Kärgperedes võib juhtuda, et laste ajajaotus on aastaid mõlema vanema poolt erinevalt tõlgendatud. See võib tekitada tihti arusaamatusi ja tülisid. Eriolukord nagu praegu võib pingeid aga veelgi üles kruvida.

Olukorras, kus mõlemad lapsevanemad seavad laste huvid esikohale, ei pruugi ajajaotus, ka eriolukorras, pingeid juurde tekitada. Paraku ei ole olukord igas kärgperes nii. 

Eriolukord võib suhteid veelgi keerulisemaks muuta.

Mida teha, kui vanem, kelle juures laps eriolukorra väljakuulutamisel oli, olukorra enda kasuks pöörab ning keelab teisel vanemal lapsega kohtumise? Või kui vanem, kellega laps eriolukorra väljakuulutamisel koos ei olnud, peatab lapsega kontakti? Mis saab elatisest? 

Antud olukorras aitab kaasa mõelda viimsilane, isa ja Maria Mägi Advokaadibüroo advokaat Simo Soolo.

Kärgperes elavate laste vanematel on tihti laste üle ühine hooldusõigus. Mida see täpselt tähendab? 

Vastan lühidalt nii seadusest, elulisest küljest kui praktikast üldiselt.
Seadusest. Ühine hooldusõigus tähendab seda, et vanemad teostavad ühiselt nii õigust kui ka kohustust hoolitseda oma laste eest. Tegemist on samaaegselt nii õiguse kui ka kohustusega.

Reeglina tekib vajadus selle sisustamiseks olukorras, kus vanemad enam koos ei ela. Siin on oluline rõhutada, et ka lahku läinud vanematel on laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused (kui kohus ei ole seda ühel vanemal piiranud). 

Elulisest küljest. Üleüldiselt tähendab ühine hooldusõigus toimivat ja mõistlikku koostööd laste kasvatamisel. Minu töölauale jõuavad need juhud, kui midagi on ikka väga paigast ära. Samas taust, mis põhjusel on töö tulnud, on olnud ja on ka edaspidi ajas muutuv. Näiteks sai ühiskonnas pikalt juurduda põhimõte, et justkui ainult üks vanem (loe: ema) on laste eest „õige“ hoolitsema, ja see on pehmelt öeldes viinud võrdsuse põhimõtte tasakaalust välja.

Rõõm on aga tõdeda, et see praktika on asendumas eluterve mõtlemisega: mõlemad vanemad on väärtus, mida tuleb tunnustada ja hoida. Nii nagu ema ja isa olid võrdselt vajalikud lapse eostamiseks, on nad võrdselt vajalikud ka lapse kasvatamiseks, õpetamiseks, koosolemiseks – üldnimetusega hoolitsemiseks. 

Praktikast üldiselt. Kui vanemad enam koos ei ela, satub luubi alla terve perekond, kus ennekõike vanemate tegevused, väljaütlemised, õigused ja kohustused ning nende täitmine (või täitmata jätmine) võetakse pulkadeks, neile antakse hinnang ja neid hinnatakse. Teatud mõttes ju paradoksaalne – kui pere elab koos, siis lahendatakse pereasjad kas omavahel või lähedaste abil, kedagi ei mõõdeta selliselt. Näiteks koos elavad vanemad saadavad lapsi vanavanemate juurde selleks, et tugevdada põlvkondade vahelisi sidemeid ning tekitavad samaaegselt võimaluse enda elukvaliteedi kasvatamiseks, energia kogumiseks ja partnerile pühendumiseks. Tundub ju eluline ja normaalne. Kui aga lahku minnakse, siis see sama vanavanemate juurde saatmine muutub millekski koledaks ja esitletakse seda kui tunnistust sellest, et teine vanem enam „ei taha või ei armasta“ lapsi, ja heidetakse talle ette, et talle on tema isiklik heaolu või uus partner tähtsam jne. Kui siin jätkata, tuleb tegelasi veelgi juurde – lastekaitse, lastele riigi poolt määratav advokaat, enda advokaat, vastaspoole advokaat – ja kogu senine elu rullitakse lahti kohtuniku töölaual. Kumbki pool üritab iga hinna eest näidata, et seesama teine vanem, kellesse armuti, keda armastati ja kellega loodi pere, on muutunud ühtäkki kellekski, kes justkui ei tohi enam oma lapsega koos elada või temaga isegi suhelda. Algab midagi, mida mina nimetan “parima lapsevanema võistluseks”. Seda saadab tihti pime viha, lõputu süüdistamine ja halvustamine.  

