Ella Kari on mitmekülgne naine, kel alati on miskit käsil. Viiimsi Teataja lugeja tunneb teda aga ennekõike läbi imeliste fotode, mis on lehes juba tervele aastale ringi peale teinud.

Viimsi Teataja on pea aasta aega avaldanud lehes Teie imelisi loodusfotosid. Kuidas koostöö alguse sai?

Asi sai alguse 2019. aasta suvel, kui tegin omapoolse pakkumise Viimsi Teataja toimetusele. Idee ise tekkis tähelepanekust toonaseid Viimsi Teatajaid sirvides.

Looduskeskkond moodustab suure osa Viimsi identiteedist, samas seda teemat kajastatakse vähe. Mõtlesin, et ehk võiks lehes vahelduseks olla väike nurgake mõne loodusfoto ja looga. 

Teine eesmärk, mis mind neid lühikesi lugusid ja fotosid ajendab igakuiselt avaldama, on lootus, et ehk paneb see mõnda lugejatki rohkem looduse vastu huvi tundma. Usun, et see, mida tunneme ja millest hoolime, seda me ka hoiame. Paraku toob üha suurem linnastumine kaasa inimeste võõrandumise loodusest. See omakorda tingib aga leige suhtumise erinevate loodust puudutavate teemade nagu metsandus, ohustatud liikide kaitse, ressursside kasutamine jne vastu. 

Kas olete lehe lugejatelt saanud ka tagasisidet fotode kohta?

Mõne tuttavaga on juttu olnud minu lehelugudest, aga otseselt lugejatelt mitte.

Kas töötate ka igapäevaselt fotograafina?

Ei tööta. Leiva toob mulle lauale töö tegevusterapeudina.

Fotograafia on minu jaoks hobi, mida teen põhiliselt enda jaoks. Aastatega on armastus looduses vastu aina tugevamaks muutunud – naudin looduses viibimist ja selle muutuste vaatlemist. Tunnen, et see on väga rikastav kogemus. Ning kuidagi on läinud nii, et selleks looduse tunnetamise vahendiks on saanud just fotokaamera. Kardan, et kui sellest saaks töö, siis kaoks võlu kohustuste hõlma.

Kuidas aru saada, et tegu on hea fotoga?

Mind kõnetab foto puhul esimesena ikkagi selle lugu ja tunne, mida ta edasi annab. Osa heast fotost moodustavad ka tehniline pool ja järeltöötlus. Samas, kui foto on vaid tehniliselt hea, siis ilma „hingestatuseta“ ta ei mõju vaatajale.  

Lõppude lõpuks on see hea foto teema ikkagi subjektiivne. Mis ühele meeldib, see teisele mitte. 

Arvan, et oluline on nautida protsessi ja sellest saadavaid kogemusi, mitte olla kinni lõpptulemuses või teiste hinnangutes. 

Millised kohad Viimsis on Teie lemmikud?

Olen Viimsis elanud paar viimast aastat. Üles olen kasvanud aga Meriväljal. Seega side Viimsiga on olemas olnud alati. Viimsis on olnud kõik mängumaad, rattarajad ja salajased metsmaasikakohad. 

Hetkel on meeliskohtadeks Krillimäe ja Mäealuse maastikukaitsealade metsad, kus on mõned paigad, mis kuidagi eriti südamelähedased on. Kevad on aga see aeg, mis kutsub vahest ka mere äärde. Mereäärsed lemmikpaigad asuvad Leppneeme ja Kelvingi kandis. 

Mida looduses käies eriti jälgite, märkate?

Kõige enam meeldib mulle looduses käia üksi. Sel juhul astun metsa servani jõudes kohe sissetallatud rajalt maha ja uitan omasoodu. Lähen neisse paikadesse, kuhu sisetunne suunab. Kuna liigun aeglaselt ja inimradadest eemal, siis on ka suurem võimalus kohtuda metsaelanikega ning märgata asju, millest muidu võib kergelt mööda kõndida. Tavaliselt kujunevad sellised jalutuskäigud ca 3 tunni pikkusteks. Harilikult ma mingite ootustega metsa midagi või kedagi otsima ei lähe. Aga kõige võluvamad on igasugused valguse-,värvide ja mustrite mängud ning võimalused pikemalt jälgida mõne looma või linnu toimetusi.

Nüüdseks olen ka aru saanud, milline on looduses viibimise mõju isiksuse väljakujunemisele. Looduse protsesside nagu aastaaegade vaheldumine, taimede elu võrsumisest kõdunemiseni, vastandid öö ja päeva, sünni ja surma näol jne vaatlemisest saadavad õppetunnid ja tähelepanekud on toetavad ka igapäevaelu situatsioonidega toimetulemisel. Selle mõtte võiks kokku võtta ühe mu lemmikfraasiga N. Baturini raamatust „Karu süda“ ja see kõlab järgnevalt: „Ainult mets ülendab inimest teda alandades.“

Lisaks fotograafiale, millega veel tegelete?

Oi, neid asju on palju! Lapsepõlvekodus Meriväljal pean oma väikest peenramaad. Ning peaaegu aastaläbi tegelen korilusega – korjan taimi nii söögiks, tee valmistamiseks kui ka raviotstarbeks. Viimsi on selleks hea koht. Siin on mitmekülgne loodus, mis pakub igat sorti keha- ja vaimuturgutust!

Olulisel kohal on terve elu olnud ka hobused. Praegugi ootab üks krutskeid täis eesti tõugu ruun Roko mind Jõelähtmel. 

Üldiselt olen väga huvitatud igasuguste asjade isetegemisest ehk alati on mul mõni töö või tegemine käsil. Vahetevahel koon veel labakuid, vildin, teen puutööd või parandan vanu asju. 

Kas Teie koostöö Viimsi Teatajaga jätkub ka sügisel?

Jah, praeguste plaanide kohaselt küll. Looduse aastaringi teema jõuab sügiseks lõpuni ning nüüd mõtlen, kuidas edasi. Olen avatud ka lugejate pakkumistele.

Kes tahab aga teisi minu töid näha, on teretulnud jälgima minu Facebooki lehte Ella Fotograafia.