Augustis möödub 80 aastat aurulaeva Eestirand hukust. Alus kuulus konvoisse, mis transportis Eestist 1941. aastal nõukogude armeesse mobiliseerituid Kroonlinna. 24. augustil ründasid laeva Keri saare juures saksa õhujõudude lennukid ning kapten oli sunnitud Prangli juures madalikule sõitma.
Esimesse klassi minnes sattusin ühe punakindrali nimelisse kooli ja sõjakangelastegudest räägiti „söögi alla ja peale“. Nii tuli ka minul uurida, kas mu vanaisa või keegi lähedane on sõjaveteran. Vanaisa jutustaski, et sõja ajal mobiliseeriti ta otse töökohal, viidi kolonnis sadamasse ja pandi suure laeva peale. Laeva tabas saksa sõjalennuki pomm. Vanaisa hüppas vette ja ujus, kuni kohalikud kalurid ta päästsid ja ühele saarele viisid. Seejärel viidi ta mandrile, kus juba ootasid sakslased, kes ta sealt jalgsi koju tagasi saatsid. Olin vanaisa nii lühikesest sõjateest isegi veidi pettunud. Tüüpiline lapselik sõjaromantika, mis ei oska arvesta ei inimelu ega muid inimlikke väärtusi. Alles hiljem mõistsin, et ta sattus ühte sõjasaagasse, mille kangelaslikkus ei seisnud teiste tapmises, vaid ellujäämises ja päästmises. Eesti rahva peale langenud sõjas ei olnudki paremaid lahendusi ja valikuvõimalusi.
Kui nüüd Eestiranna hukkumise loole tagasi vaadata, siis sõja alguses liikusid sakslased edasi nii suure hooga, et jõudsid Tallinnast ida pool mere äärde enne, kui punavägi siit taganeda jõudis. Nii jäi meretee ainsaks võimaluseks, et viia siit Leningradi sõjaväge, nõukogude võimu esindajaid ja ka erinevat kokku krahmatud kaupa. Muu hulgas oli vaja toimetada tagalasse värskelt sundmobiliseerituid mehi.
Eestirand oli tegelikult suur heeringapüügi baasalus, mis nõukogude võimu ajal natsionaliseeriti. Tallinna evakueerumisel laaditi sinna umbes 3500 mobiliseeritut, lisaks veidi punaväelasi ja erinevat kaupa. Keri saare lähedal ründas laeva saksa sõjalennuk, kes tabas alust kahe pommiga. Palju mehi hukkus juba plahvatuses. Laeva tekkis auk, mille tagajärjel hakkas see vajuma. Osa mehi hüppas kohe merre. Paljud neist hukkusid kas lihtsalt uppudes või saades pihta laevalt loobitavate esemetega, mis pidanuks ujumisel abiks olema.
Laeva kapten oli Boris Nelke, kes polnud aga oma otsustes vaba. Ta pidi kuuletuma pardal olnud sõjaväelastele, kes andsid korralduse jätkata teed Leningradi poole. Kapten oli siiski väga vapper mees ja otsustas pöörata Prangli saare poole, et vältida uppumist. Saare lähedal sõitis ta madalalikule. Pranglil oli sel ajal veel veidi punaarmeelasi, kes koos laevalt tulnutega lootsid uuele transpordivõimalusele. Saarele sattunud mehed otsustasid võimu haarata ja julge tegutsemisega võtsidki punaarmeelastelt relvad ja heiskasid Eesti lipu.
Mandril olnud sakslased saatsid saarele oma esindajad ja algas meeste transport Neeme külla. Seal oli koolimaja ümber korraldatud midagi sõjavangilaagri taolist. Algul hoitigi kõiki seal kinni. Seejärel vabastati kõik tsiviilisikud, kellel ei olnud pistmist nõukogude võimuga. Peab siiski mainima, et kahjuks ei vabastanud sakslased juudi rahvusest isikud, kellele pääsemine ei kujunenud pääsemiseks.
Kui Eestirand ei oleks tabamust saanud, oleks ta suure tõenäosusega sattunud Juminda merelahingusse, kus jättis elu kokku ca 20 000 meest. Kui ka sealt oleks pääsetud, oleks paljude laevalolijate elu lõppenud näljast või haigusest Venemaa õppelaagrites või hiljem kuulist Velikije-Luki all või Kuramaal. Tänu omamoodi sõjaõnnele ja vaprale kaptenile pääses sõjakoledustest mitu tuhat meest.
Paljud, kes ei pääsenud, jäid merre ja mitmed on maetud Prangli saarele, kus nende hauad tuletavad meelde sõda, mida eestlased polekski saanud võita ei ühel ega teisel pool sõdides.
Aurulaeva Eestirand huku 80. aastapäeva mälestusüritus
neljapäeval, 26. augustil Prangli saarel
Kell 12 mälestushetk aurulaeva Eestirand mälestusmärgi juures
Kell 13.30 mälestusüritus Prangli rahvamajas
Dokumentaalfilmi „Eestirand. Mälestused ja tänapäev“ (2018) vaatamine
Mälestusüritusel osalemine on tasuta!
