Rannarahva muuseum alustab karantiinijärgset aega näitusega Kirovi kalurikolhoosist, mille asutamisest täitub 70 aastat.

See majand ja kogu nn Kirovi aeg on paljude Eestimaa elanike ja eriti Viimsi põlisasukate jaoks mäletamisväärne. Hinnangud on erinevad. Enamasti räägitakse piimajõgedest ja pudrumägedest ning muinasjutulistest palkadest, mis mõnel puhul ületasid kümnekordselt toonase keskmise. Räägitakse ka ulmelistest soodustustest ning vorsti ja singi küllusest. Kuid kahtlustatakse ka KGB sidemeid, kirutakse tööorjust ning ebaproportsionaalselt karmi alkoholipoliitikat – kuldsete käeraudade hiilgust.
Mis see siis oli? Näitus sellele küsimusele valmis seletust ei anna, vastata saab külastaja ise.

Muuseum pakub intervjuusid, kroonikat, ajalugu ja fotosid – võimaluse lähiminevikule hinnang anda.

Algus oli tagasihoidlik
Kirovi kolhoos ei alustanud prestiižika tippmajandina, vaid päris tavalise kehvapoolse kalurikolhoosina. 70 aastat tagasi istusid Viimsi koolimajas koos Viimsi kalamehed, kalandusjuhid ja parteitegelased. Läbi suruti nelja kohaliku kolhoosi ühinemine. Rohuneeme mehed püüdsid loodavale majandile vähemalt ilusat nime – Põhja Kalur – anda, kuid tuli leppida hoopis kuulsa revolutsionääri Sergei Mironovitš Kirovi nimega.

Algus polnud eriti lootusrikas. 1950. aastate algul püüti kala kastmõrdadega ja sobivate püügikohtade otsingul sõideti rändpüügile Pärnu lahele, Hiiumaa ja Virtsu alla. 1955.–56. aastast algas traalpüük. Traalijoonised sai Rohuneeme mees Valter Tomingas oma Rootsi põgenenud onupojalt. Traalnoodad kooti kohapeal valmis ja uus püügiviis õpiti selgeks. 1955. aastal sai kolhoos ka uue esimehe, Venemaa eestlase Oskar Kuuli. Kalapüügikogemused sel mehel puudusid, kuid see-eest oli tal kaasasündinud oskus juhtida ja meeskonnatööd korraldada.

Kolhoos tegi suure majandushüppe 1959.-60. aastatel, kui kolhoosi laevad Atlandil heeringapüügil käisid. Nii saagid kui ka tulud olid vägevad. Üks heeringalaev andis 236 000 rubla kasumit – neli korda rohkem, kui kogu kohalik püük kokku. Teenitud raha eest asutas kolhoosiesimees… rebasefarmi. Mõte ei olnud uus – mõni kolhoos tegi juba varem rebasekraedega head äri. Atlandi püük lõppes kiiresti, kuna venelased püüdsid oma seinnootadega Norra mere heeringast tühjaks ja seal kehtestati ranged püügilimiidid. Kirov müüs oma heeringalaevad maha ja jätkas traalimist Läänemerel.

Püügihooajal oli kala üleandmine kaluritele suureks probleemiks. Kalakombinaadid ei suutnud suurt kalahulka vastu võtta ja nii mõnigi uhke saak läks vahel hoopis põllurammuks. Nõukogude Liidus oli kala töötlemine kalakombinaatide töö, kalurikolhoosid tegelesid ainult püügiga. Esimees Kuul jõudis veendumusele, et püügiga piirdudes jääb tema majand igavesti kerjuseks. Tal oli kinnisidee: Kirovi kolhoos peab asutama oma kalatööstuse ja hakkama konserve tootma. „Kui võitled õige asja eest, ei või sein olla kõvem kui pea!“ Nii ta ütles ja peaga vastu seina jooksmist polnud mitte vähe. Kui ettevõtmine lõpuks õnnestus, selgus, et esimees oli olnud õigel teel. Kalatööstusest sai Kirovi kolhoosi rahavabrik ja selle käivitamist võib pidada Oskar Kuuli suursaavutuseks.

Kalakonservide turuks oli kogu Nõukogude Liit
Konservitootmine õnnestus käivitada tänu õnnelikult juhusele. Nimelt külastas Kirovi kolhoosi 1965. aastal kõrge nõukogude ametnik Anastass Mikojan, kes oli varem kalanduse alal töötanud. Ta kuulis EKP esimehelt Käbinilt, et Kuulil ei lubata konservitehast avada, ja arvas, et head ettevõtmist ei tohiks takistada. Moskva võimukandja mõtteavaldusest piisas, et konservitsehhile rohelist tuld näidata.

Konserviliin pandi tööle 1966. aastal. Kasv oli kiire – kolm aastat hiljem töötas liinil juba 2700 naist. Kogu töö tehti sel ajal käsitsi, isegi pasteet. Kohalik kalapüük andis vaid osa kalatööstuse toorainest. Sisse toodi tohutul hulgal külmutatud ookeanikala, mis väljus Viimsi kalatööstuse konservitsehhist karbikestes kirjaga „Blanšeeritud sardiin õlis“ ja jõudis suure Nõukogude Liidu kaugeimate piirideni ja neist üle.

Konservitootmise mehhaniseerimist ja automatiseerimist ajendas tugevalt just Moskva korraldus hakata Viimsis sisseveetavast külmutatud sardiinist konserve tegema. Uued seadmed leiutati ja töötati välja kolhoosi oma konstrueerimisbüroos ning ehitati valmis eksperimentaalses laevaremondibaasis. Tööle pandi automaatne blanšeerimisliin, kalarookurid, pipra- ja sooladosaatorid. Kolhoosi ökonomist Vaike Pärn jäi valmimisjärgus blanšeerimisliini vaadates sügavalt mõttesse ning ütles: „Poisid, te olete lolliks läinud! Siin ei ole ju üldse inimesi!“ Käsitsitööks jäigi hiljem ainult kalade karpi ladumine. Tootmismahud suurenesid ja 1970. aastatel töödeldi päevas 100–120 tonni kala.

Jääkrasvad moondati tooraineks
Probleemiks kujunesid tootmisjäägid. Heitrasvu küll filtreeriti, kuid sokutati suurel hulgal ka loodusesse. Kalatööstuse jääkprodukte söödeti sigadele, see aga andis sealihale spetsiifilise maitse ja kalalõhna. 1980. aastatel hakati probleemiga tõsiselt tegelema ja kolhoosi leiutajatel õnnestus koostöös teadusasutustega muuta loodustreostav tootmisjääk uute toodete tooraineks. Valmistama hakati söödalisandit ja täispiima asendajat noorloomadele, farmide jaoks tehti desinfitseerimisvahendit Estosteriil. Tursanahkadest tehti elektroonikatööstuse jaoks kalaliimi. Koos TA keemia instituudiga saadi kalatööstuse heitrasvadest pindaktiivset ainet, millest hakati tootma šampooni Merevaht. Öeldi, et Kirovi kolhoosis kasutatakse kalast ära kõik peale lõhna.

Kirov kalurikolhoos oli kui projekt omas ajas.