„Maailma tuntuim“ eriolukordade ja nendega toimetuleku sõnastaja Murphy on oma seaduste kogus Milleri seaduse nime all kriisi kirjeldanud nõnda: „Te ei oska öelda, kui sügav on lomp enne, kui te ei ole sellesse sisse astunud.“

Ilmselt olemegi me praeguses eriolukorras veel siiski selles faasis, kus on küll selgeks saanud, et lomp on sügav, ent botiku äärest vesi siiski üle justkui ei tule. Aga päris lombi keskele me tegelikult ka veel jõudnud ei ole. Seega saame järeldada, et sellel kriisil on veel arenguruumi.

Kuna kriis on seisund, kus inimene ise on võimetu teatud olukordi muutma, elu põhivajadusi on raske rahuldada ja olemasolevad varasemad kogemused ei aita meil tekkivaid situatsioone valitseda, siis vajame me kriisiperioodil eriti üksteist ja võimalust tekkinud muret jagada. Just praegu vajame me kõik väga ükskõik millist positiivset tuge, et säilitada lootus ja optimism tuleviku suhtes.

Haabneeme kool nagu kõik teisedki koolid Eestis ja suures osas maailmast on tänaseks olnud juba nädalaid distantsõppel. Olukord, mis veel poolteist kuud tagasi tundus mõeldamatuna, on nüüd saanud igapäevaseks „normaalsuseks“. Koolipered muutusid sõna otseses mõttes üleöö justkui profisportlaseks, kellel on küll suurepärased looduslikud eeldused ja teoreetiline teadmine, kuidas ala harrastada, kuid suur osa trennisaalitunde on tegemata jäänud… Aga nüüd oleme rajal, stardipauk kajab veel kõrvus ja viimaseks me igatahes jääda ei kavatse!

Kas lõpueksamid tulevad või mitte – selles oligi küsimus
Eriti suur mure oli õpilastel koolilõpueksamite pärast – kas need siis tulevad või mitte. Haabneeme kooli lõpetab sel kevadel esimene lend „üheksandikke“, kes samuti lõpueksamite pärast südant valutasid. 9b klassi juhataja Lilian Jõesaar nendib, et kõige rohkem küsitigi õpilaste poolt temalt, kas eksamid toimuvad ikka õigel ajal, kas üldse toimuvad või kas me üldse lõpetame ikka 9. klassi.

Samuti teeb lõpetajatele muret, kuidas kujunevad 3. trimestri hinded, mis mõjutavad põhikooli lõputunnistust, ja kuidas hakkab toimuma gümnaasiumidesse või teistesse õppeasutustesse kandideerimine. Need on õigustatud mured ja küsimused, millele täna ikka veel, kahjuks, adekvaatseid vastuseid pole.

Ja kuigi õpetaja Lilian rõõme justkui liiga palju hetkel nimetada ei oska, lohutab ta nii ennast kui ka kõiki teisi mõttega, et kedagi meist pole oma murega päris üksi jäetud: “Meiega on kogu kool ja tegelikult kogu Eesti. Küll me midagi välja mõtleme!“

Sandra ja Cevin kuuluvad Haabneeme koolis nende hulka, kes sel kevadel pärast põhikooli lõpetamist oma elu esimese olulise eluteevaliku ees seisavad. Küsisin nende käest, mida on senine distantsõppe periood neile õpetanud ja mille pärast nad praegu ehk kõige rohkem hirmu tunnevad.

„Distantsõpe on õpetanud mind oma aega paremini planeerima ja iseseisvalt uusi teemasid omandama. Suurim hirm on aga, et me ei saa veel niipeagi tagasi oma igapäevase rutiini juurde, mistõttu võib kodus iseseisvalt õppimise motivatsioon langeda,“ ütleb Sandra. Cevin arutleb, et kuigi distantsõppe süsteem pole tema arvates kaugeltki perfektne, on see õpetanud senisest paremini iseseisvalt hakkama saama. Aga suurimaks hirmuks on tal praegu hoopis see, et viirus oma tagajärgedega võib ohustada meist paljude vanemate ja vanavanemate tervist.

