3.oktoobril kell 15 antakse Viimsi mõisapargis start juba kahekümnendale kindral Laidoneri olümpiateatejooksule. Jooksu eesmärk on luua side ammuste ja tänaste põlvkondade vahel, toetamaks Eesti vabaduse- ja olümpia-aadet.

Teatejooksul võisteldakse viies võistlusklassis: kaitseväe ja kaitseliidu võistkonnad, põhikooliealiste võistkonnad, gümnaasiumiealiste poiste võistkonnad, gümnaasiumiealiste tüdrukute võistkonnad ning sõpruskonnad/korporatsioonid/spordiklubid. 8-liikmelised võistkonnad asuvad läbima võistlusmaad 2 x 3 kilomeetrit. Iga osaleja läbib 650–750 meetrit.

Iga võistlusklassi esikolmikusse tulnud võistkonna liikmeid autasustatakse medaliga ning võistlusklassi võitjat karikaga. Teatejooksu üldarvestuse kiireimat võistkonda autasustatakse rändkarikaga. Kiireima ringi (4 x 750 m) võistlejad saavad eriauhinna.
Jooksu mõtte algataja, kindral Johan Laidoneri Seltsi esimees Trivimi Velliste rääkis olümpiateatejooksu idee tekkimisest ning olemusest ja olulisusest luua side kunagiste ja tänaste põlvede vahel.

Kindral Johan Laidoneri Seltsi esimees Trivimi Velliste. Autor: Randolf Reiljan
Kindral Johan Laidoneri Seltsi esimees Trivimi Velliste. Autor: Randolf Reiljan

Mis on kindral Johan Laidoneri olümpiateatejooksu idee?  
Kindral Laidoner oli vabadussõjas meie vägede ülemjuhataja. Me võitsime selle saatusliku sõja – seetõttu räägime täna ikka omavahel eesti keelt ja ka vallaleht ilmub selles keeles. Laidoneri nimi sümboliseerib meie rahva vabadust. Aga kindral oli ka Eesti Olümpiakomitee esimees, kes aitas sepistada Kristjan Palusalu jt võite. Nõnda seostub Laidoneri nimi ka olümpia-aatega.

Kust tuli 20 aastat tagasi mõte hakata jooksu korraldama?  
Vabadus ei ole iseenesestmõistetav and – selle hoidmise nimel tuleb alati pingutada. Nii nagu ka olümpiamedali võitmise nimel. Kaks aastakümmet tagasi tundus mõistlik need kaks asja ühendada, eriti mõeldes nooremale põlvkonnale. Kindral Johan Laidoneri Selts tegutseb Viimsi mõisas, Laidoneride kunagises kodus. Mõisapark tundus olevat õige koht selliseks jooksupingutuseks.

Miks on tähtis luua side kunagiste ja tänaste põlvede vahel?   
On hea, kui ajaloomälu kulgeb katkestusteta – kui uued põlvkonnad teavad, mis on varem olnud, missugust hinda on tulnud varem maksta. See aitab kindlamalt tulevikku vaadata, teha tuleviku keerulisi valikuid ja pidada lugu esivanematest.

Miks innustaksite inimesi jooksust osa võtma?    
Jooks sunnib pingutama, end kokku võtma. Ainult ilus jutt ei aita, ise tuleb tegutseda ja sooritatust ka rõõmu tunda. Kui iga meie noor pingutab, muutub Eesti tundmatuseni paremaks.

Tulles praegusesse hetke, mil jooksu korraldatakse juba XX korda, siis kas on olnud ka olulisi muudatusi ja arenguid, võrreldes algusaastatega?
Algusaastatega võrreldes on kasvanud osavõtvate võistkondade arv. On lisandunud kaitsevägi ja kaitseliit, kes on andnud kogu ettevõtmisele uue hingamise. Mitmel aastal joosti koguni Viimsist Piritale – olümpiapurjespordi keskusesse. Aga loobusime sellest, pargis on parem joosta. Nüüd saab joosta koguni võluval Karulaugu rajal. Algusest peale on olnud suure vaeva nägijaks Eesti Spordiselts Kalev, viimastel aastatel on suureks toeks olnud Eesti kaitsevägi ja nüüd ka Viimsi vallavalitsus.

Kas võistlejate osalus kasvab?
Jooksu algaegadel oli võistlusklasse vähem. Nüüd peetakse eraldi arvestust kaitseväe ja kaitseliidu võistkondade osas. Gümnaasiumiealiste osas võistlevad poisid ja tüdrukud eraldi, põhikooliealised võistkonnad võivad olla segakoosseisuga. Eraldi on välja toodud sõpruskondade võistlusklass – spordiklubid, korporatsioonid jms.

Millised emotsioonid Teid valdavad, kui võib uhkelt öelda, et sel aastal täitub olümpiateatejooksu 20. juubel?
Kaks aastakümmet on päris sobiv aeg tugeva traditsiooni tekkeks. Aga seda ettevõtmist võiks ehk võrrelda ka kuulsa inglise muru kujunemisega – kui soovida väga head tulemust, tuleb niita ja rullida nelisada aastat järjest.