See on kurb. Hooldusõiguse „sõjas“ on üksnes kaotajad ja kõige suuremad kaotajad on tegelikult need, kes isegi ei saa otsustada selles sõjas osalemist – lapsed. Vanemad on need, kes lapsi peavad kaitsma, mitte kasutama neid etturitena. Lapsed on aga need, kes vajavad mõlemat vanemat, neid ei huvita, kes sai “parima lapsevanema” tiitli. 

Kontrollküsimus peaks olema: kas tahan olla laps oma peres, kus minu armastatud vanemad omavahel kaklevad? Ainus vastus saab ju olla ei. Kui vanemad lähevad lahku, siis jah – muutuvad vanemate omavahelised rollid, ent vanema ja lapse vaheline roll ju säilib: ema jääb emaks, isa jääb isaks. 

Tuleb lõpetada teineteisele ärategemine. See on halb eeskuju hoolitsusest, mida lapsele anda. Eeskuju, mida iga laps vajab, on suutlikkus ja tahe lahendust otsida. Lahenduse leidmine vajab mõistmist, et erimeelsused on normaalsed ja neist tuleb kas üle saada või vähemalt aktsepteerida.  
 
Kui lapsevanemad otsustavad lahku minna, pannakse üsna ruttu paika ajagraafik, millistel aegadel on lapsed ühe, millal teise vanemaga. Kuidas peaks sellest kinni pidama eriolukorras? 

Kui suhtluskord ei näe ette juhiseid eriolukorraks (ja üldiselt ei näe), siis tuleb lähtuda nii suhtluskorrast kui ka Vabariigi Valitsuse eriolukorras antud korraldustest. Eriolukord kuulutatakse välja hädaolukorra seaduse alusel ning see ise juba tähendab, et tegemist on millegi nii erakordsega, et riik näeb vajadust erimeetmete ja piirangutega kaitsta inimeste elu ja tervist ja sekkub sellega n-ö tavaellu. Kui ei ole riigi poolt takistatud inimeste selline liikumine, mida eeldab tavapärase suhtluskorra täitmine, siis tuleb ka suhtluskorrast kinni pidada. 

Mõistagi võivad vanemad teha erikokkuleppeid, aga oluline on sõna „kokkulepe“ – kokku tuleb leppida. Rõhk on aga lihtsustatud mõttel – mitte midagi ei jää toimumata ega tegemata, vaid see lükkub teisele ajale. Leppige see aeg kokku. 
 
Mida teha, kui lapsevanem, kelle juures lapsed eriolukorra väljakuulutamise ajal olid, ei soovi, et nad kohtuksid teise vanemaga, tuues ettekäändeks eriolukorra? Kas vanem, kes siiski soovib lapsi enda juurde, saab kellegi poole abi otsimiseks pöörduda? 

Eriolukorda ei tohi kasutada ettekäändena tekitada eriolukorda suhtluskorras. Eriti sellisel ajal on väga oluline lähtuda tervest mõistusest ja mõistlikkusest. Kui mõlemad vanemad on olnud maksimaalses isolatsioonis ja veendunud, et mingeid haigussümptomeid ei esine ning kokkupuuted teiste inimestega olematud või väga minimaalsed, ei ole põhjust hälbida seniselt väljakujunenud suhtluskorrast. Sellise ettekäände kasutamine on vastuolus laste huvidega ning võib anda hoopis teisele vanemale aluse senise hooldusõiguse või suhtluskorra muutmiseks.

Kui kokkuleppele ei jõua, tuleb otsida abi kas lastekaitsest, perelepitajast või pöörduda advokaadi poole.
 
Mida teha, kui lapsevanem, kelle juures lapsed eriolukorra väljakuulutamise ajal ei olnud, ei soovi ühtegi kontakti lastega, tuues ettekäändeks eriolukorra?  

Siin tuleb jällegi eristada, kas tegemist on ettekäändega (otsitud põhjendus) või reaalse põhjusega (põhjendatav). Üldreeglina tuleb ka sel vanemal siiski esimese eelistusena lähtuda senisest suhtluskorrast. Nii lapsel kui ka lapsega parajasti koos olnud vanemal on ootus suhtluskorra toimimisele. Kui aga näiteks seesama vanem ise või temaga koos elav pereliige kuulub riskirühma või on haigestunud, on mõistlik sellega arvestada ning see on eelpool mainitud erikokkuleppe tegemise koht. 

