6.detsembril 2019 andis Jaapani suursaadik Eestis, hr Kitaoka Hajime, Agu Sisaskile oma residentsis üle keiserliku aumärgi Tõusva Päikese ordeni kuldsete ja hõbedaste kiirtega jaapani kirjanduse tutvustamise ning Jaapani ja Eesti vaheliste sõprussuhete arendamise eest.

Teid võib kutsuda tõlgiks, kirjanikuks, luuletajaks? Milline ametinimetus Teile endale kõige südamelähedasem on?

Tõlgiks võib mind kutsuda küll, kuna oma elu kõige tähendusrikkama perioodi olen ma mööda saatnud tõlketegevusega nii kirjalikus kui suulises vormis. Kirjanikuks ja luuletajaks võiks mind ehk tingimisi nimetada, sest mu panus nendes valdkondades pole kuigi tähelepanuväärne.

Milline oli Teie lapsepõlv? 

Minu lapsepõlv jäi sõja lõppu ja sellele järgnevasse perioodi, aga meenub alati põneva ja huvitavana. Milline laps ma siis olin? Nagu paljud tolleaegsed lapsed: tihti kärnas ja sügelistes. Ravimeid ei olnud, nakkust oli võimalik saada igalt poolt.  

Elasime Rõngus. Isa töötas kirikuõpetajana. Kuna meie Tartu kodu pommitati puruks, siis  olime keskmiselt vaesed, aga näljas ei olnud. Mina mängisin koos teiste omavanuste poistega „jätkusõda“. Suvel püüdsin liblikaid, tegin herbaariumi ja kasvatasin purgis umbekasvanud tiigist koogitud ussikesi ja putukaid.

Agu Sisask. Foto: erakogu
Agu Sisask. Foto: erakogu

Kui tähtsal kohal oli usk Jumalasse?

Vaatamata isa elukutsele ja tõekspidamistele piirdus mu usuline kasvatus ainult õhtupalvega, mille ma olin ära õppinud vanaemalt veel enne, kui ma ladusalt rääkima hakkasin ja see kõlas nii: „Ädi on ma, Edu ahmen puhata“ (Väsin’d olen ma, Jeesus las’ mul puhata).

Usk Jumalasse tekkis keskkooli lõpuklassides. Usk on olnud ja on minu jaoks see „kindel linn ja varjupaik“, mis rasketel hetkedel on jõudu andnud ja tugevaks teinud. Jumalat pole ma kunagi ette kujutanud halli habemega vanapapina, vaid pigem nähtamatu vaimuna. Nüüd aga on mulle kõige meelepärasem emeriit-paavsti Benedictus XVI pakutud määratlus „mõtlev energia“. 

Kui ma „Loomingu Raamatukogu“ vastutava toimetajana tööle asusin, oli keegi kõrgem võimukandja mu tuttavalt pärinud, kas ma äkki budist ei ole? Tema oli tõtt rääkinud ja öelnud, et tema teada ei ole. Aga parem vastus oleks olnud: veelgi hullem – ta on kristlane.

Kaua Te olete Viimsis elanud?

Viimsiga olen seotud juba 40 aastat. Algul oli meil siin suvekodu. Viimased 10 aastat aga olen püsielanik. Elame koos abikaasaga Haabneemes kolmetoalises korteris. Selle aja jooksul on Viimsi palju muutunud, eriti viimastel aastatel. Ainsad paigad, mis silma eriti ei rõõmusta on Toomas Tooli haigutavad asumaad. Need võinuks vallale üldkasutatavad olla, aga ega minevikku enam ümber vahetada ei saa.

Milline oli Teie haridustee?