Matemaatika ja võõrkeeled kaugõppes – kas õpiku magamise ajaks padja alla panemisest võiks abi olla?!
Kui näiteks ajalugu või kirjandus tunduvad iseseisvalt omandamiseks täiesti jõukohased õppeained olevat, siis hoopis teine lugu on reaalainete ja võõrkeeltega. Seetõttu küsisingi Haabneeme kooli vene keele õpetaja Aime Veikesaarelt ja inglise keele õpetaja Ariel Kristel Mõtsmehelt, milliseid meetodeid nemad soovitavad distantsõppe ajal uute sõnade õppimiseks ja võõrkeelse kõnekeele suupärasena hoidmiseks. Samuti uurisin matemaatikaõpetajatelt Mery Rosenbergilt ja Silver Silmalt nende poolt kõige tõhusamaks peetavate meetodite kohta kaugõppes matemaatika õpetamiseks ning ka seda, kuidas on võimalik veenduda, et õpilased ikka uued teadmised omandanud on.

Õpetaja Aime on veendunud, et parim viis uute sõnade omandamiseks distantsõppe perioodil on tõlkimine ja siin pole vahet, kas seda teha suuliselt või kirjalikult. Samuti koostavad õpilased tema videotundides omavahel dialooge. Samas tõdeb ta, et eks suurim vastutus jääb ikkagi igaühe enda südametunnistuse kanda.

Õpetaja Ariel Kristel nõustub põhimõtteliselt kolleegiga. Ta leiab, et parim viis võõrkeele õpetamiseks praegu on veebitunni vahendusel suhtlemine. Siis on võimalik aru saada, kas õpilane on tõesti sõnavara omandanud ning kasutab seda kõnes või on tal jätkuvalt vaja selleks vihiku/õpiku abi.

Mõlemad eelkõnelenud õpetajad soovitavad õpilastel aga võõrkeeleoskuse hoidmiseks vaadata sobivaid filme, lugeda mõnd võõrkeelset raamatut või artiklit või siis vaadata-kuulata kasvõi muusikavideoid ning püüda kõlavate laulude sõnu tõlkida. „Miks mitte praegu kodus ka oma vanemaid proovile panna ja nendega hoopis igapäevaselt võõrkeeles kõneleda,“ lisab Arielil siia omalt poolt veel ühe kelmika soovituse.

Õpetaja Silver toonitab, et ei pretendeeri oma arvamusega absoluutsele tõele, vaid vahendab pigem oma intuitiivseid märkamisi. Ja see tähendab, et seni on matemaatika õpetamiseks tõhusaimaks osutunud videotunnid, kus õpilased kuulevad ja näevad õpetajat reaalajas ja saavad vahetult ka küsimusi küsida. „Õpilased vajavad seda tunnet, et õpetaja on PÄRISELT KOHAL,“ on Silver veendunud. Tunni läbiviimiseks kasutab ta Zoomi keskkonda ning graafikalauda – seal saab digipliiatsiga ekraanile joonistada/joonestada ja ülesandeid lahendada. Keerulisemate ülesannete korral salvestab õpetaja veebitunni ja siis saavad õpilased seda järelvaadata. Nii saab igaüks panna talle arusaamatuks jäänud kohas video pausile ja vajadusel kasvõi korduvalt õpetaja selgitusi uuesti üle vaadata/kuulata.

