Viimsis elaval tuntud koorijuhil Aarne Saluveeril on kiired ajad. „Olen hõivatud 28. oktoobril EMTA uues kontserdisaalis toimuva kontserdi ettevalmistustega, mis on ETV tütarlastekoori vilistlaste kingitus mulle 60. sünnipäevaks. Kell 14.15 pean olema Klassikaraadios, seejärel lastekoori ja tütarlastekoori proovis, aga enne seda saaksin kohtuda küll,“ vastab ta ettepanekule intervjuuks siiski jaatavalt. Me kohtume Viimsi vallamaja peretoas ja räägime lisaks muusikuelule ka pereelust.

Olete sündinud Tartus, õppinud Viljandis ja Tallinnas, aga elate Viimsis. Kuidas Te siia sattusite?
Olin 22-aastane muusikatudeng, kui sain ühel päeval Kirovi kalurikolhoosi kultuuriosakonnast oma ühika valvelauda kõne, et siinne kergemuusikakoor vajab juhendajat. Tulingi koos oma ühikakaaslase Alo Mattiiseniga, sest kahekesi on alati parem – üks dirigeerib, teine saadab klaveril. Aasta oli siis 1981 ja Viimsi oli piiritsoon, mida valvasid kalashnikovidega mehed.

Konservatooriumi järel sain töökoha uude Viimsi keskkooli, mis sai mulle ühtlasi ka elukohaks – elasin neli aastat lauluklassi kõrval, töölejõudmine võttis aega viis sekundit. Kui nõukogude riik 1986. aastal staadioni kõrvale unelmana näiva õpetajate maja ehitas, kolisime sinna.

Seisime mitme kolleegiga, teiste seas toonase ajalooõpetaja Peeter Lepikuga, kellest hiljem sai vabariigi üks tippadvokaate, õpetajate õiguste eest. Ametühingu esimehena tuli tegeleda ka õpetajatele elamistingimuste loomisega. Pirita lillekasvatussovhoosi juht Leo Tedremäe pakkus õpetajatele maad eramute ehituseks ja nii sain minagi krundi Nelgi tee lõppu, kus elan tänaseni. Maja ehitamine oli tol ajal üsna pöörane ettevõtmine, nõukogude aja lõpus polnud ju võimalik laenugi võtta, aga heade sõprade abi ja eestlasliku jonniga on tänaseks tööd enam-vähem lõpule jõudnud. Kõige suurem probleem polnud 1988. aastal mitte puudulikud ehitajaoskused, vaid materjali hankimine – ka mets tuli ise langetada ja saekaatrisse vedada.

Mulle meeldib Viimsis elada ja töötada. Kui iga päev tund aega ummikutes veeta, teeb see (arvutab kiiresti peast – toim) nädalas 5, kuus 20 ja aastas 260 autos istutud tundi. 20 aastaga teeb see rohkem kui 200 ööpäeva! Haabneeme kooli kõnnib kodust 30 minutit, rattaga poole rutem. Linnas tuleb paraku kooriproovides aga ikka käia, aitan ka Roostiku kooliperel muusikamaailma avastada.

Saite juulis 60. Olete oma elu jooksul nii palju teinud ja jõudnud, et kui kõik siia kirja panna, võtaks see päris palju ruumi. Olete dirigent ja muusikapedagoog, Eesti üks aktiivsemaid ja rahvusvaheliselt tuntud muusikahariduse ja koorimuusika arendajaid. Mida ise oma elutööks peate? Millise töö viljad on kõige magusamad?
Elus on hea, kui oled kellelegi mõne õnneliku hetke pakkunud ja ka ise seejuures midagi sarnast tundnud. Ma ei oska rääkida karjääri planeerimisest, olen muusikameres uutesse ettevõtmistesse hüpates sumama kukkunud ning vaadanud, kas ja kuidas jõuan teisele kaldale.

Mul on hea meel, et mul on kaks tegusat, loomingulist ja ettevõtlikku poega ja lapselaps.
On imeline, et 1990. aastal koos Eve Viilupiga asutatud ETV Lasteekraani Muusikastuudiost suurtele pop-, rokk- ja klassikalise muusika lavadele tõusvate muusikute hulk kasvab – Lenna Kuurmaa, Maarja-Liis Ilus, Hanna-Liina Võsa, Nele-Liis Vaiksoo, Vaiko Eplik, Maria Valdmaa ja Kai Rüütel, kelle tähelend Briti kuninglikust ooperist on jõudnud Jaapanisse. Eesti tippkoorides on palju meie vilistlasi ning väga rõõmustav on see, et inimesed on jäänud muusikaga tegelema.

