Kingitus kõige kiiremale

KOLUMN: Räägi oma lastega, et asjad ei asenda tundeid.

Küsi endalt, miks sa teistele asju ostad? Eriti pühade ajal. Mida sa sellega saavutada soovid? Mida sa üldse soovid? Ja mida soovivad teised? Neid küsimusi on palju ja me ei ole neid ühiskonnas piisavalt küsinud.

Ega me küsigi eriti miskit. Kõige vähem kingitusi. Kui sa pead küsima, siis pole see kingitus, vaid pigem ohvriandam. Ohverdused ja ohvriandide toomised viiakse läbi rahu nimel. Et rahu saada, et saada rahule jäetud. Ohvreid toodi peamiselt jumalustele, kes kontrollisid paljude arvates nii ilma kui ka juhuseid. Aga ma ei usu, et sa saad teiselt inimeselt jõulurahu osta.

Mida sa teed? Ja miks? Rahu seostub mul pingevaba ajaga, kus suudad mõtteid organiseerida. Mõtelda, mida sa tegelikult vajad. Kui tunned üksildust, siis uus telekas seda ei kaota. Kui sa ei suuda teisega suhelda, siis uus telefon seda ei leevenda. Ja kui üldse sedasi sammuke tagasi astuda ja vaadata, mida inimesed ostetud asjadega teistele teha üritavad, on luua materiaalset silda kahe hinge vahel. Et loobid sinna teievahelisse tühimikku suvalisi esemeid ja loodad, et see simuleerib midagi olulist.

Niimoodi on väga kerge küünikuks hakata. Algne kogukonnatunnetus on tasakesi üle võetud kapitalismi poolt: asjade kultus, tühjuse täitmine asjadega. Sind ja inimest, kellest sa hoolid, ei tohiks siduda asjad. Olla kammitsetud, piiratud ja ümbritsetud asjadest on vast igasuguse pühaduse vastandiks. Jah, jõulumütoloogia peitub religioonis ning aina vähem täiskasvanud ja ka lapsi usub enam Jeesusesse või jõuluvanasse.

Hüpata religioonist materialismi ning säilitada sama tugev usk – see ei tee head mitte kellelegi. Sama lähenemist saab kasutada ka sõbrapäeval või kommertsiks muudetud romantilise armastuse päeval, kus asjade abil teisele midagi näidata üritatakse.

Sina oled tarbija. Kaupmehed koos turundusega on muutnud su samamoodi asjaks. Läbi ostmise ja nende tasuta äraandmise ostad sa omakorda teiselt mingit krediiti. Usalduskrediiti, armastuskrediiti, mida iganes. Autos on natukene bensiini, et sellega edasi sõita. Ainult, noh, sa pole masin. Ikka loodetavasti täitsa elus inimene.

Iga päev on püha
Jõulud, aastavahetus ja muud „pühad“ ei keskenduks vabadele päevadele, kui meie ühiskond koos selle poolt toodetud kultuuriga poleks nii ebainimlik, nii ebapüha. Ilma vabade päevadeta poleks see enam midagi niivõrd erilist. Sinu aeg läheks samamoodi ebameeldivas rakkes.

Teeksid tööd, mis sulle ei meeldiks. Oleksid eemal kallitest inimestest. Õnneks on sulle antud ülevalt poolt need „vabadused“, vabad päevad. Selle hinnaks on muidugi millegi ostmise sundus. Okei, saad vaba päeva, aga sa pead selle tasuma tööstusele siiski alkoholi, ilutulestiku või kohvimasina ostuga. Ei ole nii, et oled järsku päris vaba.

Pärast pead tööle tagasi minema. Ja mida kehvem seis on inimestel nii aja kui ka selle puudusest tuleva vaimse tervisega, tundub jõul palju toredam.

Iga päev on püha. Sekundist sajandini. Jõulu pühadus on toodetud ja turundatud ühiskonnas, kus inimese kui indiviidi elukorraldus on võõrandav ja õõnes. Hoolimata kõigist mugavustest puuduvad meil tihti mõtestatud suhted ja suhtlused. Suur enamus korraldab oma elu raha pantvangina: ei tahaks nii või naa elada, kuid olude sunnil. Olude sunnil oled sattunud suure masinavärgi mutriks.

Sellisel juhul on ainus hingetõmbekoht riigipüha, kus masin jääb natukeseks seisma. Mutritele lubatakse see hetk. Korraks saad vee alt pinnale. Tolle, ülevalt poolt kingitud vaba hetke kasutatakse muidu puudu jäänud inimsuhete lappimiseks, tagasi tegemiseks. Läbi asjade.

Sedasi on jõulupüha või üldse igasugune kalendripüha seotud sügavalt tarbimiskultuuriga. Kõik vabad päevad on monetiseeritud, maksma pead ikkagi. Aja või rahaga. Õnnistatud on need, kes oma tööd naudivad ja teeksid seda ka ilma rahata või ükskõik millal.

