Olen üle paarikümne aasta tegelenud börsil investeerimisega, sealhulgas teinud läbi paar suuremat kriisi. Praktiseerimise kõrval olen palju lugenud, uurinud ja suhelnud. Suve lõpus ilmus kõige selle tulemusel minu raamat „Investeerimine – põnevust pikaks ajaks“.
Olen endalt vahel küsinud, kes on parem investor, kas mina või mu kaasa? Sellele küsimusele on tegelikult lühike vastus: see, kes võtab nõu kuulda ja on järjekindel. Minu suurim puudus investorina ongi see, et ma pole erinevaid investeerimise ideid katsetades väga järjekindel. Küll aga olen pidevalt maininud oma kaasale ja lastele, „kuidas peaks“. Küsisin kaasalt hiljuti, kuidas tal on viimastel aastatel läinud aktsiatesse investeerimisega? Ta paigutab peamiselt Balti börsile ja näitas aktsiaportfelli seisu meelsasti, kasutades samas võimalust nõu küsida. Ja mis ma nägin! Rakendades järjekindlalt „osta ja hoia“ põhimõtet, oli ta oma portfelli väärtuse tänaseks praktiliselt kahekordistanud. Väga täpse inimesena oli ta lihtsalt minult kuuldut aeg-ajalt rakendanud, võimalikud emotsioonid kõrvale jätnud ja saavutanud hulga vähema aja ja energiapanusega ligilähedase tulemuse.
Mängus on tunded ja raha
Investeerimisest, erinevatest varaklassidest, tootlusprotsentidest on tänavu räägitud palju. Imelisel moel on inimesed olnud investeerimisel edukad, kuid ühestki artiklist ei selgu päris arusaadavalt, miks. Ei selgu, mida on tehtud õigesti, mida valesti ja mis tagajärg vigadel on olnud. Leian, et heade tulemuste saavutamisel on väga tähtis võimalus teistega asjast rääkida ning oma tunded õigel rajal hoida.
Aktsiad, börs ja tunded? Tõesti? Jah, tõesti. Sest mängus on raha. Kes võib öelda, et ta on raha suhtes täiesti ükskõikne? Seega on nutikas küsida: mida tunned, kui kohtad sõnu investeerimine, börs, aktsia? On see pigem kahtlane, kardetav või hoopis kindel ja stabiilne? Kasu või kaotus? Kindlasti keeruline?
Tuttavatega on need märksõnad ikka jutuks tulnud. Sõnad ise on üsnagi neutraalsed, kuid hoiak, mis nende kuulmisele järgneb on vägagi emotsionaalne. Näiteks: „Olen ammu mõelnud, aga siiani hoidunud“, „Tahaksin küll, aga ei tea, kust alustada“, „Huvi oli, aga kodanik Y (tuttav), hoiatas, et sellest ei tule head nahka, risk on liiga suur“, „Korra proovisin, kaotasin viiendiku sisse pandud rahast, seega aitab!“, „Võiks ju aktsiaid osta, aga hinnad võivad langeda ja siis ei saa rahulikult magada“.
Sageli arvame, et võit või kaotus investeerimisel sõltub turu seisust, aktsiakurssidest, kinnisvarahindadest. See pole kindlasti vale, kuid tegelikult ja peamiselt sõltub tulemus meist endast, sellest, mida tunneme ja kuidas selle ajel tegutseme. Mõelgem korraks, miks nii vähe inimesi saavutab edu kaalu langetamisel või investeerimisel? Vastus on taaskord järjekindlus.
Suurim probleem on see, kui börsil hakkab hooga midagi toimuma – „hooga roheliseks“ või „puha punaseks“ –, haarab see vägagi kaasa. Teatav kogemus võib enne isegi olla, aga selles hoos kaovad algsed kavatsused ja tegelikud teod on midagi muud. Kui eelnevalt pole võimalikke olukordi börsil enda jaoks läbi mõeldud, siis hulbivadki laevukesed tormis.
Hirmul on suured silmad
Teisalt võib mõelda, miks kaalutakse enne investeerimisega alustamist nii pikalt. Üks põhjus on riskihirm. Siinkohal tasub selgelt läbi mõelda, et kui oled reaalselt aktsiatesse raha paigutanud, siis milline sündmuste käik täpsemalt oleks hirmus. Riskid on muidugi olemas ja neist tasub teadlik olla.
Börsikäitumise teema on väga huvitav. Seda on uuritud. Inimese instinktiivsed impulsid ajendavad tegusid, mis ei ole börsil edu saavutamiseks kasulikud.
Kui „börsihoog“ kumiseb kõrvus, siis on väga kerge sellega kaasa minna ja erinevad hirmud aitavad siin kenasti kaasa.
Hirme ja riske saab maandada, kui läbi mõelda, millised olukorrad börsil tekivad. Kuigi rahulikul hetkel arvad, et minuga börsirabinat ei juhtu, siis tehingute toimudes ja numbrite muutudes juhtub küll. Sest seal jookseb r a h a. See on veel pöörasem erinevus, kui autoga õppeplatsilt tänavale minek.