Kuidas Teist koorijuht ja muusikapedagoog sai? Kas muusika oli Teil perekonnas?
Mu isa oli musikaalne, õppis lisaks Tartu Õpetajate Seminarile ka Heino Elleri nimelises muusikakoolis ja laulis meeskooris. Kui ema suunati pärast ülikooli Viljandisse arstina tööle, sai isa seal eesti keele õpetajana tööd ning tegutses ka koorijuhina. Mul vedas õpetajate ja koolidega – Viljandi muusikakool oli muusikute kasvulava, mida edendas Tamrate dünastia, rütmimuusika hariduse saime kultuurimajas Üllo Kauri juhendamisel.

Aastatel 1975–76 toimus Viljandis kaks rokifestivali, kuhu jõudmiseks Vladivostoki hipid kaks nädalat rongiga sõitsid. Oli uskumatu elamus olla oma esimese ansambliga Tahukas samal laval, kus Gunnar Graps, Teravik, Suuk, Fix, Ruja jpt. See oli nagu Eesti Woodstock!

Tõmme muusika poole kasvas ning kui sõbrad läksid Tallinna Riiklikku Konservatooriumi, mõtlesin ka proovida. Lastemuusikakooli taustaga kõrgkooli sisse saamine oli tookord pigem erand, aga tänu innustavatele õpetajatele ja lisatundidele õnnestus mul 5 aastat õppida muusikapedagoogikat Heino Kaljuste ning koorijuhtimist Ants Söödi juures.

Oli suur õnn laulda Tõnu Kaljuste käe all Ellerheina kammerkooris, mille tuumik pärast 1980ndate alguses Ungaris toimunud ülikõrge tasemega Debreceni konkursi grand prix’ võitu moodustas Eesti Filharmoonia Kammerkoori. Mäletan et laulsime Debrecenis Veljo Tormise „Raua needmist“ nii, et vesi silmist väljas… Nüüd, aastaid hiljem seal juba žürii liikmena osaledes kuulsin korraldajatelt, et midagi sellist, kui see Ellerheina esitlus, polnud nad varem näinud.

Miks Te hiljem mudilaskoore juhatama hakkasite?
1990ndate alguses oli Eestis hetk, mil hakati kahtlema laulupeo vajalikkuses, nähes selles vaid vahendit, millega oli õnnestunud nõukogude võimu ajal iseseisvumispüüdlusi säilitada. Teame täna, et laulupidu oli võtmesündmus, mis andis tohutu impulsi ärkamisaja loovisikutele ning usku eestikeelse ja -meelse kultuuriruumi tekkeks.

Kuna ETV lastesaadete toimetus pidas muusikaharidust oluliseks, algatasime seal esimese asjana uute lastelaulude konkursi „Lepatriinu lauluvõistlus“ ning aastakümneid televaatajaid, muusikaõpetajaid ja laululapsi rõõmustanud „Laulukarusselli“.

Esimese vaba Eesti noortelaulupeo kunstilisele juhile Rene Eesperele oli jäänud „Lepatriinu lauluvõistluse“ žüriis meelde minu kirjutatud laul „Lähme, lapsed“ ja olin väga üllatunud, kui sain kõne: „Tule, tegele mudilastega!“ Laulul olid väga head Kalju Kanguri sõnad ja tolle aja lastelaulu kohta üsna äge biit – lastele meeldis ja lugu läks kordamisele.

Kui varasemalt võeti laulupeole ainult 1000 algklasside lauljat Tallinnast ja Harjumaalt, siis meie jaoks oli oluline anda võimalus kõigile lastele üle kogu Eesti – tulemuseks 3500 lauljat. 1997. aastal saime lavale 7000 mudilast üle Eesti ja 1999. aastal ligi 10 000.

Uus aeg võimaldas maailma tundma õppida ja tundes vastutust muusikaõpetuse tuleviku ees asutasime kolleegidega Eesti Muusikaõpetajate Liidu, millega korraldasime Tallinnas mudilaskooride festivali, kuhu tõime 4000 last üle Eesti. Tallinna lapsed võõrustasid osavõtjaid oma kodudes, nii nagu see sageli toimub ka kooride välisturneedel. Usun, et nii mõnedki neist on tänaseni sõbrad.

