Kriibime sõnadega lugeja hingesoppides

Viimsi raamatukoguhoidja Reet Kukk soovitab lugeda, sest see raputab, harib ja paneb (kaasa) mõtlema.

Maylis De Kerangal „Parandada elavaid“
Tänapäev, 2018. 213 lk

„Parandada elavaid“ on kui tekstis surfamine. Sündmused ja mõtted elavad avaras sõnade ookeanis. Varieeruvad heli-, valgus-, mõttelained. Nii nagu tõusud ja mõõn, vahelduvad sündmustikus põhiliin ja episoodid, taustaks südame pidev tuksumine. Romaani vahendusel saame osa inimlikust draamast. Elundidoonorlus on see oluline teema, mis võib puudutada meid kõiki, samas tekitab alateadlikke hirme. Raamatu keskne kuju, nooruke Simon on jäänud kinni kahe maailma piirile. Pärast autoavariid diagnoositakse tal haiglas ajusurm, kuid süda jätkab tegevust. Tema ema usub elu pidevasse liikumisse, iga olukorra parandamisvõimalusse, sellesse, et miski pole pöördumatu. Aga Simoni jaoks on see pöördumatu. Vahel mõtleme ehk kergelt surmale, sandistumisele, aga seda viivuks mõelnud heidame mõtte kõrvale. Meil on meie igavene elu. Autori tahtel on süda romaanis kõige määravam ja olulisem koht. Sel pidevalt töötaval lihasel on sümboolne tähenduslikkus, kuhu on ladestunud nooruki vaimustuspuhangud ja raevuhood, sõprus ja vaenulikkus, solvumised ja sügav kiindumus. Järsku peab see aga hakkama tuksuma hoopis teises kehas.

Autor kirjutab tundlikult, lugejat puudutades, samas on ta oma tekstis veenev. Ta on ise väitnud, et tunneb uudishimu elu vastu, soovib avardada maailmast arusaama endal ja ka lugejal. Kerangali teksti iseloomustab tugev poeetika. Tema sõnavara on rikas ja sõnade kõlalised rütmid tabavad pinget. Võib aduda ülipeent, ühelt poolt õrna, aga samas jõuliselt ehedat elu- ja maailmatunnetust. Toimuva ajaline mõõde on vaid 24 tundi. Võiks öelda, et sündmustik on staatiline, kuid just keelekasutus annab edasi tugevat pinget ja sügavaid emotsioone ning kohati on see kui terava skalpelliga kriipimine lugeja hinges.
Maailmas on viimastel aastatel märgata huvi kasvamist meditsiiniteemaliste raamatute järele. Eesti keeldegi on viimasel ajal tõlgitud mitmeid elu ja surma vaagivad raamatud nagu „Ära tee kahju“, „Kuidas surrakse“ ja „Mägede kuninganna“. Ka neis püütakse selgusele jõuda, millal on hetk, kui otsustatakse, et nüüd on lõpp. „Parandada elavaid“ pakub tänu Leena Tomasbergi suurepärasele tõlkele mõtlemisainet kõigile. See on liigutav ja mõtlemapanev lugu, psühholoogiliselt veenev, keelelt ja stiililt väga kujundirikas.

Tormpuudlane
Tormpuudlane

Elo Selirand „Tormpuudlane“
Hea Lugu, 2018. 237 lk

Tormpuudlase tähenduse võime tuletada sõnast torm st möllav, ettearvamatu, taltsutamatu loodusjõud. Inimese puhul oleks tegemist ägedusega, omamoodi olekuga, tavanormidele allumatuse ja kohanematusega. Kõik raamatu kangelased ihkavad sügavaid tundeid, aga õnne nad paraku ei leia. Ekstsentrilise käitumisega vigastavad nad eelkõige iseennast. Romaanis põimub elu realistliku kujutusega fantaasia, pidev (enese)otsing ning püüd pulbitsevast stiihiast ja keerukusest läbipääs leida. Selirannal on õnnestunud edasi anda hetked elu keerulisest mustrist.

Sündmustik viib lugeja kahele ajatasandile: 19. sajandi lõpu Eesti maaelu ning tänapäev. Noorperemees Hendrik on abiellunud tugeva ja ilmetu peretütre Liisaga, kuna südames ja fantaasiates elav õrn hingesugulane Herta jääb unistavale noormehele erinevatel põhjustel kättesaamatuks. Kas inimene on kehvem oma mõttest? Ühel päeval võiksid ju unistused ometi tõeks saada. Paraku loo arenedes muutub elu aina traagilisemaks: mingil põhjusel õnn põgeneb tegelaste juurest. Mitte miski ei lähe plaanikohaselt ning sündmuste areng tuleb üllatusena kõigile, eelkõige peategelastele endile.

