Korraldades Rannarahva Muuseumis näitust Kirovi kolhoosist oli meie eesmärgiks anda võimalikult vähe hinnanguid ja pigem küsida küsimusi kui saada vastuseid. Kogusime inimestelt mälestusi ja küsimusi tekkis kõigil. Esitan järgnevalt mõned mõtted, mis näitusel tekkisid.

PEREMEES
Mõned meenutajad on kirjeldanud, et kolhoosi esimehe isikukultus oli läinud nii kaugele, et lähemad kaastöötajad kutsusid Oskar Kuuli peremeheks. Osad isegi eriti pugejalikult sõnapaariga pai peremees. Peremehe staatus oli iseenesest vastuolus kolhoosikorra ideele „demokraatiast“ ja võrdõiguslikkusest. Sellise nimetuse kasutamine näitas ühelt poolt justkui, et mingit demokraatiat muidugi polnudki.

Teistel jäi jälle teistsugune arusaam. Ametlik kõnevorm sel ajal oli muidugi seltsimees. Nõukogude ajal oleks näiteks avalikult härra kasutamine eesliitena olnud lausa riigivastane provokatiivne tegevus. Peremehe tiitel lõhnas veidi ahvatlevalt samuti nõukogudevastasena ja endisaegsena. Meenutatakse, et selline pöördumine oli omamoodi kodune ja mitteformaalne. Pigem talupojalik.

Kas tugev juht vääris inimeste austust läbi erilise pöördumistiitli või oli tegemist tavalise lipitsemisega? Kas selles on midagi ajastule iseloomulikku või tavapärane ka tänapäeval?

UPPUNUD LAEVAD
Kord sõitis üks Kirovi laev Hiiumaa juures madalikule. Ta jättis põlema valed signaaltuled ja nendest juhindudes sõitisid sinna otsa veel kaks Leningradist pärit kalalaeva. Laevade üles tõstmine oli kallis ja keeruline töö. Asi õnnestus ametlikult maha vaikida. Tegijatel ikka juhtub! Ja milleks sellest suurt numbrit teha – kannatada saavad ka kaptenid ja teised seotud inimesed. Arvatavasti oli nii suure jama klaarimisel abi kolhoosi esimehe autoriteedist teatud ringkondades.

Mõned aastad hiljem juhtus laevaõnnetus teise tubli kalurikolhoosi, Saare Kaluri, laevaga. Asjale ei antud sealgi ametlikku käiku. Oli siiski ka pealtnägijaid. Laevahuku kinnimätsimine oli kriminaalne tegu. Pealtnägijateks olid Kirovi kalurid, kes oma kolhoosi informeerisid, kust asi jõudiski prokuratuuri. Omaaegse prokuratuuri töötaja mälestuste kohaselt oli sellise pealekaebamise motiiviks hoopiski sotsialistlik võistlus. See oli omamoodi edetabel, kus laeva hukk tublisti punkte maha võttis ja antud juhul Kirovi konkurenti kahjustas.

Kas sotsialistliku võistluse võit variserliku tegevuse tulemusena iseloomustas nõukogude süsteemi? Või on see tavapärane ka tänapäeval ja iseloomustab pigem edu pürgimuste universaalsust?

KOLHOOSIKORD

1970.aastal esitab noor Rein Karemäe reporterina küsimuse Kirovi kolhoosi juhile Oskar Kuulile, tema nägemusest kolhoosi tuleviku üle. Ootamatult vastab esimees, et ei ole kindel, kas kolhoosikord ongi kõige õigem majandusvorm tulevikus. Peab muidugi arvestama, et see oli omamoodi järelsula aeg ühiskonnas, mil arvatigi, et süsteem liigub avatuse poole ja keelepaelad olid rohkem valla. Hiljem selliseid mõtteavaldusi kolhoosi esimehe suust avalikult ei tulnud.

Mida siis Oskar Kuul mõtles? Kas seda, et vaja on liikuda eraomanduse ja turumajanduse poole? Või hoopis, et tuleks liikuda riikliku süsteemi suunas?

KOLHOOS
„Kollektiivne majapidamine“ oli ideaalis majandamisvorm, mis oleks idee järgi andnud maainimestele võimaluse ühendada materiaalsed, füüsilised ja vaimsed jõud üheks tervikuks. On ju suurmajapidamised juba aegade hämarusest olnud võimekamad juurutades edumeelseid tehnoloogiaid, maandades riske jne. Tundub justkui loogiline. Vältimaks ühtede ekspluateerimist teiste poolt, pidi kolhoosis ka kõik olema ühine. Kuigi kolhoosidega alustati Venemaal juba 1918. aastal, ei andnud selline eksperiment esialgu praktikas siiski mingeid tulemusi ja kolhoose ei loodud eriti palju.

Stalin osustas alates 1929. aastast kolhoosid jõuga kehtestada ja algas sundkollektiviseerimine. Tulemuseks oli miljonite inimese hukk repressioonide, massirahutuste ja nälja tulemusel. Majanduslikku efektiivsust ikkagi ei saavutatud. Tihti ongi nii, et kui mingi idee või väärtus tõsta ebaproportsionaalselt esile ja allutada muud väärtused just sellele, siis on tulemuseks ebaõnnestumine. Sellega kaasneb tihti ebaõiglus, vägivald ja muu kurjus. Eestis oli „eduka“ kollektiviseerimise eelduseks 1949. aasta massiküüditamine. Hukkusid inimesed, purunesid pered ja unistused.

M.S.Kirovi nim. kalurikolhoos on tekitanud aastate jooksul tuhandeid positiivseid mälestusi. Paljud inimesed veetsid oma parimad aastad selles majandis tundes seejuures nii majanduslikku kui ka mingis osas sotsiaalset kindlustatust. Kirovi kolhoosi liikmed elasid nõukogude perioodi üle märgatavalt jõukamalt kui suur osa maailmast. Samas said paljud ennast ka tööalaselt teostada kuna kolhoosi õhkkond protsesside juhtimises oli igati asjalik ja progressiivne. Suurmajapidamise eelised.

Kuidas siis hinnata ühe kolhoosi osa kogu kurjuse süsteemis? Kas oli tegemist halvast mängust võimalikult parima väljumisega? Või oli materiaalne edu nagu uinutav põrgusuits nõukogude katlas?

Ajaloole ei tohikski anda üheseid vastuseid. Muidu oleme lähedal samale autoritaarsele süsteemile, kus mingid väärtused tõstetakse ebaproportsionaalselt esile. Küll saab anda erinevaid hinnanguid, interpreteeringuid ja põhjendusi.

Tulge andke erinevaid hinnanguid ka meie näitusele!