Kirovi kolhoosi külastasid paljud tuntud isikud, nende seas ka kosmoselendurid. 1960. aastatel käis siin German Titov, 1979. aastal Valentina Tereškova. 1980. aastatel võeti kalurikolhoosis taas kosmosemehi vastu, nendega sattus tihedalt suhtlema kolhoosi peakonstruktor Aare Asi.

1980. aastate algul oli Aare Moskvas asju ajamas. Tema poole pöördus kalamajanduse ministeeriumi töötaja ning palus aidata ühe ettevõtte varustajale Tallinnas puhkamisvõimalus leida. Aare nõustus, võttis varustaja viisakalt vastu ja majutas  Kirovi Pärnu maantee hotelli. Külaline võõrustajale tüli ei teinud. Ta armastas linnas üksi ringi käia, vaatas kõike ja süvenes. Tal oli sügav huvi kirikute vastu, kuigi sellele tol ajal hästi ei vaadatud. Õigeusu kirikus pani küünla. Muidugi tutvus ta ka Kirovi kolhoosiga. Peeter Loim võttis ta kaasa toona tema alluvuses olevaid kalakasvandusi vaatama, sõidud kujunesid päevapikkusteks. Hiljem tuli Peeter Aare Asi juurde ja ütles: „Siin on midagi nihu. See mees küll mingi varustaja ei ole. Ta on liiga intelligentne.“ 

Moskva külaline tuli edaspidi ikka ja jälle Kirovisse tagasi ja elas vahel isegi Aare Asi kodus. Alati olid tal kaasas head prantsuse konjakid. Kahtlused tema isiku suhtes osutusid õigustatuks – küsimuse peale, kes sa tegelikult oled, vastas salapärane tundmatu: „Ma ei ole tõepoolest varustaja Petrov, nagu end tutvustasin. Olen kosmonaut Vladimir Aksjonov. Kuid soovin tavalise inimese moodi puhata ja omaette olla – mul pole tarvis, et Volgad oleksid ees ja taga.“ Aksjonov käis Kirovis veel aastaid, võttis Kirovi omasid ka Moskvas vastu, majutas neid prestiižikatesse hotellidesse ja viis isegi oma koju.

1987. aasta 11. septembril helistas Aksjonov taaskord Asile: „Olen Tallinnas. Mul on külaline – Ameerika astronaut Edgar Mitchell. Tahame teile külla tulla.“ 

Varsti olidki külalised kohal ja neile korraldati kiirkorras Punases kohvikus lõunasöök. Kuigi oli Gorbatšovi alkoholismivastase kampaania aeg, otsustati siiski ka Moldaavia Belõi Aisti konjak lauale panna.

Vahepeal oli selgunud, et Aksjonov oli olnud Moskvas natuke põlu all, teda ei aktsepteeritud ega kutsutud igale poole. Gorbatšovi ajal olukord muutus. Ka USA ja Nõukogude Liidu vahelised suhted soojenesid, seda ka kosmonautikavallas. 

Aksjonovist sai kosmonautide ühenduse esimees, Mitchell täitis USA poolel sama ülesannet. Mehed mõistsid ja täiendasid üksteist. Mitchell tõi välja oma talismani – naine oli talle kosmoselennule kaasa andnud kullatud klambri dollaripakiga. Dollarid olid sellelt juba ära kulunud, kuid see-eest oli juurde lisatud tükike kuukivimit. Edgar Mitchelli sõnade kohaselt hakkas ta pärast 1971. aastal toimunud Kuu lendu tundma erilist ühtsust kõiksusega ja mõistma, et üksnes inimestest endist sõltub see, kas nad õigustavad homo sapiensi nimetust – oli ju inimkond juba tol ajal kuhjanud kokku piisavalt relvi, et end hävitada.  

Kirovi kolhoosis viis Aksjonov Mitchelli kohe muuseumi, mille ajalooekspositsioon talle väga hea mulje oli jätnud. Jalutati ka vabaõhumuuseumis. Kolhoosi peahoones oli sel ajal karikatuurinäitus ja kosmosemehed seisid seal üsna pikalt ühe pildi ees, millel kujutati inimese elumaratoni: rahvahulk liikus, ühed joostes, teised jalutades, kolmandad päris käpuli, mõne elulõng oli lühike, teisel väga pikk. Paistis, et pilt kõnetas neid. Kolhoosi poolt anti külalistele ka mõtestatud kingid: Aksjonovile kingiti rooliratas, Mitchellile nahkköites Kalevipoja väljaanne. Selles näidati astronaudile pilti laevast nimega Lennuk kui igatsust kauguste järele.

Õhtul hilja, pärast kella 10, helises taas Aare Asi telefon ja Aksjonov ütles: „Meil on nüüd ametlik osa läbi. Tahame sinu juurde sauna tulla.“ 

Talveaia saunas istuti kella neljani hommikul. Õhkkond oli pingevaba ja ülemeelik. Mõlemad mehed rääkisid, kuidas avakosmoses viibimine oli paljudele oma jälje jätnud. Ka neil oli olnud tunne, et keegi jälgib neid. Mitchell lisas, et tundis nagu kellegi kaitsvat kätt. Ta oli üks neist, kes nõudis USA-s aktiivselt salastatud UFO-failide avalikustamist ja uskus maaväliste tsivilisatsioonide olemasolu. Meenutati astronaut Armstrongi kuulsaid sõnu Kuule astudes: „Väike samm inimesele, suur hüpe inimkonnale“. Juttu oli ka sellest, mida Armstrong sellele lisaks ütles, nimelt „Õnnitlen, mr Gorskit!“ Saunaõhtul tehti selgeks ka selle repliigi tagamaad. Lugeja võib seda Rannarahva muuseumist teada saada.

Fotol: Oskar Kuul tervitab 11. septembril 1987 Vladimir Aksjonovit ja Edgar Mitchelli Foto: Rannarahva muuseum