Õpetaja Mery on kolleegi poolt öelduga nõus ja tõdeb, et nad teevad tööd väga sarnaste meetoditega. Ka tema viib läbi videotunde Zoomis, kuid pooltes tundides nädalas laseb siiski õpilastel ise ülesannete kallal pusida. Tagasiside andmiseks sobib Mery arvates hästi Opiq- keskkond, aga tõhusaks peab ta ka seda, kui õpilane tehtud ülesanded vihikus üles pildistab ja vastused talle selliselt saadab. Kahjuks ei tea ei Mery ega Silver lõpuni töökindlat valemit, kuidas õpilaste poolt uute teadmiste omandamist kontrollida. Lapsed on ju tegelikult väga nupukad ja leiavad ikka võimalusi õigete vastuste sõpradega jagamiseks. „Küll aga saab õpetaja ju selgelt kommunikeerida seisukohta, et oma isiklik, kuigi vale tulemus on alati palju parem, kui kellegi teise pealt lihtsalt maha kirjutatud korrektne lahendus. Tähtis on maha võtta hirm halva hinde saamise ees,“ on Silver kindlalt veendunud. Ta lisab veel, et teadmiste testimiseks sobib hästi ka “vana hea” õpik/töövihik ja lahendustest pildi esitamine. „Nii näen täpselt, kus kohas lahenduskäigus probleemid on tekkinud, ja saan vead parandada juba eelmainitud digipliiatsiga. Selliselt parandatud tööd saadan õpilastele tagasi, lisades kirja isikustatud (enamasti julgustava) sõnalise kommentaariga,“ vahendab Silver oma kogemust.

Suurimaks väljakutseks praegu peavad matemaatikaõpetajad nõrgemate õpilaste toetamist – kui juba füüsiliselt klassiruumis kohal olles ja õpetajaga otsekontaktis tundub matemaatika ülejõukäivana, siis olekski liig eeldada nendelt lastelt praegu võimekust ennastjuhtivaks õppimiseks. Aga ka selliseks puhuks on lahendus olemas – kasutusele on võetud veebikonsultatsioonid, mis on mõnedele õpilastele kohustuslikud. Mery soovib veel omalt poolt lõpetada teema positiivselt, nagu ta isegi alati on: „Tegelikult mulle isegi meeldib, et õpilased peavad praegu ise võtma natuke rohkem vastutust.

Nad õpivad palju ajaplaneerimist, enesereguleerimist ning kohusetunnet! Loodan, et see muudab pikas perspektiivis nad tublimateks õpilasteks, aga ka paremateks inimesteks.“

Esimene kooliaasta koos unustamatu kogemusega
Vaevalt, et keegi möödunud aasta 1. septembril koolimaja uksest esmakordselt koolilapsena või ka õpetajana sisse astunutest oskas aimata, mida see kooliaasta endaga kaasa toob, millise kogemuse võrra rikkamana esimesele vaheajasuvele vastu minnakse. Nii alustasid möödunud sügisel ka Haabneeme kooli esimeste klasside lapsed, nende vanemad ja klassiõpetajad eesootavat ühist teekonda ilma suuremate muremõteteta. Ega tegelikult pole mustemaid muremõtteid nende peades tänagi. Vähemalt nii tundub nendega mõtteid vahetades.

Loomulikult pole esimeste klasside laste õpetamine distantsilt siiani väga palju praktiseerimist leidnud. Seetõttu tuli klassiõpetajatel Annela Tammistel ja Birgit Marnatil, kui kõik koolid koduõppele üle viidi, igasugusteks üllatusteks valmis olla. Tegelikkuses osutus suurimaks üllatuseks õpetaja Birgiti sõnul aga see, et lapsed saavad kõik iseseisvalt õppimisega palju paremini hakkama, kui ta eeldas. Õpetaja Annela lisab, et teda isegi ei üllata, et lapsed on nii kohusetundlikud ja õpihimulised. Või kui, siis natuke üllatuslik ikka oli, et lapsed nii tublilt veebitundides kaasa mõtlevad, vastata tahavad ja arutleda soovivad.

Lastele nende endi sõnul koduõpe meeldib. Eriti meeldib see, et ei ole pidevat kisa, mis koolis tavapärane, taustaks ja kõike saab teha omas tempos. Siiski pole kõik praegu ka liiga tore. Lapsi kurvastab enim, et nad ei saa igapäevaselt sõprade ja koolikaaslastega kohtuda ning nendega mängida, ei näe oma õpetajat ega saa temaga tavapäraselt suhelda.

