12 aastatjust nii palju on mööda saanud aega sellest, kui minu elutee tõi mind Viimsisse. Alustuseks seati mind Viimsi Püha Jaakobi kogudust teenima, misjärel, paar kuud hiljem, kolisin kogu oma killavooriga Viimsisse.

See 12 aastat panigi mind mõtisklema, mis on selle aja jooksul Viimsis muutunud, ja kui kaua peab üks inimene elama ühes paigas, et ta võiks end selle koha täieväärtuslikuks liikmeks pidada või nimetada?

Mul on olnud õnne elada kolmes erinevas kohas Eestimaal. Esiteks Kullamaal, kus paksu ajaloo kihi peal võisin üles kasvada ja oma elu esimesed 18 aastat veeta. Ehk siis paigas, kus on kirja pandud esimesed eesti keele sõnad, mis ka tänaseks säilinud, kus Heinrichid (Göseken ja Gutsleff) tegelesid eesti keele ja piibli tõlkimisega juba üle 300 aasta tagasi, ja kus naabermajas ülikooli õpingute ajal peatus oma vanematekodus Rudolf Tobias isiklikult rohkem kui 100 aasta eest. Ülikool tõi mind sealt kuldselt maalt Tallinna, kuid siiski maalapse rõõmuks ei pidanud ma elama ühelgi kivisel mäel, vaid võisin elada ühel ilusal liivasel mäel Nõmme mändide all, kus aknast hästi vaadates oli isegi merd näha. Lisaks veel pooleaastane eemal olek seitsme maa ja mere taga linnas, mis on väga pikka aega olnud maailma elupaikade edetabelites väga kõrgetel kohtadel. Seega on õnnestunud mul oma elus elada nii maal kui linnas – enne kui oma elujärjega jõudsin paika, mida ei saa linnaks nimetada, kuid mis ei ole ju ka maakoht.

Võimalik, et ealistest iseärasustest tulenevalt, aga aina enam tunnetan Viimsis elades pinnapealsust, sest kõik on meil uus. Jah, loomulikult on sel maanurgal oma ajalugu ja muistne asulahkohtki märgiks, et siinses paigas on juba aastatuhandeid tagasi tegutsetud, kuid tänases päevas oleme muutunud oma suures uuendusmeelsuses pinnapealseks ja unustanud väga palju sellest, mis olnud enne meid. Nii ongi kuidagi kurb vaadata, kuidas  „lageraie langile“ või loopealsele, kus miski peale rohu ei ole kasvanud, kerkivad valged kastid, kuhu asub ikka veel ja veel uusi tulijaid elama.

Kogukonna areng ja kasvamine ei sõltu aga kinnisvara arendajate võimest uusi maju ehitada, ega ka vallavalitsuse võimest teid, koole ja avalikku ruumi kujundada. Kogukond areneb ja kasvab üksnes siis, kui tekib kohalik kultuur, ehk arusaamine ja viisid, kuidas on hea ja viisakas toimetada nii, et keegi kellelgi ülekohut ei tee. Sellel teel on õnneks järjest enam edenemist märgata, ja eks see ikka rõõmustab hinge.

Samas, mis siin salata, pole ka kuhugi kadunud veel Viimsi tuntus kõiksugu afääride poolest, kus eesmärgiks ikka ju puhas ja selge omakasu ja ärihuvi, mitte aga kogukonna kultuuri loomine, hoidmine ja edendamine.

Nii tundubki vahel, et kogu Eestimaa on tühjaks jooksnud ja enamus neist jooksikutest kogunenud Harjumaale Tallinna ümber mere äärde, või ka mõnede teiste linnade ümber, sest linnaelu on nii ahvatlev. Ja nii on jäänud see kaunis maa oma iluga vägagi üksi, vahel harva, kui igapäeva elutrallist aega jääb, jõutakse seda ilu imetlema, et siis taas kui hingeakud täis laetud, jätkata senisel tõtlikul viisil toimetamist.

Mul pole küll täpset statistikat, kuid tunnetuslikult julgen väita, et vähemasti kolmandiku võrra on selle 12 aasta  jooksul elanike hulk Viimsis kasvanud. Just  kogukondlikus tegevuses annab tunda, et väga palju on neid, kes tarbijatena küll ootavad, et miskit tehtaks ja toimuks, kuid endal jaksu panustada jääb väheks. Siinkohal suur tunnustus kõikidele neile, kes leiavad jaksu ja indu panustada Viimsi kultuurielu arenemisesse! Sest just sellest sõltub ju meie ühine rõõm Viimsist!

Teed käies aga ei ole kunagi võimalik vaadata ainult tagasi, seepärast jagan ka paari mõtet, mida võiks ehk unistusteks liigitada. Esmalt võiks Viimsis kasvada perekondlike ja väikeste ettevõtete ja ettevõtmiste hulk, et tekiks siia ja sinna näiteks kohvikuid, kust hommikuse jalutuskäigu ajal soe saiake soetada või ka selliseid toredaid külalistemaju, kus ollakse valmis külalisi võõrustama.

Minu suureks rõõmuks on töös Viimsi peatänava arenduse projekt, kuid ühe sellise peatänava juurde peaks kuuluma kindlasti ka peaväljak, mille ümber saakski koonduda kohalik elu. Ja tegelikult oleks vaja oma väikest külaväljakut  kui kohaliku elu keset ja südant igasse Viimsi valla külasse, sest mis küla saab üks küla olla, kui tal ei ole südant?

Seega usun ja loodan, et meil kõikidel on soovi ja tahtmist panustada kohaliku elu edendamisesse, et meie oma kultuur saaks kasvada! Väga hea on tegelikult olla viimsilane!