Juhustest võivad saada erilised sündmused

KIRJANDUS: Tavarutiinis oluliste hetkede tabamine ei ole kerge ülesanne, aga Kivisilla saab sellega väga hästi hakkama.

Põnevat ja mõtlemapanevat lugemist talveõhtuteks soovitab Reet Kukk Viimsi Raamatukogust.

Alain Mabanckou „Katkine Klaas“
Loomingu Raamatukogu, 2019. 143 lk

Viimasel ajal on märgata üha suuremat huvi Aafrika kirjanduse vastu. Eelmisel aastal äratas elavat tähelepanu Adichie raamat „Pool kollast päikest“. Huvipakkuvat lugemist pakub ka Mabanckou looming. Praeguse aja üks silmapaistvamaid Aafrika kirjanikke on sündinud ja kasvanud Kongo Vabariigis, aga suurema osa oma elust elanud Prantsusmaal ja USA-s. Inspiratsiooni on autor saanud sünnimaast, kuid peab ennast maailmakirjanikuks. Mabanckou rõhutab, et ei taha riigipiiridesse ega kastidesse kinni jääda. Ta on mässav inimene, kes astub üle normidest. Lisaks romaanidele on ta kirjutanud ka luulet ja esseistikat.

Tema jutustamisviis erineb euroopalikust stiilist. Iseloomulik on suulise pärimuse kultuur. Võib öelda, et tegemist on kõnekeeles kirjutamisega, kus Aafrika traditsioonilisi elemente on ühendatud modernse kirjutamisviisiga. Olulisel kohal on idenditeediküsimus. Tekstis esineb palju pingeid, probleeme, rassismivastast ühiskonnakriitikat, kuid kõike kirjutatut tuleb võtta reservatsioonidega. Mabanckou stiili iseloomustab satiir, paroodia, grotesk. Sageli on rasketest asjadest kergem rääkida läbi huumori prisma, „Katkises Klaasis“ küll pigem läbi musta huumori.

Eriliseks teeb Alain Mabanckou raamatu mäng keelereeglitega, täpsemalt väljendudes nende eiramine. Teoses puuduvad traditsioonilised suured algustähed ja lõpupunktid. Ainsad kirjavahemärgid on komad. Samas ei takista see lugemist ega loetu mõistmist. Tegevustikku viib edasi hämmastavalt sundimatu vestmisandega minajutustaja Katkine Klaas, kes punase veini toel paneb kirja kuuldud sündmusi Tuulest Viidud Krediidi baari värvikalt, enamasti elu hammasrataste vahele jäänud seltskonnalt. Teoses kujutatakse, sageli üsna meeleliselt, lihtsa inimese elulootust ja rusuvat pettumust. Tõeliseks maiuspalaks lugejale on romaanis esinevad vihjed kirjandusteostele ja kultuuri- ning ajaloosündmustele. Need ligi paarsada viidet on tabavad, vaimukad ja tõeliselt nauditavad. Nende taga võib vaid aimata tõlkija Ulla Kihva suurt tööd sobivate vastete leidmisel.

Mart Kivastik „Taevatrepp“
Väike Öömuusika, 2019. 262 lk

Teose minategelase üks pool kujutab keskealist meest, kellel kõik on justkui olnud ja teine pool 13-aastast poissi sellel viimasel lapsepõlvesuvel, enne kui kõik justkui algas. Peategelane on pigem nukrameelne rändaja elus, mis annabki raamatule melanhoolse alatooni. Tegemist on kurbnaljaka looga, kus mingi osa tekstist on kirjutatud oma pere näitel ja midagi on konstrueeritud. Osaliselt on tegemist kahtlemata mälestusteraamatuga, kus õige mitmest huvitavast aspektist portreteerib Kivastik ka oma noorusaja Tartut. Romaani sündmustik areneb kahes ajas. Lugedes süveneb tunne, et kirjutaja jaoks on olnud oluline, et minevik ei oleks pelgalt möödanik, kadunud aeg. Minevik ja olevik võivad eksisteerida kõrvuti. Vahel viib mõni lõhn või maitse või rattasõit inimest hetkega tagasi lapsepõlve, oleneb, mis kellelegi käivitavaks jõuks muutub. Seal mõnda aega ringi kolanud, võib vaadata reaalsele elule hoopis uutmoodi ja ka iseennast näha hoopis teistmoodi. Tuleb endale tunnistada, et sa oledki just selline, nagu sa oled ja see on sinu elu. Kõike ei saa teada, kõige teadmine võib käia üle jõu. Ajavaimu peegelduseks võib pidada tolleaegse Tartu kirjeldusi, kus praeguseks kadunud maailmas võib joosta kergel sammul.