Esialgne väike hirm, et veebitundides osalemine käib ehk 1. klassi õpilastele üle jõu, osutus siiski asjatuks, milles õpetajate sõnul on kindlasti oma suur ja tänuväärne panus kõigil lapsevanematel.
Esimeste klasside laste vanemate arvates ongi nende jaoks uues olukorras üheks suuremaks väljakutseks olnud õppetöö edukaks kulgemiseks vajalike tehnoloogiliste lahendustega toimetulemine. Samuti see, et nii mõnegi õppeaine selgitused on esimese klassi lapse jaoks ehk liiga pikad ja keerulised ning materjale tuli, olenevalt õpetaja soovist, laadida liiga mitmesse eri keskkonda. Kindlasti on olnud keerulisem ka nendes kodudes, kus vanemate teadliku valiku tulemusena pole lapsed siiani arvutiga liiga suured sõbrad olnud. See probleem, tõsi küll, on tänaseks seljatatud, sest lapsed õpivad ja haaravad uusi teadmisi ju lausa lennult ning tegelikult on internet abiks mitte ainult õppimisel, vaid ka sõpradega suhtlemisel. Samuti on kindlasti keerulisem nendes kodudes, kus rohkem kui üks koolilaps igapäevaselt vanema, kellel praegu endalgi vaja kodukontoris tööd teha, tuge ootab ja vajab. Seetõttu teeb ema Heidy, kellel just selline olukord praegu kodus valitseb, ettepaneku õpetajatele mitte eeldada õppimist andes seda, et vanem last abistab, vaid ülesanded peaksid lastele ka täiesti iseseisvalt lahendamiseks jõukohased olema. Samas toob ta väga positiivsena välja õpetajate abivalmiduse suhtlemisel, leidlikkuse erinevate ülesannete väljamõtlemisel ja veebitunnid, kus laps saab tunda, et õpetaja on ka praegu tema jaoks olemas.

Lapsevanema uus roll – olla samaaegselt nii lapsevanem kui ka abiõpetaja
Usun, et praegu pole vist ühtegi koolilapse vanemat, kes tunneks end tekkinud eriolukorras täiesti mõnusalt ja mugavalt. Ikka kipub mõni üllatus, mis iga kord sugugi positiivne ei pruugi olla, päeva ilmestama. Aga millist tuge meie laste vanemad praegu kõige enam vajavad? Mida lapsevanemate arvates saaksid kool ja õpetajad omalt poolt, lisaks juba tehtavale, õppija/lapsevanema toetamiseks veel ära teha?

Haabneeme kooli lapsevanem ja hoolekogu esimees Antoon Van Rens tõdeb, et tegelikult pole enamusel vanematel puudu niivõrd toest kui ajast. Eriti aktuaalne on ajaprobleem nendes peredes, kus lapsi rohkem ja eri vanuses nagu ka Van Renside peres.

Kahe koolilapse ema Hille Kivisaar on nõus, et tegelikult saadakse ka praegusel raskel ajal kenasti hakkama. Kuigi ta möönab samas, et neil vanematel, kellel siiani on puudunud järjepidev harjumus oma laste koolitöödel igapäevaselt „kätt pulsil hoida“, on kindlasti oluliselt raskem olnud n-ö uude rolli sisse elada. Sama mõtet toetab ka Ene Kask, kelle lapsed samuti Haabneeme koolis käivad. Ka tema tõdeb, et mida rohkem on peres lapsi, kes distantsõppevormis õpivad, seda rohkem tuleb leiutada mooduseid kiireloomuliste murede lahendamiseks. Probleemiks võib olla näiteks kindla rütmi ja režiimi tekitamine õppeprotsessi, aga samuti kipub kodustes tingimustes lastel fookus ning keskendumisvõime kaduma. Nii ema Hille kui ka ema Ene leiavad, et õpetajad on olnud väga toetavad ja kannatlikud, kuigi kooli poolt võiks olla tagatud, et veebitundide toimumise ajad oleksid ka suurematel Stuudiumis üleval vähemalt päev-paar enne selle toimumist (et saaks koos aega planeerida ja lapsed tundi „maha ei magaks“ või sellesse hiljaks ei jääks). Samuti kuluksid vanematele praegu ära täiendavad metoodilised materjalid, mis aitaksid saavutada teatud kompetentsust, et aidata lastel toime tulla keerulisemate õppeainega, näiteks matemaatikaga.

