Nii kirjutas luuletaja Juhan Liiv enam kui sada aastat tagasi. See mõte on praegu ehk aktuaalsemgi kui kunagi varem. Ammutame ju iseenda ja ka teiste kogemustest tarkust igapäevatoimetustega hakkamasaamisel. Kuigi mõned tuntud teadlased on väitnud, et ajaloo õppetunde ei ole olemas, sest ikka ja jälle pidavat inimesed kordama vanu, ammu tehtud vigu.
Käisin paar aastat tagasi Püünsi koolis 7. klassile asendusõpetajana ajalootundi andmas. Rääkisin lastele sellest, kui tore on uurida oma perekonna- ja kodukoha lugu. Alustuseks küsisin: „Kas te teate, mis on ajalugu?“ Pakuti erinevaid vastuseid, kuid kõige vahvam oli ühe õpilase pakutud variant: „Ajalugu on vanad asjad.“ See vastus oli üsna täpne – kui pidada vanade asjade all silmas mitte ainult esemeid, vaid ka hooneid, rajatisi, dokumente, fotosid, helisalvestisi, filmilinte ja palju muud.
Teadusmaailmas on kasutusel mitmeid erinevaid ajaloo mõiste käsitlusi. Pakun siinkohal veel ühe. Kõike seda, mis on varem toimunud, nimetatakse minevikuks. Sageli öeldakse olnu kohta – ah, see on juba ajalugu. Aga päris nii see ei ole, sest ajalooks saab minevik alles siis, kui me sellest räägime ja kirjutame. Hea ajalooülevaade sisaldab lisaks asetleidnud sündmuste kirjeldamisele ka jutustaja või kirjutaja omapoolset hinnangut olnule. Sageli näevad erinevad inimesed samu sündmusi erineva nurga alt.
Tihtipeale mõeldakse, et milleks tegeleda minevikumeenutustega, kui igapäevaelu mured täidavad kogu aja ja sellest jääb puudugi. Päris noortel on seljataga vaid lühike elu ning ei olegi õigupoolest eriti midagi meenutada. Seevastu ees tundub olevat põnev ja lõputu tulevik. Plaane on palju. Keskealistel on samuti silme ees suur hulk veel tegemata toimetusi, kuid on juba ka, mida mäletada. Eakad on elanud pika ja sündmusterohke elu ning meenutada on hästi palju, kuigi kindlasti on ka neil plaane edaspidiseks.
Praeguses olukorras on paljud inimesed sunnitud olema töölt eemal – ei, mitte kodukontoris, vaid päriselt ilma tööta. Esimene nädal on võib-olla üsna mõnus, sest varem edasi lükatud kodutoimingud saab lõpule viia. Aga siis hakkab tasapisi hinge pugema ärevus, sest kusagile eriti minna ka ei ole. Siis võiks võtta ette arvuti või hoopis paberilehe ja sõrmede vahele pastaka. Igaühel on midagi meenutada, olgu noor või vana. Võib kirjutada oma vanaemast või vanaisast, keda enam ei ole, aga veel hästi mäletatakse. Ehk tuleb midagi meelde kooliajast või kaitseväeteenistusest. Või oma esimesest töökohast. Ei maksa karta, et kirjatöökogemused puuduvad. Ka jalgrattaga ei oska keegi kohe pärast sündimist sõita. Oskused tulevad pikkamööda ning kirjutatakse iseenda jaoks. Kirjutatut ei pea ju ilmtingimata kellelegi teisele näitama. See võib ollagi sahtlis või riiulil raamatute vahel, kuni keegi ükskord sealt leiab…
Üheks ajalooharrastajate meelistegevuseks on sugupuu joonistamine. Algul tuletatakse meelde kõik, mida ise teatakse ning pannakse see kirja. Siis võib juba hakata eakamaid sugulasi küsitlema. Vanaemad ja vanaisad on sageli rõõmsad, et keegi noorem on nõus nende meenutusi kuulama. Hoolimata sellest, et praegusel ajal tuleb lähikontaktidega ettevaatlik olla, ei saa vanu inimesi ju nagunii täiesti omapead jätta. Nad vajavad muud abi ka. Mälestusi on hea võtta diktofonile, et neid hiljem rahulikult üle kuulata. Kui eakas inimene on jutukas, siis on parem teda kuulata katkestamata, et mõttelõnga mitte häirida. Vähem jutukat saab oma küsimustega suunata. Kui küsitletav hakkab väsima, siis on mõtet sel korral hoopis pooleli jätta ning jätkata mõnel teisel päeval. Vahepeal võib vanainimesel jälle midagi meelde tulla.
Olen sageli inimeste käest kuulnud sellist ütlemist: „Miks ma ometigi noorpõlves memme või taati kuulata ei tahtnud, nüüd ei oska ühe või teise sündmuse kohta keegi enam mitte midagi rääkida.“ Aga võtke ja vaadake meie hulgast juba ammu lahkunud inimese paberid veelkord üle – ehk on ta oma järeltulijatele siiski midagi väga olulist avastamiseks jätnud.
Väga mahukad suguvõsaloo andmete allikad on kirikuraamatud. Nende vaatamiseks ei pea juba rohkem kui viisteist aastat minema arhiivi ega ammugi mitte kirikusse. Piisab, kui leida internetist Rahvusarhiivi koduleht www.ra.ee ning seal on lisaks vanadele digiteeritud raamatutele ja muudele dokumentidele olemas juhised nii suguvõsaloo, talu- ja külaajaloo kui ka muude teemade uurimiseks. Internetiavarustest leiab palju muudki õpetlikku. Eriti hästi veab nendel, kellel õnnestub teada saada, et nende sugupuud on keegi millalgi juba koostanud. Siis tasub võimalusel selle tegijaga ühendust võtta. Ning alati on kasulik saada näpunäiteid mõnelt kogenud uurijalt.
Mida suguvõsa- ja kodukohaloo uurimine ja teadmine võib inimesele anda? Kõigepealt muidugi sisutihedat tegevust. Mõned hingehädade tohtrid on arvanud, et see võib lisada keerulistes olukordades kindlustunnet ning oma identiteedi paremat mõistmist. Nii saab inimene teada, kust kohast on pärit tema juured. Me tahame ju teada, kuhu me kuulume.