Minu haridustee sai alguse Rõngu koolist, mille auviistlaseks ma nüüd olen. Õppisin ühe aasta Elva keskkoolis ja lõpetasin Tartu III keskkooli. Pärast seda õppisin paar aastat EELK Konsistooriumi juures asuvas Usuteaduse Kõrgemas Katsekomisjonis. Mul on olnud au seal kuulata Uku Masingu ja Elmar Salumaa loenguid ja õppida pisut ladina, heebrea ja kreeka keelt. Pärast sellist „ristikäiku“ ma Tartu Ülikooli enam ei kõlvanud ja läksin Leningradi. Ma ei varjanud seal oma minevikku, aga minult ei nõutud ka ateistlikku ajaleheartiklit nagu Tartus tingimuseks tehti. Leningradis öeldi ainult „noh, ja siis – õppisid seal vanu keeli, see on igati kasuks“.

Ma olen lõpetanud St. Peterburgi (tollal Leningradi) Ülikooli ida osakonna jaapani keele ja ajaloo erialal, millele vastab kõige täpsemalt erialajärgne nimetus – japonoloog.

Kas jaapani keelt on eestlasel kerge õppida?

Mis jaapani kõnekeele hääldamisse puutub, siis on see eestlastele tõesti suhteliselt lihtne, kuna erilist suuseadmist või hääleorganite piruette see ei nõua. Mis aga jaapani keelde tervikuna puutub, siis peavad keeleteadlased seda üheks raskeimateks, et mitte öelda „kõige“.

Jaapani keel on ühendus kahes kirjasüsteemist, milledest üks põhineb Hiinast ülevõetud hieroglüüfidel ja teine silpkirjas väljendataval foneetikal, mis omakorda kirjavormiliselt kaheks jaguneb olenevalt sellest, kas antakse edasi jaapanikeelsete sõnade grammatilisi vorme või võõrkeeltest tuletatud mõisteid.

Kuna hieroglüüfides väljendatavad sõnad tekitavad suurel hulgal homonüüme, muutub kirjakeeles („bungo“) tekst ainult kuulmisorganitega vastuvõtu teel sageli arusaamatuks ja nõuab kõnekeeles ümbersõnastamist.

Kõnekeele omandamisel etendavad võõramaalastele suuri raskusi Jaapani viisakusreeglitele tuginevad sotsiaalsetest suhetest, partnerite east jm lähtuvad spetsiaalsed kõnestiilid, mis väljenduvad eriliste ees- ja tagaliidete ning sõnade näol. Nii näiteks on „naisele“ üksteist ja „pojale-tütrele“ seitse erinevat sõna.

Olete Te ise Jaapanis käinud?

Ma olen mitmeid kordi käinud tõlgina Jaapanis rahvusvahelistel näitustel ja Eesti kultuuri tutvustavatel üritustel. Need reisid jäävad nõukogude aega ja olid suhteliselt lühiajalised. Elanud ma seal ei ole. 

Ühel reisidest andsin intervjuu ka Jaapani TV-le, millest hiljem üks mu jaapanlastest sõpru hägusad TV-ekraanilt pildistatud fotod saatis.

Üks seik, mis mul praegu meelde tuleb, seondub teie eelmise küsimusega jaapani keele kohta. Nimelt rääkisin ma Jaapanis ühel kontserdil laval vahepaladena üht-teist Eestist ja eestlastest ja üks vanem härra, kes meiega kaasas ja koos grupi jaapanlastest vastuvõtjatega saalis oli, tuli pärast minu juurde ja ütles, et ta oli jaapanlastelt pärinud, kuidas mu jaapani keel nende kõrvus kõlab. „Sind kiideti,“ sõnas ta. „Jaapanlanna ütles, et sa räägid ikka korralikku kirjakeelt“. Ma jätsin hea „sõnumitooja“ õndsasse teadmatusse ega seletanud talle, et kuuldud kiidusõnad konstateerisid fakti, et mu suuline keeleoskus põhines suuresti tõlketeostest omandatud kirjakeelel, aga mitte jaapani kõnekeelel. Iseenese lohutuseks võin nüüd öelda, et jaapanlased andestavad välismaalastele kõnekeeles tehtavaid stiilivigu, kuid ei andesta seda kunagi oma kaasmaalastele.