Praegu tuleb vanematel üldjuhul loota vaid erinevates internetiportaalides levivatele artiklitele ja õpetustele.

Enel on ka üks koolipere omavahelist kommunikatsiooni, mis praegu on tõesti ehk liigselt killustunud erinevate kanalite vahel, puudutav ettepanek. „Võiks tekitada terve kooli siseselt suhtluskeskkonna kas Facebooki grupina või muud sarnast, kus vanemad saaksid vahetada nii rõõme kui ka muresid.

Võimalus klassisiseselt sõnumeid vahetada Stuudiumis eksisteerib, aga see võiks jääda koolitööga seotud info jaoks. Aga vastukaaluks võiks olla ka üks vabamalt toimiv keskkond, kus nii vanemad kui ka õpetajad saaksid soovi korral erinevatel teemadel sõna sekka öelda“.

Antoon Van Rens on omalt poolt sõnastanud ka mõned eeldused distantsõppe edukaks toimimiseks. Siin need on:
• Liiga palju erinevaid õpikeskkondi tekitab liigset segadust. Võiks jääda juba kasutusel olevate Stuudiumi/Tera-, Opik- ja Zoom-keskkondade juurde.
• Lapse kodune koolitöö koormus ei tohiks varasemaga võrreldes praegu suureneda. Me ei peaks eeldama, et lapsed on individuaalselt kodus töötades sama efektiivsed kui koolitundides.
• Liigne killustatus (liiga palju erinevaid ülesandeid) igapäevaselt võib õpimotivatsioonile negatiivset mõju avaldada. Ümberlülitumine ühelt teemalt teisele võib mõne lapse jaoks asjatult ressursimahukas olla.
• Olemas võiks olla üks kommunikatsioonikanal kiireks infovahetuseks, mille vahendusel saaksid lapsed õpetajatele reaalajas küsimusi esitada ja neile ka kiiresti vastused saada.
• Laste tööde hindamisel tuleks meeles hoida, et negatiivne tagasiside võib lapse niigi praegu langenud õpimotivatsiooni veelgi rohkem pärssida. Kuna peaaegu puudub võimalus otsesuhtluseks õpetajaga, siis viimane seda ehk ei tajugi, aga motivatsiooni taastamine distantsilt on juba väga keeruline.

Kuidas olla samaaegselt hea õpetaja oma õpilastele ja hea ema oma lastele
Ilmselt pole selliseid õpetajaid, kes end praegu kodustes tingimustes ema ja õpetaja rollide vahel jagama peavad, vähe. Triin Hussar on üks nendest, kes õpetajana igapäevaselt oma õpilaste jaoks olemas peab olema ning samal ajal kodus kolme lapse emana ka selle rollisooritusega priimalt hakkama peab saama. Ja saabki, tänu heale huumorimeelele ja loomupärasele südikusele, tajudes ja kogedes selgelt mõlema rolli vastutust ja väljakutseid. Triin ei jõua ära imetleda, milline haridusentusiastide maa on Eesti. Sest kuidas muidu suudeti niivõrd kiiresti ja loovalt luua sellised võimalused koduõppele üleminekuks.

Siinkohal peab Triin kohaseks kiita Haabneeme kooli haridustehnoloog Vivika Kupperit. „Pean suureks väärtuseks, et õpilastele toimuvad veebitunnid. Iganädalased veebikoosolekud õpetajate, aineühenduste ja juhtkonnaga võimaldavad kiirelt infot ja kogemusi vahetada. Suur väärtus on tugispetsialistide jõudmine ka distantsilt lasteni, kes seda vajavad. Pean oluliseks, et lapsevanematelt küsitakse tagasisidet ja jätkub aega ning tahet pakkuda kooli Facebooki lehe kaudu kooliperele ka meelelahutuslikke vahepalasid. Oleme vaatamata vahemaale ikkagi koos ja lausa üksteise elutubades. Lapsevanemate tugi ja panus on oluline, kuid laste vanusest ja senistest õpiharjumustest lähtuvalt väga erinev,“ arvab Triin. Tema isiklikult ning ta pere on küll muutustega hästi kohanenud.

