Viimsi muusikakoolis algas käesoleval sügisel 45. õppeaasta. Selle aja jooksul on koolist tuule tiibadesse saanud sajad lapsed. Mõnedest on saanud muusikud, mõned on valinud teise tee, kuid loodetavasti on muusikal nende kõigi elus oma kindel koht.
Viimsi muusikakool kutsuti ellu 1977. aasta septembris andmaks muusikaharidust S. N. Kirovi nimelise Kalurikolhoosi töötajate lastele. Õpinguid alustas 34 last. Valida sai klaveri, viiuli, akordioni ja klarneti eriala. Muuseas, akordioniõpetajana asus kohe esimesel aastal ametisse Henn Rebane, kes teeb seda tööd siiani.
Esimesel õppeaastal töötati kolhoosi kultuuriosakonna ruumides. Teise aasta sügisel rekonstrueeriti kooli tarvis kolhoosi käsutuses olev individuaalelamu, kus õppetöö käis 77 ruutmeetril üle kümne aasta. Taasiseseisvumisjärgselt võttis kooli ülalpidamise oma õlgadele Viimsi vald. Koolile kohandati praegused ruumid Rohuneeme tee 38, mis oli suureks innustuseks nii õpilastele kui ka õpetajatele.
Uus õppeaasta
„Sel sügisel õpib muusikakoolis 163 õpilast. Õppida saab klahvpille (klaver, akordion), keelpille (viiul, tšello, kitarr, kontrabass, kromaatiline kannel), puhkpille (flööt, saksofon, trompet, tromboon) ja löökpille. Uuena avati lõõtspilli õppekava. Lisaks töötab eelkool. Tarkusi ja oskusi jagab koolis 23 pedagoogi,“ tutvustab muusikakooli direktor Urvi Haasma. „Koolis tegutsevad keelpilliorkester, kaks puhkpilliorkestrit ja bigbänd. Nii väikese kooli puhul pole selliste kollektiivide olemasolu sugugi väga tavaline,“ ütleb ta. Lisaks tegutseb rida ansambleid, sest olgu instrumendiks kitarr, kannel või akordion, on koosmäng pilliõppele tähtsaks väljundiks.
Esinemine ja oma oskuste näitamine on oluline igas eas muusikutele. Ka Viimsi muusikakooli õpilased osalevad pidevalt mitmetel konkurssidel. „Igal aastal viime muusikat omalt poolt valla teistesse koolidesse ja lasteaedadesse. Toimuvad suured kontserdid detsembris ja mais. Covid-19 on sundinud meid küll rohkem omaette hoidma, aga küllap olukord paraneb. Õnneks toimub palju veebi kaudu,“ räägib Urvi Haasma. „Näiteks osalesid õpetaja Jelena Ossipova kitarriõpilased 18. oktoobril toimunud üleeuroopalisel kitarripäeval ligi pooleteisttunnise kontserdiga.“
Koolijuhil on hea meel, et paljud vilistlased on jätkanud õpinguid muusikalises kesk- ja kõrgemas astmes ning leidnud oma kutseala muusikas. „Kaks neist töötavad täna Viimsi muusikakoolis õpetajatena. Praeguste õpilaste seas on üsna palju nn lapselapsi, kelle vanemad on omal ajal siit õpetust saanud. Järjepidevus toimib!“ sõnab ta.
On, mida meenutada
Aastatel 1977–2019 koolis viiuliõpetajana tegutsenud Reet Leinuste sõnul on Viimsi muusikakool tore väike üksus suures vallas. „Alustasime kolhoosi kultuurikeskuse garderoobi ruumides, liikusime väikesest individuaalelamust suuremasse koolituskeskusesse ja järgmisel kevadel siirdume veel suuremasse keskkonda – Viimsi Artiumisse. Tulevik tundub paljutõotav!“ lausub ta.
Reet usub, et just süstemaatiline töö kooli õppekavade järgi on loonud võimalused jätkata sügavama huviga noortel õpinguid järgmise astme muusikaõppeasutustes. Ta meenutab hea sõnaga koostööd valla teiste koolidega. „Viimsi keskkooli kooliteatriga etendasime paarikümne aasta jooksul terve rea erinevaid muusikale. Viimane selline ettevõtmine oli 2018, kui Valgre-teemalises etenduses oli muusikakooli orkester tõelise teatriorkestri vääriline nii suuruselt kui ka tasemelt ja kus kaasa lõid ka vilistlased,“ ütleb ta.