Päris kõnekeele sain suhu alles siis, kui töötasin aastaid jaapanlaste giid-tõlgina Eestis, Lätis ja Leedus.

Rääkige natuke Jaapani kultuurist ja võrrelge seda Eesti kultuuriga.

Jaapan on väga rikkaliku ja omapärase kultuuriga maa. Kuna kultuuri loojaks ja edasikandjaks on inimene, nii on ka minu õpingute, uuringute ja loengute keskpunktiks olnud jaapani rahvuslik psühholoogia.

On palju tegureid, mis on mõjutanud jaapanlast, aidanud kaasa traditsioonide säilimisele ja väljakujunenud maailmamudelile. Kõigepealt ümbrus, geograafiline asend, saared, mis sirutuvad põhjast lõunasse, läbides erinevaid kliimavööndeid. Loodusnähtused, tuldpurskavad mäed, sagedased maavärinad, orkaanid, tsunamid.

Suur naaber – iidse kultuuriga Hiina, kust ja mille kaudu jõudsid Jaapanisse Konfutsiuse õpetus ja budism, taoism ja juba eelpool mainitud hieroglüüfid. Kõike, mida Jaapan teistelt riikidelt üle on võtnud, on ta kohandanud ja kokkusulatanud iseenda maailmavaatega.

Kui nendest filosoofilistest ja religioossetest tõekspidamistest midagi päris jaapanlikku välja sõeluda, siis on selleks budismi puht jaapanlik haru zen-budism, mis on saanud Jaapanis erinevate kultuuri liikide lähtealuseks ja andnud laialtlevinud elujõu kõikidele puhtjaapanlikele kultuurinähtustele: haikuvormis lühiluuletused, võitluskunstid karate, judo, kendo ja kyudo (vibulaskmine), jaapani aiakunst, teatrid No ja Kabuki. Ja muidugi ikebana.

Kultuurivahetuse käigus, millesse ka mina oma tagasihoidliku panuse olen andnud, oleme meie jaapani kultuuri varasalvest nii mõndagi omaks võtnud, aga kaugeltki mitte kõike, mis ülevõtmist vääriks. Ma mõtlen neid tegureid, mis on seotud eetika ja käitumisega, viisakuse, enesevalitsuse, tahte- ja tundekasvatusega. Loomulikult ei räägi ma siinkohal kopeerimisest vaid põhimõtteliselt, väärtushinnangute revideerimisest, võrdlemisest ja mõista püüdmisest. Haritus saab alguse haridusest. Minu arvates on meil nende kahe mõiste vahel mingi lünk, millest kinnisilmi mööda püüame hiilida. Küllap sellest tulenevadki need sagedased komistamised. Vaatamata sellele, et ma olen kristlane, meeldib mulle Jaapani rahvususundi shinto seisukoht, et igal asjal on hing ja igas inimeses Jumal (kami), mis või kes tuleb ainult üles leida.

Olete kirjutanud ja tõlkinud mitmeid raamatuid. Milline neist on Teile endale kõige olulisem?

Alustasin oma kirjatööd proosaluuletustega pealkirja all „Mägi ja lehvik“.

Kirjastus „Eesti Raamat“ on kirjutanud selle tutvustamiseks järgmised read:

„Seni jaapani keele tõlkijana tuntud autori proosaluuletuste kogu, mis on inspireeritud isiklikest kokkupuudetest Jaapani elu- ja vaimulaadiga. Raamatukest läbib looduse- ja ilutunne, sellest õhkub orientaalset nukrust ja  tundehõrkust.“

Nendes proosaluulrtustes väljendan ma oma püüdlusi süüvida jaapani hinge ja minu arvates pisut lähemale ma sellele ka jõudsin.