Nende peres on alati tähtsal kohal olnud loovus, mängulisus, aga kindlasti ka praegu aktuaalsed teemad nagu säästlikkus või läbimõeldud tarbimine. Jõudu ja südamerahu annavad head peresuhted, ka vanavanematega, seega telefonikõnede kaudu suhtlemine on harjumuspärane ja hingele vajalik. Triin on kindel, et kõige tähtsam elus ongi inimeste siirus ja avatus: „Märkan praegu nii palju rohkem naeratusi ja tänulikkust ning soovi minna kaasa üleskutsetega üksteist toetada. Sõnal ja ka pilgul on jõud ning meil igaühel on võimalus olla täna millegi poolest parem inimene kui olime eile“.

Tugiteenus distantsilt
Kaasava hariduse põhimõtte rakendamine tähendab koolide jaoks tugipersonali – logopeedid, psühholoogid, eripedagoogid, HEV koordinaatorid – olemasolu ja nende väärtustamist. Erivajadusega lapsi tuleb aasta-aastalt juurde pea igasse kooli ning erinevates erilistes olukordades nagu ka praegune distantsõppe periood nõuavad just nemad ehk ka suuremat, aga kindlasti täiesti teistsugust tähelepanu kui teised lapsed.

Haabneeme kooli logopeed Pille Rahe on jätkanud oma hoolealustega tööd ka nüüd videotundide vahendusel. Uurisin, kui efektiivseks Pille sellisel meetodil pakutavat logopeedilist tuge hindab, ja sain üsna selge vastuse: „Minu arvamus on, et senine klassikaline õppevorm on ikkagi parim! Läbi videoekraani pole võimalik kasutada kõiki näitlikke abivahendeid/jaotusmaterjale, mis on olulised HEV laste õpetamisel“. Lisaks on videotunni läbiviimisel eelduseks kindlasti ka lapsevanema kohalolek, et kasvõi sisselogiminegi tõrgeteta sujuks või saaks vältida situatsiooni, et keset tundi saab lapse arvutil lihtsalt aku tühjaks ning ta kaob tugispetsialistil ekraanilt. Aga kindlalt positiivsena toob Pille välja, et on tänu distantsõppele saanud uue kogemuse lastevanematele video vahendusel nõustamistundide läbiviimiseks. Ja seda polegi ju liiga vähe!

Aga õpilased – mida nemad arvavad ja tunnevad?
Ilmselt on meil täna üle Eesti koolides kõige arvukamalt just õpilasi, kelle koolitee veel sel kevadel lõppema ei hakka. Mida nemad tunnevad ja arvavad tekkinud olukorrast ja uues formaadis teadmiste omandamisest, rääkisid Haabneeme kooli 8. klassi õpilased Diana ja Henry, kes mõlemad on enda sõnul uue olukorraga väga hästi kohanenud. Distantsõppe plussidena toovad noored välja võimaluse oma aega paremini planeerida ja uusi õppemeetodeid (näiteks videotunnid) katsetada. Kindlasti ei ole nende arvates vähetähtis see, et hommikuti ei pea enam väga vara ärkama ning iseseisvaid töid saab teha oma tempos. Miinustena nähakse kohustust isolatsioonis ja sõpradest eemal viibida, mistõttu on suurenenud ka arvuti taga veedetud tundide arv. Samuti tuntakse puudust igapäevastest elementaarsetest tegevustest nagu poes käimine, aga ka sõpradega erinevatel sündmustel osalemine.

