Kuigi mahlakuus ilmutab päike end aina rohkem ja pikemalt, näivad põllulapid ja metsatukad sellegipoolest sama luitunud ja elutud olevat nagu mitmetel eelnevatelgi kuudel.

Kui neis paikades aga jalutuskäik ette võtta ning lähemalt maapinda silmitseda, võib märgata tasapisi loodusesse naasvaid värve. Kruusateeäärsel säravad rõõmsalt vastu kollased paiselehed, metsapõrandat katavad sinilillede kogumikud ja toomingas rullib lahti oma hapraid õrnrohelisi lehekesi. Kuni puude lehtimiseni on salumetsaalune täielikult õitsejate meelevallas. Läbi kevade kiratseb õievaip sinistes, valgetes, kollastes, punakasroosades ja lillades toonides. Rohelised tärkavad taimed ja pungad on kauaoodatud kehakosutuseks kõigile taimtoidulistele loomadele. Nii võib just varakevadel kergesti peale sattuda metskitsedele ja põtradele, kes maiustavad võsas ja põldudel värskete pungade ja noorte võrsete kallal. Kõigi nende seas on ka mitmeid inimese toidulauda rikastavaid taimi. Lihtsamini äratuntavad on nõges, naat, võilill, nurmenukk ja karulauk.

Lapsulibilikas.
Lapsulibilikas.

Pärast talve kohatud esimene liblikas ennustab suve – kollane liblikas toob kuldse suve, kirju liblikas aga kirju suve. Harvemini võib kohata valgeid ja musti liblikaid, keda usutakse toovat vastavalt vaevalist suve ning mure, leina ja kurba suve. Ehk juba natukenegi soojematel päevadel võib ringi lendamas näha kõigile tuttavaid rohekaskollakaid lapsuliblikaid ja punaruuskeid mustrilisi koerliblikad. Põhjus, miks neid juba kevade hakul silmata võib, peitub nende talvitumise eripäras. Erinevalt enamikest liblikaliikidest, kes nukkuvad talveperioodiks, talvituvad lapsuliblikas ja koerliblikas ühtedena vähestest valmikuna. Kuid kuna kevadilmad on teadupärast muutlikud, tuleb liblikatel tõenäoliselt veel mitmeid külmi öid ja lennuks ebasobivaid päevi tardumusseisundis veeta. Iga soojem päiksekiir annab aga lootust oma toimetustega jätkata.

Sookurepaar
Sookurepaar

Seekordne kevad on tulnud teisiti, vähemalt inimeste hulgas. Praegused olud soosivad omaette olemist, mis ei pruugi ilmtingimata halb olla. Kui kaob pidev välismüra ning saame aega olemaks iseendaga, õpime kuulama tõelist mina, oma tõelisi soove ja vajadusi, puudutama oma hingesügavusi. Saame teadlikumaks rütmidest ja mustritest oma elus. Võime vaadelda oma elu kui aastaaegade vaheldumist või taime elutüsklit – tärkamist, õitsemist, küpsemist, viljumist ja kõdunemist ning kuidas see kõik moodustub loomuliku terviku, mille ükski osa pole ei hea ega halb, kuid kõik on ühtmoodi vajalikud. Isegi pärast metsatulekahju leiab seeme endas jõudu, et taas tärgata. Seega on hea endaga kaasas kanda teadmist, et kõik on mööduv ja meis on peidus jõud, et edasi kasvada.