Osalt jaapani maailmatunnetust käsitlen ma ka oma poeemis „Draakonilend“, mille telje kirjastuse annotatsiooni kohaselt moodustab eluring lapsepõlvekodust tuumaohulisse maailma ja sealt tagasi koduturvalisusesse. Orientaalset (jaapani) elutunnetust on seostatud eesti ja slaavi folkloori ning modernsete elementidega.

Ja muidugi räägin ma jaapanlastest ka oma elulooraamatus „Kummalised seosed“.

Olen jaapani keelest tõlkinud kaksteist romaani. Nendest olulisemaks pean Yasunari Kawabata „Mäe häält“ ja Endō Shūsaku romaani „Ajal, mil ma vilistasin“. Romaan kõneleb  põlvkondade konfliktist. Endō oli katoliiklik kirjanik. On huvitav märkida, et tutvudes Jaapani Eesti Suursaadikuga hr Kitaoka Hajime’ga alustas ta minuga vestlust just Endō Shūsakust ja tema romaanist, mainides seejuures, et tegemist on kristliku kirjanikuga. Romaan meeldis mulle ja ma olen kirjutanud sellele essee laadis järelsõna valgustamaks teose stiililisi ja kompositsioonilisi seoseid jaapani klassikalise kirjandusega.

Olete saanud mitmeid aukirju. Milline neist on Teile endale kõige olulisem?

Mis aukirjadesse puutub, siis… ma pole kunagi mõelnud, et Jaapani tutvustamine, olgu siis tõlgete või loengute vahendusel peaks kunagi mingit kõrget tunnustust leidma. Jaapani kultuur ja keel pakkusid mulle huvi ja teadmisi, mis juba ise tasusid selleks kulutatud aja ja pingutused. 

Mulle tuli üllatusena, kui 2017.aastal tunnustas Jaapani Välisministeerium ülevas stiilis lausetega minu panust meie maade vaheliste kultuurisidemete arendamisel. Ja nüüd siis veel keiserlik Tõusva Päikese orden kuldsete ja hõbedaste kiirtega! Ma ei hakka teesklema nagu oleks see mind ükskõikseks jätnud.

Agu perekond. Istuvad Agu ja abikaasa Helle. Selja taga seisavad tütred Kaia ja Annaliisa koos abikaasadega ning Agu lapselapsed Kasper, Egert ja Andri. Foto: Jane Saks
Agu perekond. Istuvad Agu ja abikaasa Helle. Selja taga seisavad tütred Kaia ja Annaliisa koos abikaasaga ning Agu lapselapsed Kasper, Egert ja Andri. Foto: Jane Saks

Kes on olnud Teie suurimad toetajad? 

Ma meenutan tänutundega nüüd juba teispoolsuses olevaid õppejõude Leningradi Ülikooli Idainstituudist – Kishida Yasumasat, Jevgenia Pinust ja paljusid teisi. Samuti head ja andekat sõpra Aleksander Kabanovit, kellega ma jagasin teadmisi ja vaateid ellu suhtumisest.

Olete 79-aastane. Kui vaatate oma elule tagasi, siis kas olete õnnelik ja rahul?

Õnnelik olek – see tähendab minu jaoks lühiajalist emotsionaalset seisundit. Ka seda tunnet olen ma elus nii mõnigi kord kogenud. Mul on toetav pere ja piisavalt sõpru. Aga õnneks ei ole ma kogu aeg õnnelik. See väsitaks, kaotaks oma maitse ja tüütaks ära. Peamine on olla eluga rahul. Täitumata unistused on jäänud täitumata ja neid pole mõtet taga nutta. Tunnen heameelt, et Eesti kõrgkoolides on võimalik kvalifitseeritud õppejõudude käe all jaapani keelt ja kultuuri õppida. Nii kasvab pidevalt nende inimeste arv, kes oskavad ja tahavad vaadata iseendasse ja saavutada satoriseisundit (valgustushetke), mil tõde näitab oma tõelist nägu.

Soovin kõikidele rahulolu, edu ja kordaminekuid. Häid jõule!