Mõtlemapanevat lugemist veebruariõhtuteks soovitab Reet Kukk Viimsi raamatukogust.
Veronica Henry
„Kuidas leida armastust raamatupoes“
Eesti Raamat, 2019. 318 lk
Veronica Henry romaan on romantiline ja emotsionaalne lugu Emiliast, raamatupoest ja selle sagedastest külastajatest, kel kõigil on jutustada omaenda lood. On mõisaproua, kes peidab saladust sügaval oma südames, üksikisa, kes otsib raamatuid, mida jagada pojaga, kuid kes pole päris see, kes ta näib olevat, ning lootusetult häbelik kokk, kes üritab koguda julgust, et jutelda mehega, kes talle meeldib… Nightingale’i raamatupood on väikese Cotswoldi linnakese süda, mis pakub linnaelanikele ajaviidet ja leevendust igapäevarutiinist. Ühtlasi põimib poeke kokku mitmete sealsete elanike saatused. See on raamatusõprade jaoks nagu täitunud unistus, kus parimad palad pole mitte ainult raamatutes, vaid nendega seotud inimsuhetes.
Pärast armastatud poepidaja surma võtab tütar Emilia isa soovil poe juhtimise üle, et päästa see sulgemisest. Ta isa oli küll suur raamatusõber, kuid mitte eriti hea ärimees. Rahalised raskused ja pealetükkivad ärimehed, kes soovivad poealust maalappi endale, muudavad olukorra veel raskemaks. Romaani tekst on kirjutatud poeetiliselt ja lihtsalt, samas köitvalt. Võluv on väikelinna olustiku kirjeldus. Enamasti ma leian, et ainult romantikale keskendunud raamat on igav, aga üllatusin, kuivõrd kirjapandu mind võlus. Arvan, et see lugu sisendab lugejasse lootust ja positiivsust, samuti häid emotsioone.
Nõustun raamatukaanel kirjutatuga, et romaan on ülistus kõikidele raamatupoodidele, milles viibimine on autorile olnud suurim rõõm. See on nauditav lugemine kõigile neile, kellele meeldib aega veeta raamatuid sirvides ‒ aega, mis möödub kiirelt, kuid pole kunagi raisatud.
Nightingale’i raamatupood on midagi paljude erinevate inimeste hingele. Kesksetelt kangelastelt saame ka häid lugemissoovitusi. Siinkohal mõningaid näiteid peatükkide alguses asuvatest kirjanduslikest nimekirjadest: „Raamatud toidust“, “Kümme kirjanduslikku teenrit“, „10 romaani, mille tegevus toimub Iirimaal“, „Raamatud muusikast“, „Kirjanduslikud maamajad“ ja teised. Tegemist on parajalt mõnusa ajaviitelugemisega, mis ei ole liiga pretensioonikas, aga väärib sellest hoolimata lugejate tähelepanu.
Tõnu Õnnepalu
„Aaker“
EKSA, 2019. 389 lk
Romaani „Aaker“ on Õnnepalu kirja pannud oma mõtteid ja muljeid Kanadast, kus ta viibis väliseestlaste kutsel Kotkajärve ääres Muskoka põlismetsade vahel. Kõigest sellest on raamatus juttu: aakrist maast, amerikanismist, eestlusest ja väliseestlusest, järvedest ja metsadest, floorast ja faunast nende sees ja ümber. Lisaks on siin arutlusi kirjandusest ja selle tulevikust, lugemisest ning lugejate kirjandushuvi vähenemisest. Kõik need on suured teemad, mida Õnnepalu on vahendanud läbi oma isiku, läbi oma mõtete. Nagu teisedki tema teosed on see koharaamat. Seekord siis mujal kodus olemise raamat. Autor püüab mõista, mis tunne on olla eestlane tuhandete kilomeetrite kaugusel. Arvan, et väliseestlusest arusaamiseni Õnnepalu ei jõudnudki. Kui palju on tänasel päeval väliseestlases eestlast ja kuidas eestlust üldse defineerida ning kellel selleks õigus on? „Aaker“ kujutab, kui raske on mõista üksteist nii neil eestlastel, kes olid sunnitud sõjakeerises lahkuma, kui ka neil, kes jäid kodumaale ja leppisid olemasolevaga kui paratamatusega. Küllap kehtib siingi tõdemus, et „kerge on hukka mõista, tarvis on mõista“.
