Artiumi hoone arhitektuurilahenduse leidmiseks korraldati 2018. aastal rahvusvaheline arhitektuurikonkurss, mille võitis arhitektuuribüroo Kavakava, kes on ka hoone ehitusprojekti koostaja. Kohtusime Kavakava arhitektide Siiri Vallneri ja Indrek Peiliga, et rääkida lähteülesandest, aga ka ümbritseva keskkonna ja projekteeritud hoone ühtesulandumisest.
Miks te otsustasite sellest konkursist osa võtta, mis kõige rohkem paelus?
Meile pakkus kõigepealt huvi asukoht, just sellepärast, et see on arhitekti jaoks väga atraktiivne. Suur klindinõlv, mis on otsapidi ehitusala küljes, ning ka kõrguste vahe. Eesti arhitekt on reeglina lameda maa arhitekt, kuid selle projekti puhul oli kõrguste vahe juba 30 meetrit. See tundus väga erilise võimalusena, mida harva ette tuleb. Saab tegeleda nii reljeefi kui ka loodusega. See hoone on viimane Randvere tee koolide-lasteaedade reas ning sealt edasi jääb vaid loodusmaastik. See köitis.
Millised olid tellija poolt välja toodud peamised ülesanded ja võtmekohad ning kuidas need lahendasite?
Kõige tähtsam, ja meie jaoks ka kõige põnevam osa, oli erinevate huvikoolide kokkusaamine ühes majas. Selliseid arutelusid muidugi oli, et näiteks muusika- või kunstikool võib oma identiteedi kaotada, aga samas tekib neile seoses ristkasutusega igasugu ruume ja võimalusi juurde. Ruumide ristkasutus oli ka üheks lähteülesandeks. Eri alade sünergia on edasiviiv. Ajalooliselt pidi ka ülikoolides oleme vähemalt seitse erinevat eriala. Pärast võistluste toimumist püüti edasi arendada just sünergia tekkimist erinevate alade vahel. Muusika- ja kunstikool on koos näiteks kolmandal ja neljandal korrusel. See soodustab omavahelist suhtlust, võib-olla ka erialade vahetust. Mõned inimesed pole oma huviala leidnud ja võib-olla nad leiavad sellisest uutmoodi kooslusest enda jaoks selle õige. Muusikakool võidab väga palju sellest, et samas majas on professionaalne kontserdisaal. See maja on mõeldud kogu Viimsile, olles tõeliseks kogukonnakeskuseks. Tegelikult peaks uudse projektiga hoone soodustama ka laste huvi, sest näiteks oma kooliga ühes majas asuv huviring mõjuks lastele kui järelaitamistund, sest keskkond jääb samaks.
Milliseid kogemusi võtsite kaasa oma varasematest töödest?
Koole projekteerides oleme varem kasutanud näiteks astmestikke, mida kasutada vahetundide ajal. Neid lahendusi oleme käinud Soomes ja Taanis uudistamas ning kasutasime väga edukalt Narva kolledžit projekteerides. Üks Narva õppejõud isegi mainis, et loengute vahel toimuv on õppimise mõttes sama tähtis kui loeng, kuna siis suheldakse omavahel, vahetatakse teadmisi ja kogemusi jne. Sellepärast tuleb selleks hoones võimalusi jätta. Maailma mastaabis pole see midagi erakordset, aga Narva lahendus oli Eestis esimene omataoliste seas. Artium on kaudselt sama mõtte edasiarendus – aga siin tõlgendasime sellisena kogu hoonet ja selle ümbrust, mitte üksnes fuajeed ja koridore. Black boxi tegemise varasem kogemus on meil Kultuurikatla projektist.
