Täna, 20. aprillil möödub 27 aastat abipolitseinike seaduse vastuvõtmisest. Sellega algas vabatahtlike abipolitseinike tegevus Eestis. Heidame pilgu, milline näeb välja abipolitseiniku tööpäev.
Hakkasin abipolitseinikuks 2008. aastal Tartus. Seda lihtsal põhjusel. Pärast 2007. aasta aprillirahutusi soovisin panustada oma riigi turvalisuse tagamisse. Vabatahtliku abipolitseinikuna tegutsemine andis selleks ideaalse võimaluse. Alar, kellega koos tihti Viimsi valla ja Pirita linnaosa teedel patrullime, alustas abipolitseinikuna 2015. aastal, kuna lapsepõlves oli üks tema soove suureks saades politseinikuks hakata. Täna kuulume mõlemad Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna abipolitseinike rühma. Alates 2017. aastast oleme koos panustanud koduvalla turvalisuse tagamisse pea 2000 töötundi ning reageerinud enam kui 400 väljakutsele. Kuigi enamasti patrullime Viimsis ja Pirital, oleme aidanud ka Kohtla-Järvel ja Rakveres patrullimisel ning Eesti idapiiri valvamisel Narva jõe joonel.
Töö käib koos paarimehega
Kuigi abipolitseinikul on tohutult võimalusi, kuidas ta saab panustada (lisaks tavapärasele patrullitööle näiteks kriminalistide toetamine, piirivalves, aresti- või kainestusmajatöös, ennetustegevuses), siis Alariga tegutseme peamiselt IPAP patrullides – IPAP on iseseisva tegutsemispädevusega abipolitseinik. Tegemist on patrulliga, kus on koos vähemalt kaks abipolitseinikku, kel piisav kogemus ja koolitus, et teha iseseisvalt tööd ilma politseiametnikuta. IPAP patrullidel on suures osas samad õigused, mis tavapatrullil, kus ühiselt töötavad näiteks kaks politseiametnikku. Peamine erinevus on vast see, et abipolitseinikel ei ole menetlemise õigust. Ehk kui on vaja trahvi teha, siis kaasatakse politseiametnik.
Pilk tuleb peal hoida
Järgnevalt teeme ülevaate patrullist Viimsis ja Pirital reede, 2. aprilli õhtul. Vahetus algab kell 17, kohtume Alariga Viimsi vallamaja politseipunktis kümmekond minutit varem, et vajalik varustus kaasa võtta.
Kui üldjuhul teeme esmalt tiiru peale Haabneeme keskusele, siis seekord võtame suuna Rohuneeme külla vaatamaks, et tööpäeva lõpus ei oleks Rohuneeme teel neid, kes 50 alas liiga kiiresti kodu poole tõttaks. Tagasiteel käime läbi Püünsi kooli juurest. Nimelt on mul vanast ajast, kui olin valla hariduseluga tihedamalt seotud, harjumus alati patrulli käigus üle vaadata koolide ja lasteaedade ümbrused. Püünsi küla vahel jäävad silma kaks last, kel vanust ehk 5-6, mõlemad sõidavad ratastega sõiduteel, üks kukub korduvalt, kiivreid aga ei kuskil. Olles ise näinud, milliste tagajärgedega võib lõppeda kiivrita kukkumine, palume noortel ratturitel kodunt kiivrid võtta ja seejärel sõidu harjutamist jätkata.
Õhtu esimesed väljakutsed
Püünsist liigume Leppneeme. Natuke rohkem kui pool tundi pärast vahetuse algust annab politsei juhtimiskeskus meile esimese väljakutse. Teataja sõnul on Haabneemes ühele spordiplatsile kogunenud suurem hulk noori, kes ei pea kinni Covid-19 piirangutest. Kohale jõudes paneb üks suurem seltskond, kes nägupidi koos seisis, meie auto lähenedes eri ilmakaartes jooksu. Samas liikus teine osa noori, kes kenasti kahe kaupa hoides kahemeetrist vahemaad pidades aega veetsid ja meiepoolset selgitustööd ega sekkumist ei vajanud. Niipea, kui selle väljakutse teenindamise lõpetame, tuleb uus – samuti Haabneemes, kus ühe kaubanduskeskuses arvatavasti kaks kodutut, kes ei kanna hoones sees olles maski, tulevad inimeste juurde ja küsivad raha. Meie saabudes on isikud väljas ning istuvad pingil. Vestluses tunnistavad mõlemad, et olid maskideta poes raha kerjanud. Kuna maske neil ei ole, siis anname neile väikse varu. Selgitame, et kuigi kerjamine pole Eestis keelatud, siis ei tohi sellega teisi häirida, eriti praegusel ajal, kus kontaktide vältimine on oluline. Ühtlasi kontrollime isikute andmed, mille juhtimiskeskusele edastame ja hoiatame, et teistkordse väljakutse puhul peame kasutama muid meetmeid.