Diana soovib kindlasti eraldi tunnustada kõiki õpetajaid, kes, olenemata vanusest, on siiani tublid olnud ja kaasaegsetes (kaug)õppekeskkondades töötamise omandanud. Isegi need, kes siiani pole just kõige suuremad “nutisõbrad” olnud, üritavad ja saavad hakkama!

Kuna kriisi üks põhitunnuseid on enneolematus, siis ei ole te kunagi lõplikult valmis ühekski kriisiks
Haabneeme kooli psühholoog ja 9c klassi juhataja Jana Skripnikov muretseb praegu nii oma klassi kui ka kogu koolipere vaimse erksuse säilitamise pärast. Ta näeb, et nii lapsed kui ka lapsevanemad hakkavad väsima, kuna algne olukorra uudsus ja põnevus on kadunud. Jana teab, et lapsed muutuvad ärevaks ja kaotavad motivatsiooni õppida, kui nad ei saa ülesannetest aru või ei suuda kodutöid õpetajatele õigeks ajaks ära saata. Siinkohal rõhutabki ta õpetaja ja õpilase vahelise meeskonnatöö tähtsust: „ Oluline on koostöö lapsega. Tuleb märgata ja arvestada iga lapse vaimse tervise eripära ning tema üldise võimekusega. Praegu on see aeg, kus lapse psüühiline tervis on tähtsaim ja alles siis tuleb õppimine.“

Vastuseks lapsevanem Ene Kase palvele anda kooli poolt soovitusi ja viiteid, kuidas vanemad saaksid panustada kogu pere vaimu virgena hoidmisse, soovitab Jana teha oma lastele ja miks mitte ka endale päevaplaan, kellaaegadega, ja kindlasti jälgida ka selle täitmist. Plaan lihtsustab kõigi toimetamisi ja kui see töötab, läheb elu kergemaks. Ühtlasi õpib laps ennast ka ise juhtima. Ka vaba aja plaan võiks olla ja see lastagu lapsel kindlasti ise teha, nad on selles tegelikult väga tublid. Ja loomulikult tuleb last ka positiivsete saavutuste eest tunnustada, seda ei tohiks kunagi unustada.

Vaieldamatult on kooli tugispetsialistid valmis ka eriolukorra ajal kõiki lapsi ja lapsevanemaid vajadusel toetama ja nõustama, kuid teada võiks ka mõningaid teisi kohti, kust vajadusel abi otsida. Nii saab näiteks vaimse tervise probleemide korral abi ja tuge küsida (eriti just kriisiperioodil) MTÜ Peaasi spetsialistidelt, kes on suheldavad veebis aadressil https://peaasi.ee/.

Ärevuse, pinge, depressiooni või mõne muu vaimse tervise häire korral võivad abiks olla ka erinevad nutilahendused/äpid, mis on leitavad veebiaadressilt http://enesetunne.ee/. Veel kasulikke eneseabiäppe on leitavad otsisõnadega: vaikuseminutid, Deprest vabaks!, Tee nii!; Une monitor.
Ja et kriisiga võimalikult edukalt toime tulla, võiks järgida järgmisi lihtsaid nõuandeid:
1) hinda olukorda realistlikult;
2) kutsu abi, kaasa vajalikud inimesed;
3) keskendu konkreetsele sündmusele ja sellega seoses toimuvale;
4) ole orienteeritud ülesande täitmisele;
5) tee konkreetne plaan, mis on realistlik ja millel on ajagraafik;
6) korrigeeri plaani korrelatsioonis reaalse olukorra muutumisega.

Koolijuht Sirje Toomla: oleme tähelepanelikud, säilitame rahu ja peame kinni vajalikest reeglitest
Kuidas olemasoleva olukorraga parimal viisil toime tulla, sellest midagi olulist ja kasulikku enda jaoks õppida ning sellest võimalikult vähese kahjuga väljuda – see ongi praegu paljude jaoks võtmeküsimuseks. Tähtis on, et meie lastel ei tekiks asjatut hirmu ja/või paanikat, ent me peame hoidma neid samas ikkagi mõistlikul määral ohu tunnetamise ja vastava kriisikäitumise raamistikus.