Viiuliõpetaja on veendunud, et praeguse ekraanihulluse kõrval on väga tore panna helisema pillid, mis on juba aastasadu pakkunud rõõmu paljudele ja teevad seda ka edaspidi. „Muusikakooli õpilane saab juurde kirjaoskuse, mis aitab olla meie TARGA RAHVA tubliks liikmeks. Lisaks veel iseseisva töö oskus ja loomingulisus, millest on kasu ükskõik millisel elualal,“ ütleb Reet.
Muusika teeb õnnelikuks
EMTA kitarriõppejõud Heiki Mätlik töötas Viimsi muusikakoolis aastatel
1978–1992. Ka tema enda lapsed on selle kooli vilistlased ning nüüd teevad samas klaveri ja kitarriga tutvust lapselapsed. Heiki Mätliku arvates annavad arusaam muusikast ja oskus mängida mingit muusikainstrumenti esmalt suurt emotsionaalset rõõmu ja kosutust hingele. Teisalt on pillimäng väga arendav tegevus. See olevat hea nii mõtlemisele, mälule kui ka kasulik keha motoorika tunnetamiseks.
„Kõigist muusikaõppureist ei pea tulema elukutselt muusikuid, kuid seitse aastat õpinguid muusikkoolis võib anda väga hea pillimänguoskuse. Samas nõuab muusikainstrumendi õppimine väga palju õpilase individuaalset panustamist. Nädalas toimub kaks pillitundi õpetajaga, kaks solfedžo- ning üks muusikalootund. Helilooja Debussy olevat öelnud, et muusika algabki solfedžost. Siia arvestusse tuleks panna ka igapäevane pilliharjutamine kodus, umbes tund kuni poolteist. Kui kogu tundide arv liita ja korrutada seitsme aastaga, mis on nominaalne õpiaeg muusikakoolis, saame üsna suure matemaatilise summa,“ võrdleb Mätlik. „Paljud Viimsi muusikakooli lõpetanud on valinud muusiku elukutse. Vaatamata selle, et neil tuli veel õppida ligi kümme aastat, on nad kindlasti õnnelikud ja seesmiselt rikkad oma tehtud valiku üle. Elagu muusika!“
Mitmekülgselt arendav
Viimsi muusikakooli vilistlased nõustuvad eelkõnelejate arvamusega ning usuvad, et pilliõpe tuleb kasuks igale inimesele. „Kuigi minust ei saanud professionaalset muusikut, pole ma kunagi kahetsenud, et seitse aastat muusikakoolis õppisin. Pillimäng annab juurde ühe eneseväljendamise võimaluse. Ühised musitseerimised on toonud tutvuskonda palju suurepäraseid inimesi, kellega suhtlemine on nauditav ja arendav. Tänu pillimängule olen saanud nii Eestis kui ka välismaal paljudel festivalidel käia,“ ütleb vilistlane Kairi Lehtpuu. „Oma lapse suunasin muusikakooli mõttega, et ka tema saaks osa fantastilisest muusikamaailmast, mis minu elu on rikastanud. Pole tähtis, mis pilli sa õpid – mitmekülgselt arendav on see igal juhul,“ lisab ta.
Kairi on ka ise õpilaste ridades tagasi. „Kuuldes, et muusikakool võtab täiskasvanuid pilliõppesse, haarasin võimalusest üks oma ammune unistus teoks teha. Sellist juhust ei saa kasutamata jätta, eriti siis, kui õpetajateks on oma ala professionaalid nagu Henn Rebane,“ avaldab ta.
Kaspar Ernesaks, kes on löökpilliõpetaja ja vilistlane 2005. aasta lennust, leiab, et laste jaoks on oluline võimalus end mitmekülgselt arendada ning muusikaõpingud annavad selleks väärtuslikke harjumusi kogu eluks. „Vilistlasena võin öelda, et olen saanud Viimsi muusikakoolist korraliku pagasi, millest nii muusiku kui ka õpetajana on kasu olnud,“ lausub ta.