Algselt läksime projekteerima nagu huvikooli, kuid ühel hetkel avastasime, et tegelikult peaks sellest välja tulema ka tipptasemel kontserdimaja. Õnneks on Kavakaval olnud hea koostöö akustik Linda Madalikuga kohe büroo algusaegadest. Näiteks Pärnu kontserdimajas on samuti ühendatud nii muusikakool kui ka kontserdisaal. Linda töö kaudu on osa mõtteid läbi aastate edasi arenenud. Enne Viimsit oli ta just saanud valmis EMTA muusikasaali akustikalahenduse. Sisuliselt on Viimsi saal sama suur. Näiteks ringrõdu, mida me kasutame Viimsis, on olemas nii Pärnus kui ka EMTA-s. Rõdu ei lisa mitte ainult kohti, vaid parandab oluliselt akustikat, kuna liigendab ruumi.
Mis teie enda jaoks on selle hoone juures kõige erilisem, mida tahaksite välja tuua?
Kõige rohkem köitis meid kiviklint, mis rõhutab ka mereranniku lähedust ning seos maastiku ja loodusega. Sealsamas olid ka vanad kütusemahutid ning lähteülesanne sisaldas näiteks väliõppe võimalusi. Ühte nõukaaegsetesse kütusemahutitesse on projekteeritud kosmoseklass, teise väliõppeklass ning kolmandasse võiks tulla tulevikus kunstigalerii nagu näiteks Viinistus.
Vähemtähtis ei ole ka tunne, et see hoone on vabam ja erilisem ning et kõik inimesed on sinna igal ajal oodatud. Kontserdisaalid õnnestus panna osaliselt maapinnast allapoole ning õnneks on praegu ka vundamente kaevates selgunud, et seal ei ole nii suurt veeuputust kui kõrvalkruntidel. Programm on suur ega tahaks, et peame liiga palju raha matma otseses mõttes maa alla. Hoolimata suurest mahust hakkab hoone maastikus küllaltki delikaatne välja nägema.
Kas ja milliseid piire teile ette seati?
Kohustuslikud piirid on alati ees. Kinni peame pidama ruutmeetritest ning sisutuse ja sisseseadete nõudmistest. Pärast kohustusliku osa täitmist võime mõelda erilahenduste ja millegi paremaks tegemise peale. Kuidas näiteks ruutmeetreid paremini ära kasutada jne. Meie moto on siiamaani olnud see, et valime välja enda jaoks kõige huvipakkuvamad objektid ja valmistume võistluseks väga põhjalikult, et meil oleks endal ka pärast teostamise käigus huvitav. Et me mitte lihtsalt ei võidaks, vaid, et aasta aega projekteerides oleks see töö ka meile endale huvitav. Peame suutma iseennast inspireerida. Esmase eskiisi tegemine võttis umbes kuu aega, kui mängisime läbi erinevaid lahendusi hoone maastikku „sulatamisel“. Projekteerimine kestis umbes aasta ning sinna olid kaasatud erinevad spetsialistid, alates inseneridest, akustikutest kuni elektri- ja torumeesteni välja.
Kuidas tekkis klaveriauk, millest meedias hiljuti räägiti ja mida näidati?
Klaveriauk on tegelikult kontserdisaali põhi. Põhiline fuajee paikneb hoone keskel, kuhu inimesed saavad kahelt pool siseneda. Fuajeest saab maapinna tasapinnalt saali, kuhugi kõrgele ei pea enam ronima ning külastajate jaoks on lava saali all, otsas. Logistiliselt on see hästi mugav. Kõik põrandad ja lavad on kontserdisaalis liigutatavad. Põrandal on olemas erinevad kaldeasendid, samas saab selle ka täiesti siledaks tõmmata, et kasvõi mõnda balli korraldada. Pinke saab samuti eemaldada. Oleksime saanud teha ka nii, et jätta saale teenindava tehnilise keskuse hoone keskele, aga meil on toodud keskele just inimesed. Teisele poole fuajeed jäävad kammersaal ja black box. Selline lahendus on parem ka näiteks evakuatsiooni seisukohalt. Kuigi mõlemat maja poolt peab tehnika mõttes eraldi teenindama, ei tule sellest mingit tehnoloogiakombinaati, sest saalid ei ole siiski hiigelsuured.
