Lehekandmise töö on veel kindlalt inimkätes ning robotid selle spetsiifikaga ilmselt hakkama ei saaks. Ühel septembrikuu reede hommikul tegin kaasa postitiiru Viimsi keskuses, et selgeks teha, kuidas Viimsi Teataja viimsilaste postkastidesse jõuab.
Kohtusin vanemkandja Aljonaga kell üheksa hommikul Haabneemes Mereranna teel, kus asuvad spetsiaalsed metallist kastid, kus postiljone ootavad värsked lehepakid ja kortermajade võtmed. Kontoris töötava inimese jaoks on kella üheksaks kokku lepitud kohtumine reeglina päeva esimene kokkusaamine. Postiljoni jaoks tähendas see aga pigem tööpäeva lõppu, sest tema töö algab enne kukke ja koitu kell pool neli. Päevalehed peavad olema postkastis kella seitsmeks. Järgmise ringiga lähevad reklaamid ja erilehed, kuid hiljemalt kella 12-ks on tööpäev läbi. Meie kohtumisega algas Aljona viimane postiring. Vahepeal oli ta jõudnud juba kodus käia, lastele hommikusööki valmistada ja natukene puhatagi. „Mõnedel postiljonidel on ka teine töö, mis kestab üheksast viieni ja nemad lõpetavad lehtede kandmise enne seda,“ selgitab naine.
Ööd on meil rõõmsad
Mina olen vaimusilmas kujutlenud end postiljonina pensionipõlves. Seda juhul, kui hakkab äkki igav, uni jääb lühikeseks või vaja end näiteks mõõdukalt liigutada, sest terve päev jääb ju vabaks. Aljonaga hommikul kohtudes kujutasin ette natuke unist inimest, kes on vähe magada saanud ja väristab hommikukülmas veel õlgu.
Kuid risti vastupidi. Vanemkandja tiitlit kandev Express Posti töötaja helistab mulle hommikul pärast kella kaheksat ja küsib reipa häälega, kas olen ikka kaasa tulemas. „Ma ise elan tegelikult Lasnamäel ja täidan tööülesandeid erinevates linnaosades. Mulle just see meeldib, et mu töö ei ole vaid ühes konkreetses linnajaos. Täna ma ei pidanud olema Viimsis, aga asendan haiget töötajat. Alguses viin Viimsi Teataja kortermajadesse ning seejärel lähme eramajade piirkonda,“ selgitab ta mulle päevaplaani.
Aljona tuli Lasnamäelt Viimsisse autoga ja selgitab, et ilma autota postiljonid saavad teha tööd väiksemas mahus. Kuid ta ei ole selline postiljon, kes sõidaks igat kümmet meetrit autoga. „Kui ilm on tõesti väga halb ja vihma sajab, siis ma liigun ka majade vahel rohkem autoga,“ ütleb ta.
Lootusetult positiivne postiljon
Mina liigun kaasa Aljona viimase ringiga, mil tema kott on täidetud värske Viimsi Teataja pakkidega. Üritades olla kasulik, pakun abi, kuid rõõmus naine sätib kõik pakid rõõmsalt oma kandekotti ning töö võib alata. Kuna ma ei suuda veel uskuda, et on võimalik iga nädal esmaspäevast laupäevani keset ööd ärgata ja olla kell üheksa jätkuvalt nii rõõmsameelne, teeb Aljona mulle kõik puust ja punaseks.
„Vaadake, mul on ideaalne töö selles mõttes, et kuigi mul on ülemused, olen ma terve päeva omaette. Jah, meil on aeg-ajalt koosolekud ja kogunemised, kuid oma tööd teen üksinda. Olen harjunud varakult magama minema, ärkama vara, kuid saan päeval puhata ja terve päev on vaba. Minu pere on sellega kohanenud, lastele meeldib, kui koolist tulles on toit laual. Mulle meeldib värskes õhus liikuda. Perega käime koos ka puhkamas. Puhkus on meile ette nähtud nagu kõikidele kodanikele siin riigis. Pühade ajal oleme samuti vabad, paljud perekondlikud tähtpäevad lükkame laupäeva peale, sest pühapäevad on priid,” seletab ta veenvalt.
Midagi peab ju ikka olema, mis ei meeldi, mõtlen endamisi ja küsin lootusrikkalt palga kohta. „Eks kõik soovime alati rohkem palka saada, aga praegu ei nurise. Kui teeksin vähem ringe, oleks ka mu palk väiksem. Samuti peetakse Express Postis igal kuul meeles sünnipäevalapsi, meil on ühised suvepäevad, kuhu saame pered kaasa võtta. Valitakse parimaid ning firma kaudu saame osaleda spordivõistlustel. Tõsi, auto peab endal olema, kuid nii kütuse kui ka autokasutamise eest on ette nähtud kompensatsioon. Samuti saavad jalanõud kokkulepitud summa eest kompenseeritud. Juhtkond kuulab meie ettepanekuid ja muresid,“ loetleb Aljona positiivset.