„Taevatrepis“ on helgus ja sära ning tugev annus igatsevat äraolemist. Viimsel hingetõmbel usaldab kunstnikust sõber Georg Uule saladuse, kuidas rännata minevikku. Olevikus on sügis ja kohustused, sõbrad kibestunud, laps kaugenenud, naine tavapärane ja etteaimatav ning kunagisest spordimehest isal Alzheimer. Minevikus on igavene suvi, pikad juuksed, laiad püksid, põnevad tüdrukud, hea muusika ja Jenkki näts. Lõpuks peab Uu siiski otsustama, kuhu jääda ja kuidas edasi. Keskea murede ja rõõmude kirjeldusega „Taevatrepis“ vaheldub nooruse uljus ja unistused. Aeg ja elu möödumine on need tõsised teemad, mida romaanis käsitletakse. Lugu balansseerib kerge lõbususe ja elu traagika vahepeal.

Veronika Kivisilla „Kuni armastus peale tuleb“
Hunt, 2018. 222 lk

On inimesi, kes oskavad vaadelda ja leida igas päevas pühapäeva. Nad oskavad elu pisiseiku suurendusklaasi all vaadata ja näha seal imesid. Veronika Kivisilla on üks neist inimestest, kes märkavad väikeses peituvat suurt. Nii kannavad tema näiliselt lihtsad proosapalad suuri ideid ja arusaama maailma toimimise alustest. Kivisilla on ise neid nimetanud argipäeva pühitsusteks. Autoril on vajadus ümbritsevat sõnastada. Ta peab märkmikku, kuhu kiirelt kirja panna lugu, mis kõnetab. Need on teel olemise lood. Lühipalade kangelasteks võivad olla pereliikmed, aga ka võõrad, kellega koos olemine tekitab äratundmise.

Veronika Kivisilla mõtiskluste kogumik “Kuni armastus peale tuleb” koosneb autori päeviku sissekannetest aastatel 2013 kuni 2018. Tema lühiproosas saavad kokku linn, loodus, inimene ja aeg. Sageli leiavad stseenikesed aset kõige argisemates kohtades: poeriiulite vahel, rongis, koduvärava ees. Kivisilla poolt kirjutatu on helge, mänguline ja samas tõsimeelne, sisaldab laste ütlusi, linnu- ja inimvaatlusi, kaunist keelt, mõistvat suhtumist kõigisse, kel hing sees. Seal on maailm, mida me meeltega tajume, et üksteist toetada. Selles maailmas on palju imesid, aga meil peavad olema silmad lahti, et seda märgata. Paljuski oleme ise armastuse loojad. Tuleb lihtsalt avada süda ja mitte liiga palju tähelepanu pöörata pinnavirvendusele. Armastus leiab alati üles selle, kes on selleks valmis.

Tavalise poetiseerimine võib mõjuda köitvalt. See esitab argipäevasusele väljkutse, annab võimaluse hetkel peatuda nagu suurel kaadril filmilindil. Tavarutiinis oluliste hetkede tabamine ei ole kerge ülesanne, aga Kivisilla saab sellega väga hästi hakkama. Enamik inimesi kaob kaduvikku koos argisusega, millest juhuslikke hetki tabades saab neid päästa unustusse vajumast. Unustusest saab päästa ka juhuslikke sündmusi. Kui märgata juhuseid, võivad nad saada erilise tähenduse.