Mõtlemapanevat lugemist kodusteks päevadeks soovitab Reet Kukk Viimsi raamatukogust.

Domenico Starnone
„Seotud“

Gallus, 2018. 166 lk

Domenico Starnone on Itaalia kirjanik, stsenarist ja ajakirjanik. Tema romaani kohta võib väga lihtsustatult öelda, et tegemist on ühe abielu allakäiguga. Mees petab naist noorema armukesega ja naine teeb etteheiteid. Kannatavad, nagu ikka, lapsed ja süüdi on, nagu alati, teine pool. Tegelikult ei ole selles suhete ja solvumiste sasipuntras midagi lihtsat. Starnone jälgib hüljatust kolmest vaatepunktist: mehe, naise ja laste omast. Romaani pealkiri on väga tabav. Autor uurib sidemeid inimeste vahel, nende kujunemist ja survet. Teos ei kirjelda pelgalt abielukriisi, vaid annab edasi inimese sisepeegeldust ja pilti, mida omistavad talle teised. Vastavalt minajutustajale kaldub sümpaatia lugedes kord naise, kord mehe poolele. Ühelt poolt võib mõista naise meeleheidet, teisalt seda, et sellise naise kõrval ei olegi mehel võimalust teisiti käituda. Süüdistamine, allaheitlikkus, otsustusvõimetus, ärevus, kartus, käskimine, keelamine, valetamine – kõik need vähendavad armastust kuni selle lõpliku hääbumiseni. Keeruliseks muudavad olukorra lapsed, kes ei suuda mõista, mis toimub ning keda kasutatakse üksteise vastu. Mees ja naine hävitavad nii teineteise kui ka oma laste elud. Lõpuks jõuab igaüks arusaamiseni, et ta ei oska enam edasi elada. Kuigi väliselt võib kodu jääda samasuguseks, ei ole miski enam nii nagu varem.

Aastakümneid hiljem, kui mees ja naine on juba eakad, murtakse nende korterisse sisse. Pea peale keeratakse kõik, mis vähegi võimalik, kuid midagi peale naise lemmiklooma kadunuks ei jää. Segaduse likvideerimise käigus satub mees lugema oma märkmeid ning talle naise poolt saadetud aastatetaguseid kirju. Neist haaratuna naaseb ta mõttes minevikku. Ta ei loe mitte niivõrd kirjapandut, need on unustatud nimed, vananenud info, vaid pigem seda, miks ta midagi omal ajal nii oluliseks pidas. Neis on veendumused, tunded ja mõtted, mis väljendavad tema sisemist muutumist. Mõtlemapanev on mehe retooriline küsimus, kas oli kuritegu järgida oma saatust ja keelduda oma võimete alahindamisest.

Kirjaniku tekst on neutraalne, võiks öelda isegi, et asjalik. Selgub, kui vähe tunnevad mees ja naine teineteist. Ilmselgelt tegelebki naine peamiselt endaga: on rahulolematu enese ja kõige ümbritseva vastu. Samal ajal näeb mees maailma eelkõige selle läbi, mida tal on võimalik naiste abil saavutada, aga mida tal tuleb naise tõttu ka kannatada. Raamatu meestegelane ei ole piisavalt aktiivne otsustaja ja ei saa ka ise aru, miks ta elu kujuneb selliseks, nagu see läheb.

Andrei Hvostov
„Kirjad Maarale“

Petrone Print, 2019. 269 lk

Hvostov on kirjutanud teose oma lapselapsele Maarale, kes saab sajandi keskel kolmekümne kolme aastaseks. See on aeg, mil inimesel võib juba tekkida huvi eelnevate põlvede elukogemuse vastu. Autor räägib, et on elus tähele pannud korduvat tragöödiat: teatud hetkel jõuame sinnamaale, et tahaks hakata oma vanavanematele küsimusi esitama, aga on juba liiga hilja. Hvostovi teost võibki pidada käesirutuseks ja teejuhiseks noorele inimesele.

Mõneti võib „Kirjad Maarale“ pidada ka mõtteliseks järjeks „Sillamäe passioonile“.