Mudilaste laulupeole toomine oli arengumootori loomine. Toonased mudilased on praegused 35-aastased, parimas eas täiskasvanud lauljad. Muudatuste vajalikkust selgitada polnud lihtne, lisasime laulikutesse akordimärgid ja astmenimed, lõime 1-häälsete mudilaskooride, noorte sümfoonia- ning ühendorkestrite kategooria. Tuleb tänada kõiki neid, kes aitasid ideid genereerida ja olid toeks.

Millega praegu koorimaailmas seotud olete?
Juhatan ETV tütarlastekoori ja lastekoori, Haabneeme kooli laste- ja mudilaskoori, teen meistriklasse, osalen žüriides ja maailma koorimängude nõukogus.

Miks on oluline hakata laulma väiksest peast?
Aju-uuringud kogu maailmas annavad üha enam kinnitust, et inimese aju ei sünni valmis kujul, pigem upgrade’ib, ehitab ennast ise üles nagu arvuti, kasutades meeltelt saadud impulsse. Kuulmismeel on üks olulisemaid, helidele keskendumine on meditatsioonilaadne kogemus. Eelmisel aastal said kõik Haabneeme kooli 1. klassi lapsed osaleda mudilaskooris ja sellel on väga head tulemused. Soovitan kõikidel Viimsi lapsevanematel võimaldada oma lastel õppida muusikakoolis!

1990ndate alguses laulsime „Laulukarusselliks“ valmistudes kolme päevaga läbi 120 laulu, 40 lugu päevas. Hiiglaslik kogus ja tohutu pingutus, aga samas ka eduelamus muusikas kiiresti edasi liikuda ja uut materjali ahmides kollektiivset töövõimet tajuda.
Pingutamine on vajalik ja muusikaga tegelemine arendab lapse aju, aga kõik ei pea elukutseliseks muusikuks saama. Ongi hea, kui ei saa. Ega ka tippsportlaseks, loodetavasti.

Te olete ise professionaal, aga soovitate teistel jääda harrastajaks?
Mitte ilmtingimata – iga inimene otsigu ja leidku oma. Otsa kooli avaaktustel sai naljaga pooleks öeldud: „Valitud tee ei pruugi olla kerge – sestap mõelge hoolega. Muusika võib tekitada sõltuvust – kui saate ilma läbi, ärge tulge. Aga kui ei saa, siis olete õiges kohas.“

Lastemuusikakoolist elukutselisse muusikamaailma sisenedes on nagu Super Mario mängus ees kõrge sein, millest on vaja üle hüpata. Kasvavad harjutusmahud, palju tuleb teha iseseisvat tööd.

Kui profisportlane lõhub oma füüsilist tervist, siis muusik peab vaatama, kuidas elada nii, et vaim terveks jääks. Konkursilavade jaoks tehnilisi ja sisulisi nüansse viimistledes on muusikud tihtipeale nagu sportlasedki, saavutushullud. Kätt ei tohi ära mängida või häält ära laulda. Piire peab nihutama, aga peab suutma ka saavutatuga rahule jääda. Iga hinna eest ei pea saama Eesti või maailma parimaks – muusika ei ole meetrid ja sekundid, vaid tunne, mida teistega jagada.

Vahel on edasitõukavaks jõuks ka tahe olla märgatud ja armastatud. Sattusin hiljuti vaatama filmi „Rocketman“ Elton Johni elust. Parem, kui inimesed tegeleks muusikaga rõõmuga, mitte otsides selles väljapääsu äratõugatusest.

Kuidas vältida piinatud geeniuste tootmist?
Igaühel on oma nähtamatu tee. Ei sportlane ega laulja ei näe seda täpselt ette, millal katkemine tuleb. Muusikuks hakkamine on iseenda muutmine ja igaüks mõtleb enda jaoks selle teekonna ise välja, õpetaja on seejuures pigem mentor, mitte treener. Mõnes mõttes on muusiku tegevus kontsentreeritum kui mõne sportlase oma. Kanter saab kettaga teha mitu heidet ja arvesse läheb parim. Kujutage ette, kui kontserdil mängitaks teile igat lugu 8 korda – kas oskaksite valida parima?

Te võrdlete tippmuusiku elu tippsportlase omaga. Iga tippsportlase taga on terve ta perekond. Kes on muusiku tugitiim?
Nii mõnelgi on selleks toeks kindlasti abikaasa. Kahtlemata on Nora Pärt oma abikaasa tähtsaim toetaja ja aitaja. Ka Järvide dünastia elab muusikute profikarjääri rütmis.
Kindlasti on mullegi olnud toeks pere, psühhiaatrist abikaasa Erika on aidanud mul jalgu maa peale tuua.

