Täpselt aasta tagasi algas periood, mida me keegi ei oleks kunagi ette kujutanud – et laastav viirus meie pisikeses Eestis ja terves maailmas elu sõna otseses mõttes pea peale pöörab. Mismoodi on see mõjutanud kohalikke toitlustusettevõtteid?
2020. aasta kevadel, kui päeva pealt kõik uksed suleti, oli arusaadavalt ärevust ning teadmatust väga palju. Ei, see ei olnud aja mahavõtmise aeg. Pigem aeg, kus said küll töötajatele osaliselt palgad makstud, kuid tuli kõvasti tööd teha. Analüüsida, mõelda ja sõna otseses mõttes leiutada, kuidas edasi. Ei teadnud sel hetkel ju keegi, kui kauaks piirangud püsima jäävad ning kuidas see meid mõjutama hakkab. Igatahes kinnitavad paljud restoranipidajad, et kunagi varem ei ole nad veetnud nii palju unetuid öid.
Kahtlemata oli meil oma restoranidega nii selleks kui ka eelmiseks aastaks varuks mitu uut projekti, kuid kahjuks oleme sunnitud need pausile jätma ning tulevikku investeerimise asemel rinda pistma muutliku ajaga. Paljud toitlustusega tegelejad panid oma uksed kinni ja koondasid töötajad juba viiruse esimese laine saabudes. Meie võtsime kohe alguses seisukoha, et proovime oma ligi sadat töötajat palgal hoida. Saime hakkame eelmisel kevadel ja proovime hakkama saada ka nüüd. Me ei tahtnud sügise saabudes sulgeda uksi, koondada inimesi ja siis kevadel uuesti avada. Pingutame igatepidi, et töötajatel oleks sel keerulisel ajal igakuine sissetulek olemas. Suvel tegime selle nimel palju tööd, et koguda varu talviseks perioodiks ja elada üle viiruse teine laine. See tähendas omakorda tugevat turundamist sotsiaalmeedias, välimeedias, enda kanalites ja ka ristturundust majade vahel. Samuti eriõhtute- ja sündmuste korraldamist, et üllatada külalisi uute ideede ja elamustega.
Kui restoranide uksed suleti, hakkas toidu koju kaasa tellimine kiiresti populaarsust koguma. Meie ei ole soovinud selles äris liialt palju osaleda. Pole ju saladus, et kullerteenust pakkuvad ettevõtted söövad kliendi makstud tasust 1/3 ära, teine osa läheb omahinna ja kolmas osa palkade jaoks. Kahjuks ei ole sellise mudeli alusel võimalik jätkusuutlikult restorani pidada. Pealegi, meie viiest restoranist neli ei ole kindlasti kaasamüügiks kohandatud ja mõneks nädalaks terve kontseptsiooni muutmist me vajalikuks ei ole pidanud. Meile on oluline värske ja koheselt pakutav toit, restoani asukoht, kohapealne teenindus ja palju muud.
Kevadel, kui pärast viiruse esimest lainet piiranguid leevendati, olid kõik meie viie restorani töötajad Hunt Kriimsilmad. Sai koristatud, värvitud, saetud, lilli istutatud ja kõike muud veel tehtud, et ühiselt taas uksed avada. Kõige keerulisem on olnud pidev protsesside ümberformuleerimine ja mõtlemine. Kui varem sai teha aastaseid, aga ka palju pikemaid plaane, siis nüüd on hästi, kui saame ühe nädala ette kindlad olla, mis toimuma hakkab. Tihti on ka juhtunud, et hommikul said asjad ühtemoodi kokku lepitud, kuid õhtuks on olnud vaja juba plaanid ringi teha.
Tõsi, suvi oli hea ja seda on kinnitanud ka paljud teised Eesti restoranipidajad. Ilma sellise suveta oleks talvine lockdown palju valusam olnud. Aga see nõudis meeletut pingutust ja pikki tööpäevi meilt kõigilt. Näiteks OKO-s Haabneemes avasime väikese ratastel rannabaari ja laiendasime restorani rannaalale. Eelmisel aastal saime uuendustena sisse tuua mitmeid eriüritusi kõikides majades – kontserdid ning eriõhtusöögid, etendused ja DJ õhtud vabas õhus. Nendest tunneme nii me ise kui ka meie külalised praegu väga puudust.
Ka Viimsi küljel asuv restoran NOA ei ole muutustest pääsenud. Kui sügise saabudes olime sunnitud õhtuseid lahtiolekuaegu lühendama, alustasime hommikusöögi pakkumisega. Paraku saime detsembris seda vaid mõned nädalad katsetada, kui tulid uued piirangud ning kõik restoranid ligi kuuks ajaks taas suleti. Jaanuari lõpus uuesti söögikohti avades alustasime hommikusöögiga taas ja rõõm on näha, et see on hästi vastu võetud.
Vastavalt valitsuse poolt kehtestatud piirangutele tohib praegu toitlustusasutustes laudkonnas olla kuni kuus inimest, kes peavad hoidma teistest inimestest vähemalt kahemeetrist vahemaad. Toidu kaasamüügile ajalisi piiranguid ei seata. Meie jaoks on aga kehtivatest nõuetest suurim piirang see, et restoranid võivad olla avatud kuni kella 21-ni, sest meie majad on olnud pigem õhtuste külaliste meelispaigad ning kuuleme peaaegu iga päev, kuidas pikisilmi oodatakse võimalust kauem restoranis olla.
Kindlasti on rasketel aegadel oluline kohalike toetus. Oleme õnnelikud iga külalise üle, kes meie ustest sisse astub, ja rõõm on näha, et ka nemad muretsevad ja uurivad, kuidas hakkama saame ja mis edasi. Lihtne vastus sellele pärimisele on, et koos TEIEGA saamegi hakkama!