Samaaegselt tuleb aga tagada lapse ja eemaloleva vanemaga vahel regulaarne suhtlus videoülekannet võimaldavate rakenduste kaudu. See annab võimaluse reaalajas nii lapsel kui ka vanemal olla siiski ühenduses, kasvõi selleks, et lahendada koduseid ülesandeid, üksteisega aega veeta, arutleda maailmas toimuva üle ja tunda, et nad on siiski teineteisele olemas. 

Kuidas jääb elatisega, kui lapsed on terve eriolukorra veetnud vaid ühe vanemaga ja teine pole lapsi kordagi selle aja jooksul näinud? 

Esmalt on soovitus vältida sedavõrd äärmuslikku olukorda, kus lapsed teise vanemaga ei kohtu. Kui see tõesti ei ole mingil põhjusel võimalik olnud, siis eriolukord on ajutise iseloomuga ja eriolukord ise kui selline ei anna alust elatist ei suurendada ega vähendada. 

Eriolukorra ajal kulud üldiselt pigem vähenevad. Näiteks kadunud on tavapärane meelelahutus (kino, teater, kontserdid, peod, üritused jms) ja transpordile kulub oluliselt vähem. Alles jäänud rahaga saab katta toidu eelarvet, mis võib tõesti olla tavapärasest mõnevõrra suurem, kuid mitte nii oluliselt, et see „sööks ära“ tekkinud säästu mujalt. Väljas tarbimist pigem ei toimu ja inimesed teevad ise oluliselt rohkem süüa. 

Meeles tuleb pidada, et elatis on ette nähtud laste ülalpidamiseks ja seetõttu peab ka vähendatud elatis siiski katma laste esmavajadused. 

Siin on jällegi oluline vanemate omavaheline koostöö – elu tuleb korraldada selliselt, et üks vanem ei saaks liigselt koormatud laste kasvatamise, koduõppe korraldamisega ja majanduslikult ning et lapsed saaksid viibida mõlema vanemaga.  

Elatisraha regulatsiooni viimastel aastatel muudetud ei ole, kuid justiitsministeeriumis on ettevalmistamisel seadusemuudatus elatise väljamõistmise korra osas, mis tugineb Tartu Ülikooli poolt läbi viidud lapse ülalpidamise uuringule (kättesaadav justiitsministeeriumi kodulehelt).

Planeeritud seadusjärgse miinimumelatise muutmine ei mõjuta juba välja mõistetud elatise summasid ning on seega pigem tulevikku suunatud mõjuga. 
 
Mida teha, kui vanemal, kellega lapsed igapäevaselt elavad, vähendatakse palka või ta kaotab sootuks töö? 

Nüüd juba räägime eriolukorraga kaasnenud mõjust ja see on see koht, kus saab rääkida elatise võimaliku muutumise alustest. 

Esmalt tuleb aga kindel olla, et töötasu vähendamine või töölepingu lõpetamine on toimunud vastavalt seaduses sätestatud alustele, ulatuses ja tingimustel. Näiteks, enne töötasu vähendamist tuleb pakkuda võimalusel teist tööd, töötasu vähendamisega on töötajal õigus teha võrdeliselt vähendamisega ka vähem tööd, töötasu vähendamine peab toimuma mõistliku ulatuseni, kuid mitte alla Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära. Oluline on teada, et  tööandjal on võimalik kasutada teatud meetmeid eriolukorras töötasu hüvitise maksmiseks ehk tuleb kontrollida, kas ja kuidas tööandja neid kasutas. Siin on abiks jälgida ka töötukassa veebilehte https://www.tootukassa.ee

Töölepingu ülesütlemise vaidlustamiseks tuleb pöörduda tööinspektsiooni poole 30 päeva jooksul ning samuti tuleb ülesütlemise korral kindlasti pöörduda töötukassa poole edasise sissetuleku säilitamiseks seaduses ettenähtud alustel ja ulatuses. 

Kuna elatise juures tuleb lähtuda nii laste vajadustest kui ka vanemate võimalustest, võib sissetuleku oluline vähenemine tuua kaasa õiguse taotleda elatise osa suurendamist teiselt vanemalt. Üldreegel kehtib aga sõltumata eriolukorrast – majanduslike raskuste tekkimisel tuleb pöörduda esimesel võimalusel ka teise vanema poole, informeerida teda olukorrast ning alustada ühiselt lahenduste otsimisest. Sama kehtib ka vanema suhtes, kes on kohustatud tasuma elatist. Juhul kui tema sissetulekud on oluliselt muutunud ja teise vanemaga kokkuleppele ei saada, tuleb esitada esimesel võimalusel hagi elatise vähendamiseks kohtusse ning täitemenetlusega kaasnevate kohustuste suurenemise ja piirangute vältimiseks taotleda kohtult koheselt ka senise elatise vähendamist menetluse ajaks. 