Kaasajal seisab maailmaga silmitsi eelmiste kauge järglane Kaaren. Geneetiline mutatsioon viib tal iga haigushooga ühes varasemad mälestused. Noore naise jaoks ei eksisteeri minevikku, elu ainult on ja saab olema. Kuulanud mehe ülestunnistust petmistest otsustab Kaaren Eestist lahkuda, kuid lennujaamas jõuab temani kummaline teade surnud või surevast isast, kellest ta seni mitte midagi ei teadnud. Sisemise impulsi ajel valib ta lendamise asemel haigemajja mineku. Naise kätte satub portfell, mida täidavad esemed, mis viitavad tema elu minevikuseikadele. Mõne päeva jooksul, lootes leida andmeid isa kohta, kohtub ta erinevate inimestega. Ka nendega, kes talle palju haiget on teinud.

Tormpuudlane ei ole hull, aga ta võib olla ohtlik, olles ise samas õnnetu. Ta on inimene, kes ei mahu oma aega ja ruumi. Kui kokku satuvad kaks tormpuudlast, ei tähenda ka see head, nad on selleks liiga isepäised ja lisaks ainuomase „kiiksuga“. Lugege, siis saate teada oluliselt rohkem, kui siinkohal kirja on võimalik panna.

Nokturnid
Nokturnid

Kazuo Ishiguro „Nokturnid“
Varrak, 2011. 192 lk

Ishiguro loomingu avastasin enda jaoks alles mõned aastad tagasi. Tema raamatut „Päeva riismed“ olin lugenud paarkümmend aastat tagasi, kuid see jäi tollal teiste raamatute varju. Lähiminevikus taas Ishiguro juurde pöördudes avanes tema looming minu jaoks tõeliselt. Nobeli kirjandusauhinda pole ta pälvinud ilmaasjata. Tema loomingus väljendub maailma muutlikkus sõnade püsivuses. Kirjanik on ise öelnud, et soovib kirjutada rahvusvahelisi romaane st loodu peaks olema üks visioon elust ja oluline erineva taustaga inimestele üle maailma. Ishiguro rahulik ja voolav kirjutamisstiil, kus ridade varjus on rohkem öeldud, kui esmapilgul hoomatav, lummab tõeliselt. Tema raamatuid on mõnikord nimetatud igavateks, kuid igav võib olla hoopis see, kuidas inimene seda enda jaoks mõtestab. Ishiguro keelekasutus on petlikult lihtne ja emotsioonideta, kuid tegelikult mitmeplaanilise sisuga. Võiks öelda, et tema poolt kirjutatu köidab sind sedavõrd, et on väga raske selle haardest vabaneda. Olulist rolli mängivad Ishiguro teostes ka sündmuskoha kirjeldused. Neist võib saada lugeja jaoks ajutine või pikem peatuspaik.

„Nokturnid: ehk viis lugu muusikast ja hämarusest“ on tõeline maiuspala muusika- ja lühilugude gurmaanidele. Novellikogus mängib helimaailm otsustavat rolli tegelaskujude suhete kirjeldamisel. Hinges lahustunud muusika abil on võimalik avastada maailma olemus, mis paraku tihti osutub siiski illusoorseks. Kohati võib lugedes tunda olemisest arusaamist, mis mõjub vaat et täiusliku osasaamisena, ent täiuslikkus tekib tundest, et oleme püüdnud kinni just nimelt välgatuse, ei midagi enamat. Mõtlikud lood on ausad, puudutavad reaalsust, millest me sageli ei taha midagi teada või mida me lihtsalt fassaadi taga ei näe. Neis on omad käänakud, kus senini kulgenud otsetee teeb ootamatu muutuse, nt kuulus džässilaulja, kes soovib pärast kakskümmend seitse aastat kestnud abielu oma naisele gondlis serenaadi laulda, aga seda sugugi mitte pulma-aastapäeva tähistamise eesmärgil. Ühes teises loos on juttu hea mänguoskusega kitarristist, kelle esinemine meeldib rahvale, aga suurimaks komistuskiviks saab tema omalooming – kavereid on vaja.

Ishiguro poolt sõnastatu on kui majakas, mis hoiatab pettuse, enesekesksuse, pinnapealsuse, ükskõiksuse, karjerismi ja teiste karide eest ning annab võimaluse liikuda inimliku mõistmise suunas.