Rääkige palun lähemalt, milline on muusiku pereelu?
Mis seal salata, nagu paljudel muusikutel on ka minu tööaastad on väga intensiivsed olnud, on olnud perioode, kus koju jõuab vähem, kui seda sooviksid.
Oli aeg, mil andsime Karavaniga, kus mängisin klahvpille, 250 kontserti aastas – see tähendas mõnikord nelja kontserti päevas. Olime üks esimesi Eesti ansambleid, kes sai Soome agentuurides tööd. Muidugi oli see tulus, aga tähendas ka seda, et kui toimus pikem tuur, siis koju saime alles üle mitme nädala.

Kui Jüri Makarov tegi 1980ndate lõpus septembrikuus ettepaneku anda välja Karavani jõulukassett, mis pidi ilmuma detsembriks, tähendas see seda, et päeval töötasin koolis ja öösel salvestasime kella neljani hommikul linnahalli stuudios muusikat. Jõululaupäeval toimus kell 12 Raekoja platsil teleesinemine, kell 15 mängisime juba pulmas. Koju jõudes püüdsin tubli ja seltskondlik olla, aga mitu üliintensiivset kuud olid oma jälje jätnud – võtsin pitsi viina, sõimasin kõigil näod täis ja kukkusin jalapealt magama. Sellist asja ei soovita küll kellelgi järgi teha! Tuleb loota, et meie vead mõistmist leiavad. Parem, kui töö ja puhkus ikka mõistlikus vahekorras oleks.

Olen väga tänulik oma ämmale, kes elades meie juures oli tõeline kodu süda, andis lastele hingeharidust ning hoidis 96. eluaastani aeda imelises korras. Eelmisel suvel istutasin tema mälestuseks aeda roosipeenra, loodan, et ta näeb seda…

Elu on teekond kaaslastega, selles on raskusi ja kriise, aga tuleb ja tasub pingutada, kuniks veel elame. Tuleb õppida stressi taluma ja targalt taastuma. Päris murdumise tunnet pole põhjust olnud õnneks kogeda, nii palju on olnud head, mis on aidanud raskustest üle saada.

Püüan hoida ühendust ja leida võimalusel ühist aega juba oma elu alustanud lastega.
Rõõm on omada palju häid abilisi ja kolleege Haabneeme ja Roostiku koolides. ETV kooridel on suurte kogemustega õpetajad ja fantastilised lapsevanemad, laste- ja tütarlastekooril aitab muusikat kõlama saada hetkel Vox Clamantisega Ameerika tuuril viibiv noor dirigent Silja Uhs.

Millist muusikat ise kuulate?
Üsna erinevat, n-ö seinast seina, aga hetke pop- ja tantsumuusika sinna vist ealistest iseärasustest tulenevalt eriti tihti ei mahu. Üsna palju tahan kuulata vaikust. Kui nii palju helidega töötada, on vaja vaikust.

Kust Te vaikust leiate?
Aeg-ajalt on aias tegutsemine väga hea lõõgastus, mille abil end välja lülitada. Mere peale tahaks minna vaikselt istuma. Noorem poeg purjetab kirglikult ja tulemuslikult, aga sel suvel oli tõesti nii hullupööra kiire, et me kumbki ei leidnud selleks ühist aega.

Kui tippmuusik on kui tippsportlane, siis kas koorijuhti võib võrrelda tippjuhiga? Milline on hea koorijuht?
Soome dirigent Seppo Murto ütles Klassikaraadiole antud intervjuus, et dirigendis peab olema 10% klouni, 80% muusikalist tööd ja 10% organisatoorseid võimeid. Peab paika.

Kuidas ennast juhina iseloomustate?
Küllap ma olen vahel üsna võimatu tüüp. Kui tõsiselt lendu lähen, siis ei tunne hästi piiri, kus keegi enam kaasa ei lenda. Võimalust mööda püüan ikka mingi ideaali suunas liikuda, tehes eetilisi ja esteetilisi valikuid. Tahan läbi muusika omal moel jõudumööda maailma parandada.
Mind on meedias kajastamist leidnud Otsa kooli saaga tõttu autokraatlikuks peetud. Kas valida paigalseis või edasiminek, on laiemalt Eesti ja maailma ees seisev küsimus.

