Novembris tegin vihahoos ära teo, mida olin tahtnud juba kuu varem ellu viia. Ma kustutasin oma telefonist Instagrami ja veidi hiljem ka Facebooki äpid, öeldes endale: ,,Mina enam ei jaksa!”
Laialt levinud põhjus, miks Instagram on enesekindlusele äärmiselt halvav koht, on ilusad pildid preilidest, kellega vaatajad hakkavad end võrdlema ning seejärel endas vigu leidma. Tihti on neil suur jälgijaskond, brändidiilid ja muud suunamudija kultusele omased tunnused.
Minu puhul polnud mu viha selle koha vastu seotud mitte piltidega suurtest tagumikest või ülemukitud noortest daamidest, vaid piltidega, millel on kujutatud ühtlasel taustal olev tekst, mille eesmärk on anda nõu, kas siis suhete (nii armu kui ka sõprus), elu, ühiskonnastandardite või millegi muu taolise kohta. Need tekstid nägid esmapilgul välja positiivsed, kuid lähemal vaatlemisel kumas pealispinna alt kibedat negatiivsust, mis lõpuks mu arusaama kõigest ümbritsevast lõhkuma hakkas.
Ka häiris mind see, kuidas ma tuimalt veetsin tunde telefonis lihtsalt pöialt ekraanil alt üles vedades, kohati isegi lihtsalt selleks, et ekraani niisama kerida ilma ühelgi postitusel peatumata. Mida see telefonis passimine mulle andnud on? Keskendumishäired ja vajalikest toimetustest osavalt kõrvalehiilimisoskuse.
Seega lahkusin sõnagi lausumata. Esialgu. Umbes päev hiljem andsin sõpradele teada, et nad ei muretseks, miks ma nende Instagramis saadetud sõnumitele ei vasta. Mõni turtsus veidi, aga leppis sellega. Kõige tähtsamad pildid, mis nad tahtsid minuga jagada, toimetasid nad lahkelt minu sõnumitesse.
Ma ei piiranud end liiga rangelt: otsustasin, et ei tohi kahe kuu jooksul Instagrami ega Facebooki äppi uuesti alla laadida ja arvuti kaudu Instagramis käia. Facebookis lubasin endal arvuti kaudu aeg-ajalt käia, et maailmaasjadega kursis olla. Samuti jätkasin Facebooki messengeri kasutamist õppe- ja suhtluseesmärgil.
Esimene nädal-kaks olid päris totakad. Mul oli Instagrammi minek lihasmälus nii sügaval, et pidevalt leidsin end harjumusest filmivaatamise ajal avamas telefoni, et Instagrammi minna, ainult et mida polnud, oli Instagram. Ilmselgest sõltuvusest lahtisaamiseks viskasin telefoni kõrvale ja süvenesin filmi. Ja nii mitu korda päevas mitu nädalat järjest.
Sõltuvus on visa kaduma ja kuidagi leidsin ma endale teise äpi, kus kerimist harrastada. Seda taibates eemaldasin ka tolle oma telefonist. Tol hetkel mul koitis, milles sõltuvus tegelikult seisnes. Asi pole selles, mida Instagrammis postitatakse, harjumuses seda kerida ega ka otseselt viitsimatuses midagi targemat teha, vaid selles, et ei osata enam lihtsalt istuda ja tühjusesse vaadates mõtiskleda. Põhjus, miks telefoni üldse haarata, on igavus, mis on tingitud oskamatusest enda meelt iseenda mõtetega lahutada. See oskus kadus, kui hakkasime igal vabal hetkel telefoni järele haarama. Selleks, et see oskus taastuks, on vaja elada üle paar nädalat, mille jooksul saavad mõtted otsa. Lihtsam oleks ju haarata telefoni järele…
Minu eksperimendi käigus hakkas mulle silma üpriski naeruväärne vaatepilt. Oli ühiskonnaõpetuse tund ja õpetaja selgitas uut teemat. Mina, istudes esipingis, vaatasin korraks taha klassi poole ja märkasin, kuidas terve rida õpilasi istuvad kõik täpselt samas asendis － selg küürus, nägu laua poole suunatud, üks käsi pead toetamas ja teine telefonis kerimas. Selleks ajaks oli mul eksperimendi algusest möödas pea poolteist kuud ja sõltuvus kontrolli all ning nautisin oma uut elustiili. Nähtud vaatepilt tegi mind kurvaks. Esiteks oli see ääretult ebaviisakas kalli õpetaja suhtes, aga ka sellepärast, et mul oli kahju vaadata, kuidas telefon on nii paljusid enda külge aheldanud.
Minu eksperimendi sisse jäi ka talvepühade periood, mil eelnevatel aastatel on söögilaua ümber igavledes mulle meelelahutust pakkunud telefon ja selles luusiv Instagram. Muidugi võtan ma alati perekondlikest vestlustest osa, kuid neil hetkeil, kui seltskond enne magusat laiali lauamänge mängima valgub, on ju nii hea haarata kätte telefon ja seal veidi ringi vaadata. Sel aastal polnud mul telefoni isegi söögilauas enam tagataskus ja ega ma seda ei igatsenud ka.
Koolivaheaja lõpus lõppes minu eksperiment ja ma laadisin Instagrami äppi jälle alla. Isegi, kui seal on rohkem halba kui head, on ta ainuke vahend, mille kaudu ma saan suhelda ookeanitaguste sõpradega. Küll aga tegin ma seda toimingut krimpsus näoga, sest mul tekkis hirm selle ees, et sõltuvus, mis oli ja läks, võib tagasi tulla. Selle vältimiseks peitsin äppi ikooni telefonis ära, nii et mul läheb meelest ära, et see seal üldse on. Siit algavad uued katsumused, tase kaks – võõrutamine, hoides sõltuvustekitaja käepärast.
Kerimisvajadusest vabanemine pole ainus asi, mis minus muutunud on. Varem oli mul väga raske keskenduda raamatulugemisele ja terve filmi korraga vaatamisele. Eksperimendi käigus järeldasin, et see on sellest, et aju pole harjunud keskenduma ühele asjale kauemaks kui paariks minutiks. Vaheajal avastasin ühel päeval, et on möödunud 12 tundi mitte midagi muud tehes kui raamatut lugedes. See oli üks hea päev. Usun, et lisaks keskendumisvõime paranemisele olen muutunud ka produktiivsemaks ja minu hinges valitsenud segadus on leidnud jälle rahu ja ma olen vaba. Lisaks peab mu telefoni aku ühe päeva asemel vastu kaks, sest seal pole ilma Instagrammita suurt midagi mõttetut teha.
Mul on väga hea meel, et ma selle eksperimendi läbi viisin, ning innustan ka teisi seda proovima.
