Kõik me kipume tänapäeva inimestena olema individualistid, sest see on ju oluline osa postmodernistlikku inimese mõtlemise mudelist. Sellise inimese mõtlemise mudelist, kes arvab, et talle on kõik lubatud ja tähtis on ainult see, mis talle endale korda läheb. Aga üksindust, mis individualismi ja enesekesksusega kaasas käib, sooviks tegelikult väga paljud meie hulgast vältida, sest üksi olemise ja üksi jäämise tunne on väga rõhuv.

Loomulikult on maailmavaateid maailmas oluliselt enam kui kaks, kuid siinkohal siiski keskenduksin eelkõige kahele, mis paljudes asjades vastanduvad vägagi tugevalt, samas eksisteerivad tänapäevases maailmas külg külje kõrval ja neil on palju ka kattuvust. Nendeks maailma nägemise viisideks on justnimelt seesama postmodernistlik maailmavaade, mis väljendub väga palju humanismis ehk siis kõige naudingu otsimises ja individualismis. Selle kõrval on aga kristlus, mille olemusest ja arusaamistest on väga paljudele inimestele tuge ja abi olnud läbi aastatuhandete ja on endiselt, sest see õpetab eelkõige märkama ligimest ja austama kõike ümbritsevat. Väga sageli jõuab inimene selle esimese mõtteviisi juurest teise juurde siis, kui kõige vabaduse ihaluse keskel saabub ellu tundmine, et kõik pidepunktid elus on kadunud. Sest postmodernistliku maailmakäsitluse tuum, mis peitub arusaamises, et inimesel on vabadus kõike teha, tõelises üksinduses ammendub.

Ehk siis tegelikult on meil inimestena üldjoontes valik, kas lähtume oma elus põhimõttest, et kui mina ei soovi, et teised torgiks minu elu, siis ma ei torgi neid ka, või siis hoopiski arusaamast, et teen teistele, mida soovin, et mullegi tehakse, ja jätan tegemata selle, mida ei soovi, et mulle tehakse.

Vägagi sageli eksisteerivad need lähenemisnurgad üheskoos ning sõltuvad lihtsalt hetkest ja tujust ja, kes teab, millest veel. Ja kui esmapilgul võib neid nägemusi elust tegelikult isegi segi ajada, siis veidi sügavamalt nende üle mõtisklemisel näeme, kui erinevad need lähenemisviisid tegelikult on. Esimene keskendub indiviidile, teine aga kogukonnale. Kogemusi nende lähenemisviiside toimimisest võime kõik kindlasti leida oma päevades hulganisti.

Mõneti on loomulikult individualismi lihtsam viljeleda kohas, kus teisi inimesi lähedal ei ole, kuid paradoksaalsel kombel on asjalood aga sellised, et need samad järjest suuremat individualismi viljelevad inimesed koonduvad linnadesse, ja need, kes hindavad kogukonna olulisust, seevastu toimetavad enam linnadest väljaspool. On ka sellised hübriidsed kogukonnad, millede hulka ju tegelikult ka Viimsi kuulub, kus on külade kogukonnad, kuid samas on külad väga tihedalt kokku kasvanud ning pigem on ikka tegemist linnaosadega, kui välja arvata mõned metsa taha jäävad külad.

Arvan, et eriolukord on olnud meile kõikidele suuresti järelemõtlemise aeg, kus oleme võinud kogeda oma seniste otsuste ja suundade õigsust, olgu selleks siis elukoha valik, tegevusvaldkond või eluviis, mida viljeleme. Väga paljud individualistid on nii leidnud end üksinduses ja paljud hoolivad inimesed on tundnud suurt igatsust oma armsate järgi, keda pole olnud võimalik pikka aega näha ja ka aidata.

Vahel on muidugi tore ollagi üksi ja üksi ka inimeste seas, kus ei tunne kedagi ja võib teha, mis iganes mõttesse tuleb. Kuid pikemas plaanis pärsib üksindus inimese oskust ja võimet elus hakkama saada ja toime tulla. Eelkõige tunneme inimest ikka ju sotsiaalse olevusena, kes vajab enda kõrvale liigikaaslasi, et nendega jagada muljeid ja läbielatut, et toetada neid ja leida ise ka mõistmist ja tuge. Individualistlik naudingu ja rahulduse otsimine on tore vaid teatud maani ehk üldjuhul selle hetkeni, kus inimese elu kokku kukub ja ta tajub, et ta ongi päriselt üksi jäänud.

Kui aga inimene on elanud oma elu nii, et tema ümber on sõpru, sugulasi ja kolleege, kes tegelikult ka hoolivad, siis õnneks kaldub inimene ikka enam individualismi üksinduse haarde ulatusest tegelikult kristliku maailma käsitluse rüppe, mille keskmeks on headuse ja hoolivuse otsimine, ligimese märkamine.

Katkised ja segamini peresuhted on meie tänapäeva maailmas tegelikult ju ilmselgeks tõestuseks sellest, et postmodernistlik ja humanistlik individualism ühel hetkel ammendub. Sarnaselt väljendavad inimese elu toetuspunktide kadumist ka enamus vaime tervise probleeme, sest üksi jäänud inimesi on liiga palju. Rohi selle kõige vastu aga on hoolimine – tõeline hoolimine, mille osaks on ärakuulamine, arutlemine ja ühiste lahenduste leidmine.