Muutuste juhtimine ongi ülikeeruline. Inimesele omane turvatunde vajadus tekitab mugavustsooni otsingule suunatud elulaadi, mille tulemuseks on mugavusjuhid ja mugavustöötajad. Olukord, kus tulemusmõõdikuid on küllaltki keeruline seada ja eesmärk õiglaselt tasustada neid, kes rohkem panustavad, on raskesti saavutatav. Jälgides huviga praegu haridusvaldkonnas toimuvat rapsimist ja ministri selgitusi stiilis „me ei osanud kommunikeerida, mida me tegelikult tahame“, leiab teatud stiilisarnasusi.

Õnneks jõudsime tookord palju häid arenguid ellu kutsuda, millest nii mõnedki jätkuvalt toimivad. Ja nagu filmis „Lendas üle käopesa“ ilusasti öeldakse: „Ma vähemalt proovisin.“ Õppimine ilma vigadeta on kas ilus muinasjutt või lihtsalt tuim vale.

Eestis kui väiksese elanikkonnaga riigis on iga inimene rahvuskultuurile vajalik ja väärtuslik. Samas on võrreldes muu maailmaga lihtsam saada nähtavaks – tegijaid märgatakse, Kultuurkapital tunnustab jne. Meid kadestatakse, kuna Eesti heliloojad on maailmakuulsad ja omanäolised. Tegelikult oleme aga tavalised inimesed, kes püüavad oma kirge teistega jagada ning korrastavad maailmas valitsevat kaost omal moel.

Aga Teie kui õpetaja?
Suurema osa elust olen muusikat õpetanud. Ja parim viis ise midagi õppida on proovida teisi õpetada. Tunde ette valmistades satud ikka midagi uut avastama. Saan õpetajana olla tugiisik neile, kes maailma avastada soovivad, aga ei ole võimalik, et minu käe all saadakse targemaks, kui õppimiseks ei pingutata.

Koorijuht ja muusikapedagoog Aarne Saluveer. Fotod: Tiit Mõtus
Koorijuht ja muusikapedagoog Aarne Saluveer. Fotod: Tiit Mõtus

Kas viisipidamatust üldse eksisteerib? Või suudavad kõik inimesed kaasa laulda?
Valdav enamus suudab. Ega hääl ei laula, meel laulab. Aga nagu muudeski tegevustes on ka laulmises erinevad raskusastmed – neist keerulisim, aga ka maagiliselt mõjuvõimsaim on a capella, saateta laulmine.

Kuna häälestumine on nii individuaalne, peen kombinatsioon häälepaelte pinge muutmisest ning enda ja teiste tähelepanelikult kuulamisest, siis kõike ei saa suures grupis õppida. Häälepael on lihas – kui sa seda regulaarselt ei treeni, siis ta ei võta madalaid või kõrgeid noote välja. Ja muusika on ju julmalt avalik – vale noot kostab kohe välja ja segab neid, kes seda kuulevad.

Õnneks me ei pane enam üldhariduskoolis pelgalt viisipidamise eest hindeid. Vabandan siinkohal kõigi nende õpilaste ees, kellele sai kunagi viisipidamatuse eest kehvi hindeid pannes psühhotraumasid põhjustatud. Tookord me ei osanud teisiti. Aga väga hea meel on, kui kunagiste õpilaste lapsed ütlevad: „Minu ema/isa tervitavad, olite nende õpetaja.“

Miks meil ei ole RAM-i kõrval rahvusnaiskoori?
Mulle väga meeldiks, kui oleks! Neid võiks kohe kaks olla.

Eestis elab palju vene ja ukraina rahvusest inimesi, ometi pole vabariigi ajal laulupeol venekeelset laulu kuulda olnud. Kas laulupidu peaks olema rahvuslik või võiks olla kõigi Eestis elavate inimeste pidu?
Laulupidu on Eesti kultuuriruumi tüvitekst ja sellisena meile ainuomane. Aga meile kõigile oleks kasulikum, kui me õpiks seda võimsat tunnet jagama ja kogeksime lauluväljakul seda eestimaalaste ühise peona. Kui oleme oma sisemuses tugevad, siis ei anna teistes keeltes laulmine põhjust end ohustatuna tunda. See on võimalik, kui tekib kunstiline nägemus, mis leiab osalejate ning kuulajate poolt mõistmist. Ega see mingi võluvits pole, mis ajalooarmid hoobilt silub, aga heale läbisaamisele aitab kooslaulmine kaasa küll. Ja lisaks see, kui oskad mitut võõrkeelt, sh lähinaabrite keeli. Festivalil Laulusild tõime Estonia lavale 500 eesti ja vene koolide lauljat, kes laulsid vaheldumisi mõlemas keeles ning tulemus oli fantastiline! Paljud lapsevanemad astusid esmakordselt Estonia kontserdisaali – ja küllap teevad seda ka tulevikus. Spordivõistlus arendab konkurentsi, aga laulmine ühendab.