Andrei Hvostovi raamat ei ole laiahaardeline teos valitsenud oludest, vaid eelkõige elu tervikpildi mosaiigikillud tema jaoks olulistest sündmustest ja küsimustest. Autor ei kuuluta kindlat tõde. Ta hoiatab lugejat, et meie mälestused on täis illusioone ja hallutsinatsioone, kõik ei pruugi olla täpselt nii, nagu meie seda mäletame. Kohati me usume või tahame uskuda miraaži. Küll aga püüab autor peegeldada seda, mis tema ümber toimub. Ta on suutnud teha põhjendatult hea valiku teemadest, mida jäädvustada. Mõned näited: kuidas olla õnnelik, kuidas tajub maailma autist, millest sai alguse ajakirjanduse allakäik, mis toimub Eesti poliitikas jm. Tegemist on targa ja huvitava kirjanikuga, kes suudab olulist märgata ja öelda ka seal, kus vähem tarkadel puuduvad piisavad oskused.

Kirjad pakuvad oma lugudega otsekohesust, ausust ja eruditsiooni. Nende tegelasteks on konkreetsed inimesed ning kõik kirjutatu mõjub väga loomulikuna. Kirjaniku avameelsus ei tundu liiga isiklikuna, vaid mahub enesestmõistetavana aja sõnumisse. Raamatu kirjutamine ja selle lugemine võib nii kirjutajale kui ka lugejale mõjuda teraapiliselt. Hvostov ütleb, et tema poolt loodust võiks mingil määral olla abi neile, kellel on hetkel elus raske, kes on hingelises ummikus. Igast olukorrast on võimalik välja tulla. Lõpetades raamatu lugemise, näib nagu olekski kõik hädavajalik öeldud ja tundub, et oleme tänu autorile osa saanud tema jaoks olulistest mõtetest ja tunnetest. Lugejale jääb siiski võimalus loetut edasi mõtestada ning selgitada hetke- ja lähiajaloo protsessi endast lähtuvalt.

Virginie Despentes
“Vernon Subutex1“

Varrak, 2019. 336 lk

Prantsuse kirjaniku Virginie Despentes’i romaan “Vernon Subutex1” on esimene osa samanimelisest triloogiast. Endine prostituut ja pornofilmide kriitik Despentes on üks praeguse aja populaarseimaid kirjanikke Prantsusmaal. Teose näol võiks tegemist olla õpetliku kursusega tänapäeva inimesele, kes ei suuda praegust ühiskonda mõista ja sellega leppida. Leppida sellega, et väärtusteks on raha ja kiirus, vajadus olla kõikjal ja kõigest osa saada. Ainsaks põhjendatud ja oluliseks küsimuseks vaid see, kes töötab algoritme välja. Mõista, et ainult õigeid vahendeid valides on võimalik ellu jääda.

Romaani tegevust on kujutatud värvikalt. Siin ei ole tegemist piirsituatsioonide ja ühiskonna äärealade valusa ja kaebleva ahastusega, vaid satiiriga, mis püüab lugejat varjamatu otsekohesusega mõistma panna nüüdisaja põletavamaid küsimusi. Peategelane Vernon Subutex on endine plaadipoodnik, kes on sunnitud digiajastu pealetungi tõttu oma poe maha müüma. Saadud raha on ta ära kulutanud, nii nagu ka riiklikud toetused. Mõnda aega saab ta rahalist abi oma rokitähest sõbralt Alexandre Beachilt, kuid kui too kahtlastel asjaoludel sureb, tõstetakse Vernon ka korterist välja. Viie minuti jooksul kogu elu seljakotti mahutada püüdes haarab ta kaasa videokassetid, millele on jäädvustatud kokaiiniuimas Alexandre’i pihtimused, lootes nende eest hiljem raha saada. Vernoni rännakutest ja olukordadest, millesse pealtnäha lootusetus seisundis mees satub, joonistub lugejale pilt kaasaegsest Prantsuse ühiskonnast.

Olulisemateks probleemideks, millest romaan räägib, on kindlasti läänemaailma intellektualismi allakäik, indiviidi seksuaalne identiteet, vananemise traagika ja suutmatus oma noorusaja mõttelaadist lahti lasta. Teost on heldelt vürtsitatud viidetega popmuusikale. Despentes vahendab ka väga oskuslikult arvukate kõrvaltegelaste mõttemaailma ning vahetab ühelt tegelaselt teisele libisedes kirjutamisstiili. Meisterlikult ja väga tõetruult on kujutatud peategelase allakäik, kusjuures autor on jätnud Vernonile ka selles näiliselt lootusetus olukorras inimlikkuse ja eneseväärikuse. Teose sündmustik kulgeb tempokalt, rahutult, sageli šokeerivalt. Romaani esituslaadis võib märgata sarnaseid jooni Houellebecqi loominguga.

Kahtlemata on „Vernon Subutex1“ väga omapärane romaan, mis lisaks lugemiselamusele avardab meie maailmapilti, avades meisterlikult kaasaegse ühiskonna valupunkte.