Postkastil ja postkastil on vahe
Kortermajades ringi liikudes selgitab lehekandja postkastide erinevusi. Sellest sõltub töö efektiivsus ja seeläbi ka liikumise kiirus. Kaanega postkastide täitmine võtab rohkem aega, sest nendega tuleb üles-alla „lõgistada“, kuna postiljonil on korraga käes terve trepikoja jagu lehti ja suur kott üle õla. Pealt lahtised postkastid on seevastu mugavamad ja nende täitmine läheb kiiremini.
Töö käigus märkan, et mõned postkastid on nii täis, et sinna ei ole võimalik midagi juurde panna. „Kui juhtub, et postkasti ei ole võimalik lehti juurde panna, siis suhtleme oma keskusega, nemad omakorda kliendiga ja koos lepitakse lahendus kokku. Sama on näiteks siis, kui ilmastikuolud – lumetuisk, raju jms – ei luba liikuda ja ei saagi autoga kuskilt läbi, siis toimetatakse ajalehed järgmisel päeval postkasti. Üks on kindel – kõikide selliste murede korral ei suhtle klientidega postiljon, vaid ikka ja ainult keskuse klienditugi,“ räägib minu teejuht.
Eramajade idüll
Hommikuse postitiiru lõpetuseks suundume Käärti teele, kus postiljon jätab auto kenasti tänava algusesse ning edasi liigume juba jalgsi. Hollywoodi filmidest nähtud katked, kus postiljonid loobivad lehti üle aia trepile või lausa koertele hammaste vahele, ei tuleks meie kliimas kõne allagi. Lehed muutuksid lihtsalt lugemiskõlbmatuks.
„Mulle meeldib väga siin piirkonnas ringi liikuda. Inimesed on äärmisel sõbralikud ja teretavad. Tunnen paljusid juba nägupidi. Mitmed jätavad oma aia taha õunu ja vahel on postiljonidele pidupäevade puhul postkastide peale midagi spetsiaalselt valmistatud. Tore on vaadata, kuidas loodus aastaaegade vaheldudes värve muudab. Kõige rohkem naudin talve, kui lumi krudiseb jalge all, korstnatest tõuseb suitsu, aias ja akendel on küünlad, puud on kaunistatud. Sel ajal on kõige ilusam lehti laiali kanda,” kirjeldab Aljona vaimustunult.
Ma ei saa jätta küsimata, mis saab siis, kui aiast vaatab vastu lõrisev koer. Aljona selgitab, et mõnikord on tõesti juhtunud, et koerad on ketist lahti pääsenud, isegi üle aia hüpanud, aga midagi tervisele ohtlikku pole õnneks juhtunud. Kui tõesti juhtub, et postkastiga paralleelselt asetseb aial elevandisuurune koer, siis lahendab olukorra jällegi klienditeenindus. Sama toimub olukorras, kui rookimata lumi ei võimalda postiljonil väravani jõuda. „Mõnikord on juhtunud, et prügiautode käimise päevadel on prügikonteiner lükatud väravast välja just postkasti ette ja siis on see liikumine veidi raskendatud. Kuid üldises plaanis on sellised mured pigem väga harv erand kui igapäevane mure,” toob lehekandja välja.
Kodune tugi on oluline
Aljona jutust kumab igal sammul läbi, et kodune toetus on tal tugev ning inimesed harjuvad lõpuks kõigega. Tema mõlemad lapsed on tal suviti abiks käinud. „Poeg on juba 18 ja õpib infotehnoloogiat, kuid on mul mitmed suved abiks käinud ja taskuraha teeninud, kuid ta on öelnud, et see töö pole tema jaoks. Teises klassis õppivale tütrele pakkus minuga kaasaskäimine palju rõõmu, kui suvel vedasime Pirital rattaga lehti laiali. Ta tahtis alati ise lehti postkasti panna,” kiidab ta igal sammul oma peret.
Nii ei jäägi mul lõpuks muud üle, kui uskuda. Uskuda, et iga inimese jaoks on kuskil ideaalne töö.
Viimsi Teatajast
Kui esineb probleeme Viimsi Teataja kandega, võtke palun ühendust Express Posti klienditeenindusega: tel 617 7717 või e-post tellimine@expresspost.ee.
Kui Te ei soovi enam paberkujul Viimsi Teatajat oma postkasti, andke sellest teada e-posti aadressil teataja@viimsiteataja.ee.
Fotod: Kärt Radik
