Juulikuu pikad suvepäevad oma heitlike ilmadega on minevik. Septembrikuu soojad õhtud toovad aga meelde reisi Ahvenamaale – Põhjamaade päikeserikkaimasse paika.

Bussitäis Viimsi eakaid, tegelikult nooruslik ja uudishimulik reisiseltskond, avastas sedapuhku Soome koosseisu kuuluvat maakonda Alandit, mis koosneb 65 000 saarest, saarekesest ja skäärist, millest ainult 6500 kannab saare nime ning ainult 65 on tegelikult asustatud. Praamiga saarelt saarele sõites nautisime mere värskust ja laisalt puhuvat tuult, kaljusaarte uskumatut ilu ja tundus, et aeg liigub hoopis teises rütmis, kiiret pole kuhugi.
Tegelikult pakkus iga päev küllaga elamusi, avastamisrõõmu ja liitis reisiseltskonda, sest värsked muljed vajasid kohe reisikaaslastega jagamist.

Puutumatu loodus – uskumatult mitmekesine. Samblaga kaetud kaljud, kus praami väljumist oodates istusime ja pihku korjatud maasikate ja mustikatega maiustasime. Kämping, kus esimese öö veetsime, oli ehitatud lamedale kivipadjandile mere kaldal ja kidurate rohututtide vahel lustisid jänesed. Bussi aknast välja vaadates nägime lisaks kaljudele ka lopsakaid metsi ja õitsevaid lillevälju. Oma paadisildade ja lipuvarrastega rootsi punaste majade vahel hakkasid silma nii viljapõllud, kartulivaod kui ka õunaaiad. Ahvenamaal väikestes leivaküpsetamise töökodades valminud must leib oli meie reisiseltskonnas väga populaarne. Eestis valmistatud leivast erineb see põhiliselt selle poolest, et valmistamisel on kasutatud siirupit, mis annab leivale omapärase magusa maitse. Toidukaubad saartel on umbes 30% kallimad kui Mandri-Soomes ja kuulus õunaliköör jäi maitsemata.

Lõuna murul.
Lõuna murul.

Pealinn Mariehamn – saareriigi ainus linn. Pikad rannapromenaadid ja armsad puumajad, väiksed poed ja kohvikud. Aga suur kaubanduskeskus laiutas sealgi linna serval. Tõeliseks pärliks osutus meremuuseum koos selle kõrval seisva neljamastilise muuseumilaeva Pommerniga, milline on kujunenud Ahvenamaa sümboliks. Sealne ekspositsioon on muljetavaldav. Rikkalikult sisustatud laevaruumid andsid ettekujutuse, milline oli pardal olevate meremeeste elu, sest Austraaliast Euroopasse vilja vedanud purjeka ühe reisi pikkuseks oli tavapäraselt kuni 85 päeva.

Kastelholma loss – ainuke keskaegne loss Ahvenamaal. Kuningas Gustav Vasale meeldis loss sedavõrd, et 1556. aastal veetis ta seal paar kuud. Täna annavad endisest hiilgusest aimu hästi säilinud ja konserveeritud varemed, kus akendest avaneb imepärane vaade ümbrusele. Samas asuvas kindlus-vanglas võib aimu saada, millistes tingimustes möödusid päevad üksikkongis või nelja inimese kambris elades. Südantsoojendav oli kõndida ringi kõrval asuvas ahvenamaalaste eluolu tutvustavas Karlsgardeni vabaõhumuuseumis. 19. sajandi talukultuuri tutvustav kompleks pakkus tõelist äratundmisrõõmu – oleme ikkagi hõimurahvad.

” Tõeliseks pärliks osutus meremuuseum koos selle kõrval seisva neljamastilise muuseumilaeva Pommerniga, milline on kujunenud Ahvenamaa sümboliks. “

Kalasupi lõuna – esimene looduskaunil Geta mäel asuvas restoranis, teine Lumpardy Ollas, „eikusagil“ asuvas vanas taluhoovis. Supp ja kohv maitsesid hästi mõlemas. Talus pakuti meile veel traditsioonilist ahvenamaa magustoitu – riisipudrust küpsetatud pannkooki. Sööginõud tundusid olevat eri aegadest, toas pigem ajaloolise hõnguga mööbel. Ei otsinud seal vastavust „eurodirektiividele“, aga – aitäh tuli küll südamest.

Reis Soome koosseisu kuuluvasse rootsikeelsesse maakonda, mis ei kuulu Euroopa Liitu, kellel on oma parlament, lipp ja postmargid, kus valitseb igameheõigus, igas külas on muuseum ja suitsutatud kala viib keele alla, oli eriline. Reisi õnnestumisele aitas kindlasti kaasa giid Jaak Viires.
Reisil osalejad jäävad ootama uut suve, et Aime Salmistu juhitud Randvere Reisiklubi taas midagi põnevat välja pakuks!