Mis toimub Pirital?
Võtame suuna Piritale. Nii nagu igal pool, on ka siin teatud paigad, mis soojade ilmade saabudes muutuvad murekohtadeks. Üks selliseid on vana mahajäetud kasarmuhoone Pirita jõe kaldal, kust on hakanud saabuma tihemini teateid, et noored kogunevad, lõhuvad hoonet või suitsetavad, joovad. Nii, kui meie auto esiots kurvi tagant paistma hakkab, on kuulda kisa ja kolinat ning akendest hüppab välja mitu noort, kes eri suundades tihnikusse jooksevad. Meie üks eesmärk ongi tegelikult taolistes kohtades rohkem politseivärve näidata.
Kolmas väljakutse
Piritalt naastes käime läbi Tammneeme ja Randvere külast. Randveres vaatame üle kooli ümbruse. Varasemalt on õhtustel aegadel, eriti, kui ilm pole kõige parem, Randvere kooli rõdud olnud kohad, kus kohalikud noored kogunevad, kas siis jutustamiseks, kuid aeg-ajalt ka suitsu proovimiseks ning paraku tihtipeale jätetakse maha prügi. Hea meel on, et juba päris pikka aega ei ole me taolistele olengutele peale sattunud.
Randveres saame õhtu kolmanda kutse valla teise otsa – võõrad inimesed on tunginud mere ääres eramaale ega ole nõus lahkuma. Siinkohal on oluline meelde tuletada, et kallasrada on avatud kõikidele ning seda saab sulgeda vaid seaduses lubatud juhtudel. Tihti on aga just teadmatus kallasraja kasutamise osas see, mis viib konfliktideni. Kohapeal selgub, et inimesed olid hetkeks sisenenud teataja eramaale ja osapoolte vahel tekkis sõnelus. Kõige lihtsam soovitus: kui maaomanik palub teil viisakalt lahkuda, siis seda ka tehke. Küll aga ei saa maaomanik keelata jalutamist kallasrajal. Antud juhul saime teha selgitustööd.
Murekohad Viimsis
Väljakutselt suundume Haabneeme, et vaadata üle sealsed murekohad. Üks neist on kindlasti vana koolimaja Männi teel. Tänu piirdeaedadele ei ole seal enam sissetunge ega lõhkumisi, küll aga on see meeliskoht oma grafitioskuste proovimiseks. Olgu hoone mahajäetud või ei, siis taoline sodimine ilma omaniku loata ei ole lubatud.
Teine koht on ühe endise kolhoosikontori parkla nurk, kus noortel kombeks kokku tulla ja kangemat joogipoolist pruukida. Samas tundub nüüd, et selle koha on üle võtnud rulatajad, mis on kahtlemata parem variant.
Kolmandaks probleemkohaks on haljasala Viimsi spaa taga. Sealne nn tunnel ja kõrvalolev tihnik on kohad, kus noored ikka ja jälle suitsu kimuvad või tulega mängimist harjutavad. Sel korral aga on kõik mainitud paigad inimtühjad.
Neljas väljakutse
Haabneeme vahel ringi sõites tuleb järgmine väljakutse. Nimelt annab teataja 112-le infot, et nägi, kuidas Muugal poe juures istus rooli purupurjus juht ja läks sõitma. Kuna teised patrullid on hõivatud, liigume piirkonda kontrollima. Politsei reageerib selliste teadete puhul alati ja teeb kõik, et rikkuja tabada. Igal juhul on õige, et inimesed taolistest asjadest hädaabinumbrile teatavad. Sõidame läbi piirkonna tänavaid, kontrollime ka auto kasutajate koduseid aadresse, kus autot näha ei ole. Pärast pea pooletunnist otsingut anname juhtimiskeskusele teada, et autot ei märganud ning eeldatavasti liigub ta kuskil linnas. Vastav info läheb edasi kõikidele patrullidele linnas ja maakonnas juhuks, kui keegi märkab.