Mis Sa arvad, kas juristidel ja advokaatidel tuleb pärast eriolukorda sarnaste teemadega rohkem tööd?

Juba tänaseks on toimunud hüppeline kasv lisaks perekonnaõigusele ka teistes valdkondades (nt kõikvõimalikes lepingulistes suhetes). Isegi, kui probleemi ennast saabunud ei ole, on selgelt tunda olnud kasvanud ärevust ja muret. See on ka arusaadav põhjusel, et taasiseseisvunud riigis ei ole varasemalt sellist eriolukorda olnud, praktika tekib n-ö põlve otsas ja kogemuste hankimine käib reaalajas intensiivse tempoga. Tegelik mahu kasv selgub lähimate kuude jooksul.

Alates eriolukorra esimestest päevadest tegutseb Maria Mägi Advokaadibüroo kõnealuste teemadega aktiivselt kogu koosseisus kaugtöö vormis. Kasutame selleks kõiki tänaseid tehnilisi võimalusi ja õnneks meie töö iseloom võimaldab distantsilt töötamist. Samas on seetõttu tööpäevad oluliselt pikemad ja pingelisemad kui tavaliselt, sest eriolukord mõjutab ikka väga paljusid inimesi ja valdkondi. Eks tööpäeva pinget suurendab seegi, et lisaks tööle on vajalik tegeleda ka laste koduõppe ja nende kasvatamisega. Vabad hetked, mida alates eriolukorra kehtestamisest paljude advokaatide jaoks nädalasiseselt ei olegi, on nädalavahetusel kulla hinnaga.  

Soovin panna kõigile südamele – eriolukorda reguleerivad korraldused ja määrused on seaduse jõuga ja neid tuleb täita. Mida rangemalt järgimine riigi kehtestatud piiranguid, seda valutum ja kiirem on kriisist väljumine.  

Kas selles olukorras nagu me täna oleme on võimalik saavutada kõiki osapooli rahuldav tulemus?

 Jah. See on võimalik teineteist arvestava mõistlikkusega ehk ära tee teisele seda, mida ei taha, et sulle tehtaks.  

KOMMENTAAR

Kuidas olete lapsevanematena lahendanud eriolukorras oma laste ajajaotuse?
Kas lahendus tuli kergelt ja on kõiki osapooli rahuldav?

KÄTLIN (lapsed 17- ja 12-aastased): Meil on asi lihtne. Lapsed on minu juures. Nende isa niisamagi eriti lastele aega ei leia. Tütrega suhtlevad rohkem ja vahel kohtuvad, kuid praegu ei kohtu, kuna pole soovitatav, ja poisiga tal kontakt külm.

TRIIN (lapsed 9- ja 10-aastased): Meil selles mõttes muutusi pole – meil on alati lapsed olnud jaotatud n-ö nii, et lähevad isa juurde, kuna ise soovivad või kui isal nt pole tööl õhtul kiire, et saab võtta. Kuna ma ise olen praegu kodune, siis lapsed on seal, kus ise tahavad ja kunagi ei ole kummalgil osapoolel selles osas vastuväiteid. Meil kulgeb väga ilusti see jaotus.

BIRGIT (laps 10-aastane): Kuna meil on laps “jaotatud” nii, et on kaks nädalat ühe ja kaks teise vanema juures, siis kõige kriitilisemal ajal oli ta just isa juures. Ja sealt tehti siis otsus, et kuna viirus ja kõik ikka ohtlik värk, et ei hakka last sel ajal solgutama ja jääb sinna. Ehk siis kogu see koduõpe ja muu selline oli isa kaelas. Seega hetkel on kogu asi nii, et ma päriselt ei teagi, kuidas tal see kõik seal käib. Hoian igapäevaselt silma peal kooliasjadel ja tuletan asju meelde, mis ta on tegemata jäänud. Pikas vaates saavad asjad lõpuks tehtud. Laps on üldiselt harjunud ise õppima, seega ilmselt majandab ta seal ka suures osas ise. Ise sooviksin muidugi, et ta oleks pigem siin, kuna olen ju ise kodune ja seega hea last jälgida, kuid seekord siis nii.

RAIN (laps 16-aastane): Laps on emaga Muugal, me kohtume aeg-ajalt. Lahendus tuli kergelt, last pole vaja praegu “solgutada” edasi ja tagasi.