Koolijuht Sirje Toomla on tänulik kõikidele koolipere liikmetele, kes on panustanud distantsõppe läbiviimisesse. Ilma nende inimesteta ei saaks Haabneeme kool praegusel ajal ja eriolukorras oma tööga hakkama. Tunnustust väärivad tema sõnul nii õpilased kui ka õpetajad, kes panustavad ühisesse õpiruumi ja võimaluste piires parima tulemuse saavutamisse. Erilist kiitust tahab ta jagada aga lapsevanematele, kes oma tööde ja tegemiste kõrvalt on ka koolile justkui käepikenduseks, oma laste suunajateks ja motiveerijateks.

Sirje Toomla: „Praegune olukord on meie kõigi jaoks uus ja eriline. Siit saame me kõik välja tulla vaid paremate ja tugevamatena. Suurim väärtus selle olukorra juures on iseenda ja lähedaste hoidmine, perekesksus ja teineteise märkamine. Mida rohkem me teeme koostööd, mida rohkem me kuulame ja tunneme huvi üksteise vastu, seda rohkem saame me teineteise jaoks olemas olla. Keegi ei tohiks tunda end üksi jäetuna. Helistame, kohtume videosilla vahendusel oma sõprade ja kaaslastega, tunneme rõõmu väikestest asjadest, naudime kodust lahkumata erinevaid virtuaalseid elamusi – muuseumiekspositsioone, näituste virtuaaltuure või live-kontserte ja -etendusi. Oleme tähelepanelikud, säilitame rahu ja peame kinni vajalikest reeglitest – ainult nõnda saame me võimalikult ruttu naasta tavaellu. Kindlasti on meil eriolukorrast väljudes kaasas oluliselt rohkem kogemusi, meie väärtuste pagas on täienenud ja me oskame näha ilu väiksemateski detailides. Ainult kannatlikult toimides saame me oma lähedasi hoida ja olla ise hoitud.“

Meist keegi kogu maailmas pole varem kunagi sellises olukorras olnud, mistõttu pole meil ka tavapärast võimalust kogemusest õppida või kellegi teise poolt juba ära tehtud vead ise tegemata jätta. Nii tulebki meil endil olla nüüd eriti leidlikud, nutikad ja loovad, kasutada tervet mõistust ja näidata eeskuju reeglitest kinnipidamisel. Ning järgida lastepsühhiaater dr Anne Kleinbergi soovitust hoida pea selge ja jalad maas.

TÖÖJUHEND / KUNSTIÕPETUS 5. ja 6. KLASS
TÖÖ NIMI: MUSTER
TÖÖVAHENDID: Kodus olevad esemed.
ÜLESANNE: 1. Koosta kodus olevatest esemetest üks muster. Ära kopeeri näiteid. Ole loominguline ja loo oma muster! 2. Tee enda loodud mustrist mitu fotot. 3. Lisa sinu arvates parim foto Terasse. Selleks klõpsa juhendi all olevale nupule “Kommenteeri või lisa fail” ja lisa oma foto.
OLULINE: Lisa oma töö Terasse enne järgmist kunsJõpetuse tundi!
Proomet kunsEõpetuse õpetaja

TÖÖJUHEND / KUNSTIÕPETUS 7. ja 8. KLASS
TÖÖ NIMI:
ÜHETOONILISED ESEMED
TÖÖVAHENDID: Kodus olevad esemed.
ÜLESANNE: 1. Vaata oma kodus ringi ja püüa leida sarnase värvitooniga esemeid. Moodusta neist tasapinnal kaks erinevat värvi kompositsiooni. Näiteks üks oranži ja punast sisaldavate esmetega ning teine mingit teist tooni esemetega. 2. Tee kummastki kompositsioonist mitu fotot. 3. Lisa sinu arvates parimad fotod (kummastki üks foto) Terasse.
OLULINE: Lisa oma tööd Terasse enne järgmist kunsJõpetuse tundi!
Proomet kunsEõpetuse õpetaja