Hilisõhtuti on vaiksem
Vahetuse algusest on nüüd möödas peaaegu neli tundi. Aeg väikseks kohvipausiks. Tanklast soe kohv ja veidi rämpstoitu (patrull on alati hea võimalus toiduga patustamiseks) ning veerandtunnine puhkehetk on igati välja teenitud. Pausi lõppedes hoiame Haabneeme keskuses Randvere tee üldisel liiklusvool silma peal. Pärast seda vaatame, mis Pirital toimub. Kipub olema nii, et nii Viimsis kui ka Pirital on kella 21 ja 22 vahel selline aeg, kus autode ja inimeste arv tänaval järsult väheneb. Selleks ajaks on valdav osa inimesi oma toimetamistega ühele poole saanud ja end koju sättinud.
Ranna, Merivälja ja Pirita teel sõites ongi näha vaid üksikuid sõidukeid. Jalakäijaid võib üles lugeda ühe käe sõrmedel. Pirital satume ühes parklas peale suuremale noorte seltskonnale, kus ei peeta kinni 2+2 reeglist. Teeme selgitustööd, noored istuvad autodesse ja lähevad laiali. Naastes põikame läbi Muuga ja Äigrumäe külast. Äigrumäel olles saame oma selle õhtu viienda ja viimase väljakutse. Nimelt saadetakse meid appi teisele patrullile Viimsis, kes reageerib suuremale peole. Kuna tegemist on kiire kutsega, paneme masinal sinise vilkuri põlema ja lendame Viimsi poole. Kohapeal selgub, et esialgne info suurema seltskonna kohta tõele ei vasta ning üks patrull saab edasiste tegevustega ise hakkama.
Tööpäev läbi
Vahetuse lõpuni on jäänud nüüd veidi rohkem kui tund. Teeme veel viimased tiirud Haabneemes Rohuneeme teel ning vaatame üle Kelvingis toimuva. Kõikjal rahu ja vaikus. Kell 1.00, olles läbinud enam kui 250 kilomeetrit, saame lugeda järjekordse IPAPi või, nagu me omavahel naljatledes ütleme, VIPAP-i (Viimsi IPAP) lõpetada.
Kuni järgmise patrullini!
Abipolitseinikest lähemalt
Abipolitseinik osaleb vabatahtlikult oma vabast ajast erinevates politseivaldkondade tegevustes seaduses sätestatud alustel ja korras selle eest tasu saamata. Abipolitseinik ei kuulu politseiametnike koosseisu, kuid peab järgima ametnike eetikakoodeksis sätestatud põhimõtteid. Tema pädevuses on politsei abistamine avalikku korda ähvardava ohu ennetamisel, väljaselgitamisel ja tõrjumisel ning avaliku korra rikkumise kõrvaldamisel.
Miks liituda?
Abipolitseinikul on võimalus olla lahutamatu osa Eesti politseist ja nendega koos töötades muuta elu Eestis turvalisemaks. Abipolitseinik pühendub, võtab vastutuse ja kohustuse ning loob turvalisust kõigi oma kodukandi inimeste jaoks. Sellesse staatusse astudes annab ta selge sõnumi, et riik on inimeste oma ja turvalisus inimeste teha.
Milliseid oskusi ja teadmisi saad omandada?
Liitudes abipolitseinike meeskonnaga omandad suuresti praktilisi oskusi, mida on võimalus rakendada ka igapäevaelus. Lisaks on sul kohustus/võimalus omandada täiendavaid oskusi, mis laiendavad silmaringi ja kaitsevad võimalike ohtude eest, nagu näiteks enesekaitse, suhtlemisoskus, ohutu sõidu oskus, erivahendite kasutamise oskus, kriisisituatsioonis toimetulek, meediaga suhtlemine ja esmaabi. Regulaarselt toimuvad treeningud aitavad arendada füüsilisi võimeid ja teoreetiliste teadmiste rakendamist. Loe abipolitseinikuks saamise kohta lähemalt siin.