Üldiselt on teos kirjutatud õnnepalulikult, rahulikult ja voolavalt. Ja see on hea. On aega autoril ning ka lugejal järele mõelda. Inimene soovib vahel stabiilsust, liiga palju üllatusi pole alati hea. Autori arusaama väliseestlusest, mis on raamatu läbiv teema, võib kokku võtta lausega: kui oled läinud, mine ja ära vaata tagasi. Kui sa oled rajanud aakrile oma maailma, siis pead sa sellesse ka uskuma. Teine valus mõte, mis läbib teost, on ameerikastumine. Raamatusse on püütud ühe idealiseeritud maailma hääbumine, hetk, mida enam ei ole. Püüd selle vältimatu jõu vastu astuda, teades ette, et lahing on kaotusele määratud.
Õnnepalu raamatutes pole kunagi uitmõtetest puudus. Selles seisnebki tema loomingu võlu. Kirjeldada igapäevast luulena, justkui sundimatu tähelepanekuna. Ta võib rahulikult katkestada filosoofilise arutelu, et kirjeldada üht oravat, metsarada või lihtsalt vaikust. Just loodusvaatlused ja -mõtisklused on eriti nauditavad ja seda kogu autori loomingus.
Kahtlemata on „Aaker“ teos, mis ei jäta lugejat ükskõikseks, isegi kui me ei nõustu kõigi autori seisukohtadega, aga see ongi hea kirjanduse eesmärk.
Anne Cathrine Bomann
“Agathe“
Hea Lugu, 2019. 144 lk
Inimene on sotsiaalne olend ja isegi siis, kui mõnele piisab ainult väga vähesest, võib kogu elu teatud inimkontakti puhul ohtlikult kokku variseda. Psühhiaatrist peategelane loendab päevi ja vestlusi, mis talle pensionini on jäänud. Ta ise on üksik, on seda olnud peaaegu kogu elu, julgemata armastada ega kedagi endale lähedale lasta. Ta on vaatleja ja kuulaja. Patsientide probleemid tunduvad talle tühiste ja ebaolulistena, kuni üks neist (Agathe) sunnib ka arsti oma elus inventuuri tegema. Vaatlema oma elu kõrvaltvaatajana ja tunnistama mitteelamisega kaasnevat üksildust. Elu justkui põgeneks tegelaste eest – see on nii lähedal, aga samas ei leia ust sinna sisse pääsemiseks. Üks psühhiaatri patsientidest sõnastab inimlikku kannatust tabavalt: „Kui inimesest ei hoolita, võib temast lõpuks saada tibatilluke olend. Mõnikord ma kahtlen, kas seesugune olend üleüldse ongi inimene.“
Samaväärselt Agathega on romaanis keskne roll sekretäril, kes pole kunagi mitmekümne aasta jooksul kontorist puudunud ja jääb nüüd vähki põdeva mehe tõttu määramata ajaks töölt eemale. Murdekohaks saab minategelase vestlus surijaga, kus elust peatselt lahkuv mees aitab teda oma jutuga samaväärselt, kui arsti külaskäik ja kuulamine aitab surijat. See ongi suhtlus. Võimalus lasta keegi oma hingesoppi ja tunnistada talle seda, mida endale öelda ei julge. Lisaks tõdemus, et kui pole kunagi kedagi armastanud, siis on ehk lihtsam surra, kuid raskem elada.
Lisandub veel üks suhe. Nimelt elab psühhiaater aastakümneid kõrvuti oma naabriga, kelle elurütmi ta juba tunneb, kelle tujusid ta mõistab ühe klaveripala järgi, mida too vahel konarlikult mängib. Ent ta pole temaga üldse tuttav. Siit mõte, et me oleme olemas, kuniks keegi meid kuuleb, näeb ja märkab. Oluline on kindlasti ka pealkirjaks valitud naise nimi – Agathe –, mis tähendab kreeka keeles headust.
