Eestimaa oma mitmekesise looduse ja kultuuriga on üks äraütlemata tore ja hea paik, kus veeta neid päevi, mil soovime puhata ja kosuda. Loomulikult on tore ka aeg-ajalt maailma näha ja kaugemalegi rännata, kuid tegelikult just Eestimaa kodusus ja õdusus on rõõm ja väärtused, millest sel aastal ehk enam eestimaalasi osa saavad kui tavaliselt.

Nii võibki ju tegelikult igal kevadel näha ja tajuda, kuidas Viimsi rahvahulk märgatavalt väheneb, kui koolid läbi ja puhkuseaeg käes. Sel aastal saabus see aeg muidugi eriti varakult, sest paljud, kellel kaugtöö ja maakodu võimalus, on juba kasutanud võimalust toimetada maakodus. Samas on Viimsiski ohtralt rõõmu merest ja päikesepaistest.

Erinevatel aegadel on loomulikult olnud eestlastel vägagi erinevaid arusaamisi puhkamisest ja meeldivast ajaveetmisest, kuid mingisugune maaromantika pisik on üldjoontes meis kõigis olemas, sest kelles ei tekitaks sooje tundeid üks ilus aed oma sõstra- ja tikripõõsaste ning õuna- ja muude viljapuudega. See on ju osa Eestimaa suvest, kus võimegi varbad rohus rõõmustada selle kultuuri üle, mis on kandnud meie rahvast läbi igasuguste aegade. Jalutuskäik heinamaal või raba laudteel on niisamuti lahutamatu ja asendamatu võimalus häälestuda Eestimaaga ühes rütmis hingama.

Ehk just seesama hingamise rütm ongi asi, mida me tegelikult puhates püüame taastada, sest argitoimetuste keskel kipub tihtilugu lihtsast hingamisest paras hingeldamine saama, kuna kõike lihtsalt on nii palju. Palju on seda, millest sooviks osa saada ja kuhu jõuda, ja palju on kõike seda, mida meilt oodatakse ja nõutakse. Nii ongi igaühele meist väga vajalik aeg, mil saame taas paika oma hingemise rütmi – selle hingamise rütmi, mis on meie maal ja loodusel. Ummisjalu tormamise järel võib muidugi näida see looduse hingamise rütm liialt aeglanegi, kuid nagu ka üks meie tore vanasõna ütleb, siis tark ei torma. Ja eks seda tarkust tuleb meil õppida, et suudaksime kulgeda ja lihtsalt olla ning et võiksime kosuda kõigest sellest rutust ja möllust ja ka muretsemisest, mis meid argipäevas saadab.

Selliseks kosumiseks on Eestimaal tõesti lõpmatult palju imelisi võimalusi. Tuleb olla vaid leidlik ja leida üles need paigad, kus rutt võib jääda selja taha ning hing saabki hingata. Selliseid paiku võib oma väikesteks paradiisideks nimetada. Kellegi jaoks on selleks paradiisiks esivanemate talu metsaveerel, kellegi teise jaoks mõni mereäärne väikelinn või küla. Eriti õnnelikud on muidugi need inimesed, kellel on selliseks paradiisiks omaenese kodu – usun, et neidki on Viimsis tegelikult päris palju, sest eks Viimsigi ole meie kõikide üks paradiis, kui me vaid oskame seda tajuda.

Kuid nii nagu kodu headuse olemus sageli avaldub meile selgemalt siis, kui oleme eemal olnud, siis eks nii saame ka Eestimaa ilust ja headusest tihtilugu aru alles siis, kui oleme käinud rändamas kaugemaid rännuteid. Sel aastal ehk võimegi keskenduda Eestimaale ja kogu sellele ilule ja heale, mida siinne suvi meile pakub.

Suve edenedes muidugi, kui õitest hakkavad viljad valmima, ja ühel ilusal ajahetkel nad valmis saavad, kõlab meis paljudes ürgne kutse minnagi metsa ja aeda, et koguda kokku kõik maitsev, mida suvi on meile kasvatanud. Seegi on üheks vägagi teraapiliseks ja kasulikuks tegevuseks, kui läheme metsa marju ja hiljem ka seeni korjama, sest aitab ka meil toimida selles rütmis, milles me tegelikult toimima peame. Aitab meil hingata loodusega koos.

Puhkamise aeg on kosumise aeg, kuigi tänapäeval aktiivselt puhkust veetes võib olla ka tulemuseks, et pärast puhkamist tuleb omakorda puhata, sest kõike on sel ajal liiga palju olnud ja kogu aeg on olnud rutt. Nii võikski ehk olla meil kõikidel seekordne suvi ajaks, mil jätame rutu ja leiamegi aega, et päriselt kosuda ja päriselt õppida taas hingama Eestimaale omases rahulises rütmis.

Olgu see siis rannaliiv ja päikesepaiste, õunapuude vari ja kruusatee tolm või metsapuude latvade rahulik kohin või teab, mida kõike veel ilusat oma suveteel kohtame. Kuid kosutagu see meid kõiki, meie hinge ja ihu ja meie vaimugi ning aidaku leida see loomulik rütm oma ellu, et ka siis, kui sügisesed kohustused taas pead tõstavad, oleks meil jaksu nendega tegeleda.

Käia vanu ja avastada uusi radu ning selles rändamises leida kosutust hingele olgu meie kõikide suvine rõõm!