Investorinärvi saab kasvatada
Kuulsin esimest korda mõisteid „investeerimine“, „aktsia“ ja „börs” üle paarikümne aasta tagasi, ilmselt tudengitelt. Arvatavasti neilt, kes mõne aja jooksul börsikursside tõusu nähes ostsid aktsiad koguni õppelaenu eest. Laenajaid oli ilmselt teisigi. Oleksin võinud tollal löögile pääsemiseks samamoodi toimida. Ometi hoidis miski tagasi ja ütles, et kui oma sääste pole, siis laenurahaga ei maksa börsile minna. Sest mis siis, kui kaotad?
Praeguseks on mul tekkinud „investorinärv“. Saan rahulikult magada, kui aktsiakursid langevad ja arvestuslik vara väärtus kahaneb. Sissevõetud kahjumi pärast ei hakka küüsi närima. Vead olen ära seedinud. Soovitaksin teistele just investorinärv ära proovida. Võtta mingi väike summa ja teha tehinguid reaalse rahaga. NB! Virtuaalportfellid investorinärvi ei testi!
Kogemustest sündis raamat
Kõigest eeltoodust olen õppinud, järeldused teinud ja kogunud täisvärvides kogemused kokku raamatusse „Investeerimine – põnevust pikaks ajaks“.
Raamatu saamisloo alguseks võib pidada aega, kui sai selgeks, et pensionirahad hakkavad liikuma ja meediast tuli teateid, kui mitmed inimesed on kuulanud pettureid. Vaadates tagasi oma investeerimiskogemusele, hakkas süda valutama. Mõtlesin, mida teha, et inimesed leiaksid üles sisemise kindluse, mis hoiaks neid kaotamast väärtuslikku, kaotamast raha. Mis hoiaks neid kaotamast närve ja säästaks aega, et tähelepanu ei kuluks tühja.
Huvitaval kombel tegi üks kirjastaja just siis ettepaneku kirjutada raamat investeerimise teemal alustajatele, kõhklejatele, teadmatutele ja selgitada investeerimisega seotud emotsioone. Nii saigi kirja jutt pettuse liikidest ja börsi tegelikkusest, samuti ühtteist asjaoludest, mis võivad alustajale rasked olla. Nii maalähedases keeles kui võimalik.
Soovin head valikuõnne kõigile alustajatele ja kogenumatele investoritele! Tihtipeale kaalutakse ja arutatakse, mis võiks olla “see õige” aktsia, millele raha pannes tuleks vohh! tõus. Pean ütlema, et ühe või teise „just õige“ otsimine ja hüplik panustamine on pigem ohh! kahju valem, midagi võiduajamise või loto sarnast.
Siinkohal tahaksin südamele panna: kui teil on rahasumma, mida kibelete investeerima või mingil viisil paigutama, siis kaaluge, mõelge, koguge infot ja küsige. Tulul ei ole kiired jalad, et ära joosta, aga komistamine on kiirustamisel kerge tulema.
Üleskutse investeerimisteemaliseks suhtlusringiks Viimsis
Olen Facebookis liige mitme investeerimise teemaliste gruppide, kus alustajad küsivad nõu, kogenumad jagavad häid mõtteid. Kutsun ka Viimsi valla investeerimishuvilisi omavahel suhtlema ja looma suhtlusringi „Viimsi investeerib“. Meie kandis võib olla paljugi alustavaid või alles selles suunas mõtteid mõlgutavaid inimesi, kes saaksid väljundivõimaluse ja küsimise koha. Ja kogemuse suurusest sõltumata tekiks heade ideede vahetus. Olen valmis suhtlusringi algatama ja esimesed teemajutud/mõttevahetused tegema.
Olen investeerimisteekonnal kogenud, et üks osa inimestest ei küsi midagi, muudkui tegutsevad (mitte mõistes, miks nad enamasti raha kaotavad). Teine osa küsib, aga alati pole selleks head võimalust. Kolmas osa ei söanda küsida ka, kuigi väga tahaks. Just teisele ja kolmandale rühmale tahaks koduvallas midagi pakkuda. Nii tekiks võimalus, kuidas rahatarkusele ja säästmisele kodukandis kaasa aidata. Huvilised võivad kirjutada oma mõtetest e-posti aadressile uudistaja88@gmail.com.
Et suhtlusega mitte päris nullist alustada, oleks hea tutvuda minu raamatuga „Investeerimine – põnevust pikaks ajaks“. Sinna on koondatud info kõige põhilisemast investeerimisel. Lahti on räägitud tehtud vead, põhjalikumalt on lahatud tunnete ja emotsioonide mõju investeerimisel. Eraldi peatükk on petuskeemidest ja võltsilt headest pakkumistest. Raamat annab võimaluse riskid ja tähelepanu vajavad kohad läbi mõelda, et luua eduka investeerimise rada.
Vaata lähemalt
Artikli autor Tiiu Lumberg on investeerimisnõustaja ja investor