Kui kaua meil see ajalooline trauma kestab?
Nii kaua, kuni keegi seda edasi kannab. Peaks kodus psühhiaatrilt küsima.

Viimsi valla kultuuriosakonna juhataja Villu Veski meenutus Aarne Saluveeriga esmakohtumisest

Kuulates Aarne Saluveeri ehk Salu, nagu kooritüdrukud teda hüüavad, 60. juubelikontserti, tekkis tunne, et Aarne Saluveer on olnud kultuuripildis igavesest ajast igavesti – kes siis Aarne Saluveeri ei teaks!

Kui hakkasin meenutama, millal minul oli päris esimene kord Aarnega kokku puutuda meenus järgmine seik.
Kui olin tulnud Muhust Tallinnasse, saanud sisse konservatooriumi ja alustanud saksofoniõpinguid, siis üsna varsti pöördus minu poole sealsamas flööti õppiv Tauno Saviauk, küsides, ega ma ei saaks tulla Eesti Raadiosse ühte lugu sisse mängima – selles loos olevat saksofoni ka vaja. See kõlas nagu unelmate ettepanek – mind kutsutakse Eesti Raadio stuudiosse midagi salvestama!!! – sealsamas, kus on mikrofoni ees seisnud Georg Ots või Jaak Joala!!!

Astusin paksust stuudiouksest sisse, mind juhatati mikrofonide juurde „kappi“, millel oli aken peal, ja pandi kõrvaklapid pähe! A sellest kapi aknast nägin bändi teisi mängijaid ka, kes samal ajal oma partiisid sisse mängisid – sealt aknast paistis üks noormees, kes istus klahvpilli nimega Fender Rhodese taga ja mängis oma partiid sisse – see oligi Aarne Saluveer ja selle bändi nimi oli ansambel Elektra. See kõik oli aastal 1981. Ega ma siis ei teadnudki, et muusikat sedasi saab salvestada, et osa mängijaid käivad ühel päeval stuudios ja siis teisel päeval tulevad teised ja mängivad oma partiid ära mitmerealisele laiale lindile. Mina kujutasin ette, et terve bänd ikka korraga mängib ja siis see lugu salvestatakse ära.

Aga hiljuti mängisin oma hea sõbra R2 Jazz it Up DJ Erkin Antoviga ja Erkin otsis välja hetkel eriti moes oleva vinüülsingli nimega ELEKTRA (Artist: Elektra Genre: disco, soul, funk Year: 1981 Country: Estonia, USSR) ja palus mul sellel saxi kaasa mängida. Kui ta loo käima pani, siis mulle meenus kohe, et see oligi mu esimene lugu, kus ma nn professionaalses stuudios esimest korda saksofoni salvestasin ja seda koos Aarne Saluveeriga elektriklaveril. Ja et nüüd, 38 aastat hiljem on see lugu “Keegi” kui žanri “Nõukogude Eesti Disco/Soul/Funk “ tantsusaalide hitt, otsustasin selle vinüülplaadi Salule kinkida. Aga oh häda – see oli igalt poolt läbi müüdud ja ainus koht, kus see hetkel müügil, on Kanada. Ja selle plaadi hind sobis ka “Salu” 60” juubelikontserdiga kokku – see maksab praegu Kanadas 60 dollarit.

ELEKTRA

Artist: Elektra
Genre: disco, soul, funk
Year: 1981 Country: Estonia, USSR
Label: Frotee ‎– FRO004
Tracklist: A1 Keegi B1 Meid Kaasa Muusika Viib

Personnel: Bass – Meelis Punder, Drums – Jaan Karp, Flute – Tauno Saviauk, Guitar – Agu Tammeorg, Keyboards – Aarne Saluveer, Vocals – Kadri Hunt, Kersti Raik, Signe Tükk, Tiina Kalle. Recorded at Eesti Raadio Studio, Tallinn, October 1981.

Elektra põhiliikmed ei olnud ei mina ega ka trompetistid, keda loos kuulda. Me olime kaastegevad ainult selles loos.