Dorel Lisett Jartsev lõpetas kooli 2021. aasta kevadel. Muusikakooli minek ning seal õppimine oli tema igapäeva rutiin alates 7. eluaastast. „Püüdsin alati kooli minna hea tuju ja tehtud kodutööga. Kool on minu silmaringi suurendanud ja andnud terveks eluks nii palju, mida mul on võimalik tulevikus kasutada. Tänu muusikakoolile olen juba väikesest peale suutnud oma aega planeerida ning arvestanud oma kohustustega nii tava- kui ka muusikakoolis.“
Neiu sõnul tundis ta vahel, et ei saa hakkama või ei ole piisavalt hea, kuid aastatega saabus mõistmine, et rahulolu tuleb aja ja harjutamisega. „Viimsi muusikakool on minule ning muusikale ühise tuleviku loonud ja olen selle eest südamest tänulik. Olen tänulik õpetajatele, kes kannatasid ära mu pisarad ning suure kurvastuse, kui ma enda arust piisavalt kiiresti hakkama ei saanud. Aitäh!“ ütleb ta.
Tuul tiibadesse
Regina Udod, vilistlane aastast 2006, ütleb, et muusikakool andis tugeva aluse muusikaõppimiseks ning suure armastuse muusika ja ansamblimängu vastu. „Meil oli õppimiseks suurepärane keskkond. Noortena mängisime koos keelpilliorkestris, mida juhendas viiuliõpetaja Reet Leinuste, sümfooniaorkestris ning jazzbändis, mida juhatas Ott Kask. Esinesime nii Eestis kui ka välismaal, mängisime koos teiste muusikakoolide õpilastega, mis avardas meie silmaringi,“ sõnab ta. Regina lisab: „Armastus pillimängu ja koosmusitseerimise vastu on mind julgustanud jätkama õpinguid Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning Genfi muusikakõrgkoolis Šveitsis. Täna töötan kontrabassimängijana Eesti Riiklikus Sümfooniaorkestris.“
2016. aasta vilistlane Natali Ponetajev sai akordioniõpingutest Henn Rebase juures tugeva põhja, mille mõju tunneb siiani oma tõekspidamistes, muusikalises maitses ja lavalises olekus. „Meil oli mitmeid esinemisi nii koolides kui ka lasteaedades ja hooldekodudes. Muidugi käis lavalemineku juurde korralik annus pinget, kuid ühtlasi õppisin teiste ees mängimist nautima,“ meenutab ta.
„Seitse aastat kasvatasid minus muusikat esiti pisut varjatumalt, kuid viimasel õppeaastal jõudsid minuni olulised äratundmised. Nii olengi praeguseks jõudnud Eesti Muusika-ja Teatriakadeemiasse, kus õpin muusikateaduse erialal bakalaureuse kolmandal kursusel.“
Ulvi Oismann (Rannala) on vilistlane aastast 1985 ja praegu Kiili Kunstide Kooli viiuliõpetaja. „Naljakas on nüüd meenutada, kuidas bussipeatuses muusikakooli õppima kutsuvat plakatit nägin ja olin kohe emale öelnud, et tahan minna. See väikese 7-aastase lapse soov, kes tegelikult ise täpselt aru ei saanud, millesse ennast mässib, määras edasise elu. Järgnes Otsa kool, Muusika Akadeemia ja töö viiuliõpetajana. Kuigi proovisin vahepeal teisi ameteid, oli süda viiulile „maha müüdud“. Ei saanud enam ilma. Ja see armastus sai alguse lastemuusikakoolist. Aitäh, Reet Leinuste!“ ütleb Ulvi. „Kõige paremat Viimsi muusikakoolile ning tänan armsa seitsme aasta eest!“ lisab ta.
