Helmut Aksberg in memoriam

8. mai 1923  –   25. september 2020

Meie seast on lahkunud viimane Aksi saarel sündinud paadimeister.

Helmut Aksberg sündis Aleksander ja Rosine Aksbergi suure pere noorima pojana. Ta lapsepõlvekodus Aksi-Madise talus oli ümbruskonna kuulsaim paadiehituskeskus. Paarkümmend aastat varem oli Helmuti isa Aleksander hakanud mootorpaate ehitama – need uhked karveelplangutusega mootorpaadid olid Eesti esimesed. Väike Helmut tegi elu esimese merereisi purjepaati pandud kalakastis, kui ema ta Rammu saarele vanavanemate juurde kaasa võttis. Aksilaste igapäevatööks oli kalapüük, kuid saar oli ühtlasi suur muusikapesa – oreleid, harmooniume, klavereid ja viiuleid leidus igas majapidamises ning musitseerimine oli loomulik elu osa. Orelid olid hangitud koduse jumalateenistuse pidamiseks – „hommikulaulu saateks“, nagu öeldi –  ja  seda juba ammu enne Helmuti sündi. Kodust kaasa saadud sügav kristlik eluhoiak jäi Helmutile omaseks läbi elu. 

Saksa okupatsiooni ajal vangistati Helmut koos vend Verneriga – süüks oli „soomesõit“ ehk põgenikevedu üle Soome lahe. Vennad pääsesid vabadusse tänu paadiehitusoskusele. Nimelt oli vangilaagri ülem tahtnud enne vene vägede Tallinna jõudmist põgeneda ja pani paadimeistritest vennad tööle. Paat sai valmis, Helmut ja Verner  said vabaks ja alustasid päev hiljem taas „soomesõitu“, seekord lõplikku. Soomest liiguti edasi Rootsi.

Rootsis leidsid Helmut ja ta vennad taas paadiehitajatena tööd. Kuid Rootsi ei olnud sõjapõgenike jaoks turvaline paik ning vennad valmistusid Kanadasse põgenema. Selleks hakkasid nad metsas, puude vahel ehitama suurt mootorpaati, kuhu ka pereliikmed oleksid ära mahtunud. Ookeani ületamine jäi siiski ära, Aksbergid jäid Rootsi ja ehitasid oma järgmised paadid seal. Helmut asus õppima Stockholmi Tehnikainstituuti, lõpetades selle masinatehnika inseneri diplomiga – „esimene insener Aksi saarelt,“ nagu vend Harald teda tituleeris. 1960. aastal abiellus ta Saaremaalt pärit Maimu Punaga ning peres kasvas peagi  kaks väikest poissi,  Rein ja Jaan.  Kui Helmuti vend Endel 1973 aastal plastpaate tootma hakkas, sai esimese paadikere omanikuks Helmut. Paadi ehitas ta ise lõplikult välja. See paat on seniajani perekonna kasutuses ja kuni viimase ajani tegi Helmut oma käega kevadisi korrastustöid.

Aksbergid mäletasid uhkusega oma esivanemaid ja kodusaart. Et mälestusi nooremale põlvkonnale edasi anda, koostas Helmut raamatu „Kodusaar Aksi“.  Helmuti mälestuskogumik andis ka Rannarahva muuseumis hoogu mõttele särava väikesaare materjalid raamatusse koondada.

Minu tutvus Helmutiga algas üle kümne aasta tagasi, raamatu „Aksi – mereriik Tallinna külje all“ koostamise ajal. Muuseumi oli jõudnud suur pakk  Aksi saare fotograaf August Luusmanni fotosid, kuid need ilusad saja aasta vanused pildid olid meie jaoks nagu suletud raamat. Elama hakkasid nad alles Helmutiga kohtumise järel. Aleksander Aksbergi voolujoonelised mootorpaadid, paadi väljatoomine Aksi-Madise elutoast, saare noored poseerimas koos koduhülgega, erinevad prominentsed külalised Kaguotsa kiviaia ääres ning teatraalne muusikamees August Luusmann. Helmut oli see, kes avas ukse nüüdseks kadunud maailma. 

Muidugi teadis ta ka paadiosade nimetusi ja seda, kuidas nimetati jää erinevaid olekuid saare keeles. Ta mäletas töid, mis kunagi olid päris igapäevased, kuid on nüüdseks unustatud. Ta mäletas  hoonete asupaiku saarel, tubade sisustust ja seda, kuidas külla tulnud Rammu naised veini maitsesid. Rääkis, kuidas sõideti Soome väikesaartele, kus elas Aksbergide sugulasi. Seda kõike andis ta edasi talle omasel tagasihoidlikul, viisakal, humoorikal moel.

Kõik see on jäänud hindamatuks pärandiks viimsilastele ja kõigile rannakultuuri sõpradele.

Külvi Kuusk ja Rannarahva Muuseumi pere