Sulle müüakse isegi „jõulutunnet“: ehteid ja atribuutikat, mis kujundatud matkima ebamaisuse tunnet. Kord aastas olevate pühade eelis seisnebki selle võrdelises erilisuses. Kui jõulud oleksid kuus korda aastas, siis ei oleks silmanähtavalt mõtet selle jaoks samamoodi valmistuda. Inimesi see ei puudutaks. Ja kui kiiresti inimene võib tundetuks muutuda. Seetõttu ongi jõuluga seotud esemed müügis vähemalt kuu aega enne tähtaega. Samamoodi turustatakse popkultuuri filme, kus treiler laekub ka kuu enne. Et sa juba teaksid valmistuda ja valmistumise all pean ma silmas ostlemist.

Endale aega kinkides
Kujuta ette jõule ilma kuuseta. Ja asjade ostmiseta. Kas sul on siis ka hea tunne? Millal sul viimati lähedasega hea juttu ajada oli? Võõraga võib ka. Oluline on see side, eks. Seda sidet ei saa osta. Oma aega annad sa juba niigi sellele suurele Masinavärgile, nii et miks ka mitte teha kingitus iseendale ja veeta jõulud üksi või semuga soojal maal.

Tean paljusid, kes sedasi jõulude eest põgenevad. Suur enamus põgeneb jõulude eest alkoholiga. Ma arvan, et jõulud ei saa kunagi enam samad olla. Ma arvan, et turundus manipuleerib meid pühaduse ja läheduse sildi all mõttetult asju ostma ja lõhed meie vahel on suuremad kui kunagi varem.

Sedasi endale aega kinkides võidaksid sa suures plaanis vaimselt terviselt. Sinu enda vaimne tervis aitab sul reguleerida suhteid teistega. On ebaloomulik, et seda aega sulle ei anta. Sa ei jää muidu ellu. Sa pead tööl käima, et elada napilt ära. Ja siis nõuavad jõulud teistele veel asjade ostmist. Aastavahetusel pead sa ostma liha ja ilutulestikku. Iga pühaga seostub sul automaatselt mingi toode, mitte tunne. Midagi on siin paigast ära.

Ei saa nii olla, et puhkus tekitab ka stressi. Millal sa lihtsalt olla võid? Rahus. Rahus ja rahul iseendaga. Jõulutoodete irooniast võib lõputult jahuda, kuid abi oleks vaja kohe ja praegu. Enne ja peale jõule. Ma ei taha, et see lugu oleks selline omamoodi hooajaline toode, eks.

Et ebamäärane feel good jutt, mis ei tekita kelleski erilisi tundeid. Ma ei taha, et see oleks selline sümboolne, õõnes tekst nagu kingitused ise on sümboolsed. Sõnade maht ei määra sisu olulisust, nagu kingitud asja summa ei määra sinu hoolivuse määra. Tegelikult otsid sa ju väljapääsu. Isolatsioonist, asjade kuhja alt.

Sa tahad, et keegi mõistaks seda närvilisust, üksildust ja lõputut nukrust, mis sind pühade ajal valdavad. Sulle on öeldud, et sa pead tundma end just Nii, kuid tunned end vaid Naa. Äkki oled sa sunnitud koos viibima nendega, kellega sa ei tahagi.

Äkki sind surub mitmelt rindelt. Aga sa oled ühiskondliku surve all ja sinust surutakse elumahl välja. Üks positiivne mõte on siin ka. Radikaalne ravi akuutsele probleemine.

Ära osta midagi
Põgene jõuludeks soojale maale mõne teise mõttekaaslasega. Räägi oma lastega, et asjad ei asenda tundeid. Raha ei asenda aega. Ja sa pead arvestama mõttega, et säärases tarbimiskultuuri surutisega leppides muutud ka ise asjaks.

Sul pole tunneteks või läheduseks aega ega raha. See ei tohiks nii olla. Sul on õigus rahule. Et koosveedetud aeg lähedastega on normaalsus, mitte eriline tähtpäev. Esmaspäev ei tohiks olla hirmuga oodatud hetk.

Tegelikult sa tead seda ja kuigi sa ei pruugi teada, mida täpselt selle vastu ette võtta, siis tahan anda sulle selle kingituse ja öelda, et ma mõistan sind. Vähemalt üks inimene selle lugejaskonna seas mõistab seda ja kui vaid üks inimene selle abil siit teatud lähedust suudab tunnetada (sügaval sisimas, mitte lihtsalt intellektuaalse mõistmise plaanis), siis on see parim kink, mida ise saada või teha sooviks. Need kingitused peavad olema aga küsimata. Ma annan selle sulle siin küsimata. Sa võib-olla ei teadnud, et sa seda üldse vajasidki.
Siin see on.