Võimalusi on palju
Lapsevanem Marge Kaskpeit tunnistab, et ei tahtnud oma lapsi mingi hinna eest muusikakooli panna, sest on ise muusikakooli lõpetanud ja teab, milline valu ja vaev on seal õppimine. Samas soovis ta, et lapsed õpiksid muusikat ning tundus, et neil on muusikahuvi ja ka eeldusi. „Sattusin lugema artiklit Suzuki meetodist ja hakkasin uurima, kus sellisel viisil pilli saab õppida. Selgus, et Viimsi muusikakoolis on see võimalus olemas,“ räägib Marge. Nii hakkaski ta 2009. aastal koos 5-aastase tütrega Suzuki meetodil viiulit õppima. See meetod nimelt eeldab, et lapsevanem õpib koos lapsega. „Hiljem on Suzuki meetodiga viiuliõppimist alustanud veel kaks minu last, kuid viiuli juurde jäi nendest ainult üks. Pärast paari aastat Suzuki õppel astusid lapsed ka muusikakooli igaüks enda valitud pilli õppima. Esimene on nüüdseks lõpetanud klaveri eriala, teine viiuli eriala, kolmas õpib praegu viimases klassis kitarri, kuid lisapillina ka klaverit ja löökpille, ning neljas õpib teises klassis tšellot,“ räägib Marge. Tema sõnul on muusikakoolis õppimine võrreldes selle ajaga, kui ta ise seal käis, muutunud lapsesõbralikumaks, kuid ei ole jätkuvalt kergete killast. „Olenevalt õppeliigist osaleb laps nädalas viies kuni seitsmes tunnis, mõni isegi rohkemates. Lisaks tuleb kodus harjutada. Kõik lapsed, kes muusikakoolis õpivad, on väga tublid! Et anda oma lastele harjutamiseks innustust ja saada rohkem oskusi, otsustasin kaks aastat tagasi ise ka muusikakooli tagasi minna ja täiskasvanu õppes klaverit õppida. Tore on olla asjade sees, mitte ainult kõrvaltvaatajana lapsi tagant torkida,“ sõnab ta.
Marge on kindel, et muusikakoolis õppimine annab eluks ühe väga hea oskuse – pillimängu –, kuid õpetab ka distsipliini ja avardab silmaringi. „Isegi, kui lapsest ei tule muusikut, annab pillimänguoskus lisavõimaluse, mille kaudu ennast väljendada. Lisaks saavad lastest teadlikumad muusikakuulajad ning kultuuritarbijad. Lapsevanemana olen rõõmus, et lapsed jätkavad pillimänguga ka nüüd, kui kool läbi ja sundi ei ole. Samuti käivad nad ise peale, et läheksime klassikalise muusika kontserditele,“ võtab ta kokku.
Muusikakooli laager Prangli saarel 
Muusikakooli poiste kevadkontsert Mustpeade majas
Miks ma õpin muusikakoolis?
Räägivad muusikakooli praegused õpilased
V klass
„Käin muusikakoolis, sest mulle meeldib muusika ja pillimäng. Muusikakooli haridus võimaldab hiljem mängida mõnes ansamblis või bändis, õppida muusikat edasi ja saada professionaaliks. See aitab mul lihtsamini hakkama saada ka kooli muusikatunnis. Tänu muusikakoolile võin mängida noodist nii viiulit kui ka klaverit või kirjutada ise muusikat.“
„Käin muusikakoolis, sest siin on tore ja mu head sõbrad õpivad siin. Ja minu ema tahab, et ma muusikakoolis käiksin. Meil on toredad õpetajad.“
VII klass
„Tahtsin muusikakooli tulla juba väga väikesest peale. Enne, kui tulin klaverit õppima, mängisin kodus klaveril suvalisi noote ja laulsin kaasa. Hetkel olen väga õnnelik, et hakkasin klaverit mängima, kuna nüüd, kui seda juba oskan, saan mängida ükskõik millist pala ja laulda kaasa või saata muud pilli. Pillimäng on mulle kui teraapia ja seda ma naudin. Hiljem tuleb see kindlalt kasuks, kui silmaring on laiem, teadmised ja oskused paremad. Ka ühed ägedamad mälestused ja kogemused mu elus on sündinud muusikakoolis.“
„Ühte pilli õppides saab aru, kuidas teisi mängida ja noodilugemine on elementaarne. Tulevikus ilmselt jätkan pillimängimist, sest see on lõbus ja ma saan sõprade ees uhkustada. See võib mind ka karjääriga aidata, sest muusikakooli lõpetamine mõjub CV-s väga hästi.“
„Kui tulevikus tuleb mõte mõnda lugu kirjutada, on muusikaline haridus kindlalt kasuks. Muusikakoolis on tore, sest siin on ühiste huvidega inimesed.“
„Mulle meeldib pilli mängida ja osata seda salapärast keelt. Kui pärast ülikooli tekib tahtmine mõnda orkestrisse või bändi minna, siis on mul see pilet olemas.“
