Jaanipäeva õhtul süüdati aasta kõige olulisem lõke – jaanituli –, mille juures mängiti pilli, lauldi, tantsiti, söödi ja joodi. Jaanilaupäeva öösel käidi paadiga sõitmas ja otsiti sõnajalaõit. Tüdrukud noppisid salaja üheksa erinevat lille ja panid need ööseks padja alla, nii nägid nad unes oma tulevast kallimat.

Tänavu on hea võimalus veeta jaanipäev vanu traditsioone elustades. Kuna Viimsi vallas on sel aastal jaanipidude kava märksa hõredam kui eelmistel aastatel, võib kasuks olla nii mõnigi unustuste rüppe vajunud komme või mäng, mida koos sõprade või perega läbi mängida. 

Jaanipäev ETV-s ehk terve Eesti jaaniõhtu

23. juuni õhtul on kogu Eesti rahval ja eriti viimsilastel põhjust ennast pikaks õhtuks mugavalt telerite ette seada. Kell 18.45–22.30 on ETV eetris suurejooneline meeleolukas pidupäevasaade „Terve Eesti Jaaniõhtu“, mis on salvestatud Viimsi vabaõhumuuseumis.

„Saate pealkiri on tabav, see koondab endas kogu Eestit ja viitab praegusele olukorrale, kus peateemaks on jätkuvalt  inimeste tervis – terve Eesti. Seetõttu kutsutaksegi üles tänavu jaane teisiti tähistama, tehes seda perekeskselt ja pidades perejaanitulesid, mitte suuri rahvapidusid,“ ütleb Rannarahva muuseumi programmijuht Annaliisa Sisask-Silla, kes on suurde teleprojekti suunanud ka mitmeid Viimsi rahvakultuurikollektiivid. Saates on muusikat, tantsu, tralli nagu jaanituledel ikka, kuid kõik saates esinejad on praegust eriolukorra järgset aega ja reegleid arvestades eraldi kaamerate ette seatud. Viimsi kollektiividest esinevad saates kergemuusikakoor ViiKerKoor, rahvatantsurühm Valla-alune ja noortekapell, rahvamuusikaansambel Pirita ning segakoor Viimsi

Eesti Televisioon on meie vabaõhumuuseumisse kutsunud külla palju tuntud inimesi, näitlejaid  ja meelelahutajaid, kellega mõnusat jaanijuttu aetakse, lõbusaid mänge mängitakse ja muud huvitavat ette võetakse. 

Kohal on näiteks rahva poolt armastatud Tõnsi Niinemets, Jan Uuspõld, Hendrik Toompere, Jüri Pootsmann ja veel mitmed tuntud inimesed, muusikat teevad Kukerpillid ja ansambel Robirohi. Telepildis minnakse ka Pärnusse, kus esinevad Lenna ja Taukar, käiakse Laekveres Baruto juures ja Kloogal külas Katrin Karismal.

Foto: robirohi.ee
Foto: robirohi.ee

„Vaatajate ette tuuakse muuseumi põnevad esemed, toimuvad mängud, viktoriinid, kala suitsutamine ajaloolises bücklingi kastis, merel on Rannarahva muuseumi paadid ja toredas tegevuses kogu muuseumipere,“ avab Annaliisa Sisask-Silla veel saate telgitaguseid. Jaanitule süütab traditsioonide kohaselt Viimsi vallavanem, saatejuhid on Grete Lõbu ja Margus Saar.

Rõhutame veelkord, et saade „Terve Eesti Jaaniõhtu“ on ette salvestatud ja pidu saab vaadata televiisorist, mitte vabaõhumuuseumi aia tagant. 

Vanad kombed au sisse*

  • Väidetavalt võib jaanipäeva hommikul Jaan terveks eluks õnnelikuks saada, kui ta kinnisilmi ütleb, missugune ilm väljas on. Kui ta aga eksib, siis teeb ta end terveks eluks õnnetuks. Kes tahab proovida?
  • Vaatamata Eesti väiksusele tunti siinmail vanasti mitmeid erinevaid ja tänapäevaks juba unustatud jaanitule tegemise viise. Üks levinumaid variante oli pika ridva otsas süüdatud jaanituli. Sellise kombe kohta oli teateid Saaremaast Setumaani ja põhjus oli selles, et tuli kaugemale paistaks. Seal, kuhu jaanitule kuma paistis, kasvas vili hästi ja ümbrus oli kurja eest kaitstud.
  • Ühislõkkel usutakse tervendav ja puhastav vägi olevat. Hüpatakse ju tänini üle lõkke ehk läbi tule. Peale hea tervise said tüdrukud niimoodi ka mehele, kui nad hüppamise ajal oma kallimale mõtlesid. Vanasti pandi üle lõkke kargamise ajaks veel tooreid lepalehti tulle, et paksu suitsu saada, mis igati kasulik arvati olevat. Jaanituli aitas ka seljavalu vastu. Seepärast istusid vanad inimesed seljaga tule poole, et nii oma konte soojendades selga ravida. Siis ei pidanud edaspidi põllutöödel selg haigeks jääma.
  • Tark peremees käis jaanilaupäeval tiiru ümber oma põldude ja pistis pihlaka oksa iga põllunurga sisse, siis ei saanud põllule midagi kurja juhtuda.
  • Jaaniöö teeb eriliseks veel see, et siis on võimalus leida peidetud varandust. Tavaliselt pidi Vanakurat või Juudas just sel ööl rahapaja välja võtma ja hakkama raha kuivatama. Kaks kõige tuntumat viisi seda kohta üles leida olid: vaadata ümbruskonda katuse alt läbi unkaaugu või siis läbi kirstulauas oleva oksaaugu.
  • Rahvusvaheliselt on levinud nii sõnajalaõie otsimine jaaniööl kui ka lillepärgade punumine. Sõnajalaõis on müstiline imekaunis õis, mis pidavat puhkema ainult jaaniööl mõneks hetkeks. Kes selle õie leiab ja nopib, saab rikkaks ja õnnelikuks, oskab lindude ja loomade ning kõikide rahvaste keeli ja saab maailma asjadest kõik teada. Sõnajalaõit on aga väga raske kätte saada, sest selle otsija teele veeretab saatan igasuguseid takistusi ja õis ei taha ennast inimesele näidata. Läbi aegade on sõnajalaõie otsimine olnud heaks ettekäändeks noortel metsa kaduda. Rahvasuus on ka hiilgavaid jaaniussikesi sõnajalaõiteks kutsutud. Nii nagu mindi õit otsima, mindi ka ussikesi koguma. Usuti, et kes jaaniussi koju toob, sel tuleb õnne, aga kes ära tapab, sel läheb maja põlema.
  • Ilmselt on maagilise tähendusega olnud ka noored kased, mis jaanipäevaks koju tuuakse ning millega lõkke- ja kiigeplatsi kaunistatakse. Toas pandi hästi lõhnavad kased enne laupäevaõhtuse pudru söömist elutoa nurka seina äärde ja kui ruumi rohkem, siis ka laetalade vahele. 

*Allikas: Pühad ja kombed, Piret Õunapuu, miksike.ee