Milliseid funktsoone kontserdisaal veel täidab?
Projekteerimise ajal tekkis juurde ka ooperifunktsioon. Saali tuleb liigutatav orkestriauk. Linda Madalikule oli hästi oluline, et akustika jaoks ei toodaks liiga palju funktsioone sisse, sest siis pole ükski funktsioon lõpuks väga hea. Seepärast sai suure saali põhifunktsiooniks kontserdisaal, mida saab vajadusel kohandada ka teisteks kasutusviisideks. Kõiki kolme saali saab samaaegselt kasutada, aga igal saalil on omad seinad ja eripärane akustika. Seinad on hästi helipidavad. Black boxis on hea kõnekunsti harjutada ning väike kammersaal koos orkestri harjutusruumiga on mõeldud väiksemateks üritusteks, mis igapäevaselt on samuti muusikakooli kasutada. Sinna mõtles Linda Madalik omaette akustika. Vastuvõttude jaoks saab saalid avada, ukseportaalid saab jätta magnetitega lahti ning läbi fuajee on kõik saalid ristkasutatavad.
Kuidas mõjutab hoone ehitust ümbritsev keskkond?
Kõige tähtsam asi, mida oleme ka ehitajale rõhutanud, on maastikukaitseala – selles piirkonnas on nahkhiired, karulauk jms. Saal on maanteele küllaltki lähedal just põhjusel, et mitte maastikualasse sisse sõita. Alati tuleb kompromisse leida. Hoone seinad on väga paksud. Kaitseala piirist lähevad edasi sillad, mis ei ole enam hoone osa, kuid nn rajatisena lubatud. Meie projekti mõte on tuua loodus inimestele lähedale ja hoone omakorda loodusele. Me väga tahame, et see õnnestuks. Meil on 100% kattuv huvi maastikukukaitseala kaitsjatega. Karulauk ladustatakse vahepeal mujale ning pärast istutatakse tagasi. Siin oli meile abiks tuntud maastikuarhitekt Kersti Lootus. Samamoodi on loodust hoitud näiteks Arvo Pärdi keskust rajades.
Milliseid materjale ja uudseid tehnoloogilisi lahendusi kasutate?
Alguses tahtsime teha puithoonet, aga kuna meil olid nii suured akustika- ja tuleohutusnõuded, valisime ikkagi betoonkesta puitviimistlusega. Puidust kontserdisaale on varem tehtud küll, kuid see hoone on vahest liiga multifunktsionaalne. Heli summutamiseks on kõigil kolmel saalil lausa kaks vahedega betoonseina. Külastaja jaoks näeb see hoone üsna puidune välja. Väljas kasutame musta värvi puitvoodrit. Oleme pigem koolkonnast, kes pooldab lihtsaid ja loomulikke lahendusi. Akende ees kasutame päikesekaitseid. Katused tulevad haljastusega – maantee poole jääval katusel õrn samblakiht ning klindi pool päris korralik haljastus paksu mullakihiga. See aitab vältida ka maja kuumenemist. Fuajees on samuti elus haljastus mullakihil, kunstvalgustusega, et siduda hoone välist ja sisemist olustikku. Huvikoolis on ka laste botaanikaringid ja sealtkaudu see mõte idanema hakkaski. Klindi poole avanevad suured aknad ja haljastus peaks tekitama samuti mõnusa sünergia. Osad katused on päikesepaneele täis. Tahtsime katusele ka mesitarusid, aga neid ei lubatud, kuna mesilased võivad nõelata jne.
Milliseid võimalusi pakub uus maja viimsilastele lisaks juba kõigele eelnevalt nimetatule?
Haljastusele mõeldes võib teemat edasi arendada ja tekitada täiskasvanutele näiteks aiandusringid. Samuti tuleb lisaks kohvikule majja suur kokandusklass, kus saab pidada nii sünnipäeva kui ka organiseerida kokanduskursusi. Uus hoone peaks pakkuma midagi igas vanuses inimestele.
