24. mai õhtu oli ilus – toomingad õitsesid ja väljas oli mõnusalt soe. Minu 5-aastane tütar ja sama vana naabritüdruk nautisid pargis kiikumist, turnimist ning jooksid platsil nagu rõõmsad muretud lapsed ikka. Meist möödusid rihma otsas kaks suurt koera, kuid kellelgi polnud aimu, et umbes kümne minuti pärast oleme ühe koera ohvrid.

Meie tragöödia sai alguse Viimsi Maxima toidupoe ees õhtul kella 21.30 paiku. Parkinud auto turvaliselt ninaga pea poe vastu kõnnitee äärde, aitasin mõlemad tüdrukud autost välja ja palusin neil kõnniteel oodata. Mis parata, minu tütar Kirke otsustas siiski juba poe ukseni joosta – olime seal ju nii palju kordi käinud ja tee oli tuttav. Kui mina autost koti võtsin ning teise tüdrukuga minekule asusin, kuulsin äkitselt aina võimenduvat lapse karjumist. Karjujaks oli mu 5-aastane loomaarmastajast tütar, kes oli peadpidi poe eest seisva valge koera hammaste vahel, veri joana kahelt poolt kaela jooksmas. 

Iga lapsevanem võib aimata, millised tunded mind emana seda vaatepilti nähes valdasid. Ühekorraga vallandus hirm, kurbus, viha ja mitu erinevat tunnet veel. Tormasin nuttes kohale ja olin valmis koera eemale lööma. Õnneks hoiatas sel hetkel meeshääl, et ärgu ma seda tehku ning sai ise koera hambad verise tüdruku peast lahti.

Ehmatus ja suur šokk

Mis siis juhtunud oli? Poe ees olid peremeest ootamas kaks koera, kes olid rihmaga kinnitatud, aga ilma suukorvita. Minu tütar oli kükitanud kahe suure koera vahele, valinud paitamiseks „õnneks“ musta ja karvase – see on põhjus, miks ma ei ole täna hullumajas või kusagil veel halvemas kohas. Tema taga olnud valge koer ei olevat teinud ühtki häält, hüppas ootamatult lapsele õlgadele ja kargas siis korduvalt hammastega pea külge. Küllap oleks loom valinud kaela, kuid hullemast päästis see, et tütre pikad juuksed olid jäänud seekord lahti, mistõttu ei olnud kaela näha. 

Vahetult õnnetuse järgselt ei teadnud aga keegi, kui tõsised on kahjustused ja kus nad asuvad. Veri voolas ojadena mööda kaela, jope oli verine, laps nuttis hirmunult. Emotsioonid said võitu, šokiseisundist vallandus pidevalt nutt, mis vahepeal asendus jälle kaine korralduste andmisega inimestele, kes selle kohutava sündmuskoha ümber olid kogunenud. Ühel hetkel jõudis minuni ka arusaam, et tütre sõbranna tuleb ruttu autosse viia, et temaga ometi midagi ei juhtuks. 

Suur tänu abi eest!

Tahan tänada inimesi, kes sellel hetkel aitasid või vähemalt püüdsid aidata. Eriti neid, kes kiirabi kutsusid, ja ühte paari, kes mulle lõpuni toeks jäi, auto uksi lukustada aitas, koeraomaniku manitsuste eest kaitses. Olen siiralt tänulik, sest seda toetust oli väga vaja emale, kes püüdis aru saada, mis lapsega oli juhtunud, kui suured on vigastused ning samal ajal ennast mõtetes pihuks ja põrmuks hävitas, sest süütunne tõstis väga kõvasti pead.

Teiseks tahan tänada empaatilisi ja tublisid kiirabitöötajaid, kes meid esmalt koju viisid (oli ju vaja teine tüdruk tema vanematele üle anda) ning siis lastehaiglasse õmblema viisid. Ees seisis emotsionaalselt raske öö, kus peale haavade ülevaatamist lahutati ema ja tütar liftis – üks palatisse, teine narkoosi alla õmblema. Suur tänu ka arstidele, õdedele, kes kõige vajaliku eest hoolitsesid! 

Kolmandaks edastan tänusõnad sama inimlikele, hoolivatele ja professionaalsetele politseitöötajatele, kes aitasid šokis emal natukenegi meeletut depressiooni vähenda (selgitades, kes on antud loos süüdlane, kes ohver, kes tunnistaja) – see andis tol hetkel mingigi elumõtte. Ja aitäh ka kingitud Kalli-Karu eest, kes tütrekest nii operatsioonil kui ka taastumise teekonnal truult saatis!

Lisaks tahan avaldada kahetsust ja kurba meelt koeraomanikule, sest see juhtum oli šokk kõikidele osapooltele. Kõige ekstreemsematel juhtudel võib sarnaste sündmuste puhul tulemuseks olla isegi see, et sellised eluohtlikud avalikkuses liikuvad koerad pannakse magama. Oleme suured loomaarmastajad ning juba enne operatsiooni küsis tütar murelikult, et mida selle koeraga edasi tehakse. 

Vigadest tuleb õppida

Loodan, et see on õpetlik lugu kõigile osapooltele, kuna sarnaseid juhtumeid on toimunud ennegi nii Viimsis kui ka mujal. Eluohtlik/kuri koer peab kandma suukorvi. Me ei tea kunagi, mil mõni laps, rattur või väiksem mööduv loom (ka rihma otsas) sellist koera ärritada võib ja kuidas koeraomanik agressiivse looma ohjamisega hakkama saab. Kas on vaja selliseid hingelisi ja füüsilisi traumasid ilusasse kevadiselt lõhnavasse päeva?

Meil on mõistagi väga kahju, et selline asi juhtus ning kui saaks tagantjärele midagigi teisiti teha, siis teeksime. Meie õppisime lõpuks koos tütrega ometi, et kõik loomad ei ole sõbralikud ning kunagi ei tohi ise võõrast looma paitama minna.

Veel tänagi on hing hell ning iga pisimgi asi viib rivist välja, aga loodame, et aeg teeb oma töö ning paranevad nii füüsilised kui ka emotsionaalsed haavad.

Praegu kosume kenasti ning võime tõesti vaid tänulikud olla, et ei läinud hullemini.

Hoidke üksteist ja oma loomi ning kui kellelgi peaks kunagi õnnetus juhtuma, siis loodan, et teidki on saatmas sama hoolivad ja abivalmid Eesti inimesed!