Viimsi õpetaja Reesi Kuslap Ameerikas tarkust taga nõudmas

Viimsi gümnaasiumi ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Reesi Kuslap või räppiv õpetaja Reesi on Viimsis tuntud. Hiljuti mitmes ajalehes ja saates õpetajaametist ja räppimisest rääkinud naine teeb oma tööd südamega. Tegusa inimesena viibis ta kooliaasta alguses kuus nädalat Ameerikas ennast täiendamas meedia kirjaoskuse alal ning jagab saadud kogemusi.

Programmis osalemist soovitas Reesile tema õpilase ema ja Tallinna Ülikooli õppejõud Katrin Sigijane. Tegelikult kandideeris ta läbi Ameerika saatkonna Fulbright TEA-Teaching Excellence and Achievement Program ehk õpetajate vahetusprogrammi juba aastal 2019. Valituks saamiseks tuli läbida mitu vooru. Kõik algas kümne leheküljelisest sooviavaldusest. „Tegin ka oma magistriõppe lõputöö teemal sotsiaalsed ja emotsionaalsed oskused ja leian, et meedia kirjaoskus on nii ajaloo kui ka ühiskonnaõpetuse õpetamisel äärmiselt oluline. Nii õpetaja kui ka õpilased peavad olema allikakriitilised ja omama kriitilist mõtlemist, et sõnumeid mõista,” selgitab Reesi.

Esimesest voorust pääses ta edukalt vestlusele ning lõpuks tuli sooritada inglise keele test. „Üleliia palju ma ei valmistunud, pigem mõtlesin, et kõik läheb nii, nagu minema peab,“ ütleb Reesi, kes oli üks kahest Eesti õpetajatest, kes programmis osaleda sai.

Koroona tõttu lükkus projekt aasta jagu edasi, mis kokkuvõttes nii halb ei olnudki. „Varasemalt elasid osalejad ühiselamus, kahekaupa toas, kuid meie elasime hotellis ning olime tubades üksinda,“ on Reesi positiivne. Kokku osales 21 pedagoogi Leedust, Serbiast, Tšehhist, Ukrainast ja enamus neist olid inglise keele õpetajad, vaid üks, lisaks Reesile, oli ajalooõpetaja.

Kuus nädalat teisel pool ookeani

Reesi tõdeb, et oma 300 uue õpilase pärast Viimsi gümnaasiumis ta eriti ei muretsenud. „Teadsin, et nad saavad hakkama ning kuus nädalat möödub kiiresti,“ sõnab ta.

Direktor Karmen Paul Ameerikasse minekus probleemi ei näinud, asendus leiti asendusõpetajate programmi (ASÕP) kaudu ning koolipoolse emotsionaalse toega sõitiski Reesi Kirde-Ameerikasse Ohio osariiki Kenti linna.

USA-sse jõudes jäid kõik osalejad, vaktsineeritud või mitte, viieks päevaks karantiini, mis tähendas, et tunnid toimusid Zoomi vahendusel, toit toodi tuppa ning kuskile väga minna ei tohtinud. Edasi toimus õppetöö neljal päeval nädalas juba Kent State University klassiruumides.

Reesi, kes ise kasutab oma tundides õpilasi kaasavaid meetodeid ehk aktiivõppemeetodeid, oli pisut üllatunud, et programmis osalejatega midagi sarnast ei tehtud. „Kuigi kogu programm oli huvitav ja tihe, siis õpetajana näen, et viis, kuidas meid õpetati, oleks võinud olla veelgi huvitavam või kaasavam,” mõtiskleb ta, ent mõistab et igal õppejõul on omad meetodid, kuidas teadmisi edasi anda.

• 

• 

Erinevused Eestiga

Üks programmi osa oli tutvumine USA koolisüsteemi ja õpetamismeetoditega. Selleks jagati osalejad gruppidesse ning viidi igal teisipäeval ühte keskkooli. Reesi grupp külastas 700 õpilasega keskkooli Streetsboro High School. Erinevusi õppekorralduses Viimsi gümnaasiumiga oli üsna mitu. Näiteks ei käi Ameerika lapsed kooli ühistranspordiga, vaid neid sõidutavad vanemad või koolibuss. Tunnid algasid 7.25 ning kõigil lõppes päev 14.25. Tunnid kestsid kas 47 või 51 minutit ja vahetunnid olid neljaminutilised. „Kõik on organiseeritud, niisama ajaraiskamist ei toimu,” selgitab Reesi.

Suurimad erinevused võrreldes meie koolidega on näiteks lastele pakutav lõunasöök, milleks on krõpsud, pitsad, hamburgerid, mida serveeritakse ühekordsetelt nõudelt. Tähtsal kohal õpilaste seas on pärast tunde toimuvad huviringid. Keeruline oli leida kedagi, kes üheski huvitegevuses kaasa ei teinud. Populaarsemad spordialad on ameerika jalgpall ja pesapall. Koolis on õpilastele kasutamiseks ka tipptehnikaga ruumid nii teatri, raadiosaadete kui ka muusika tegemiseks.

Koolis oli distsipliin üsna paigas ja õpilased pidasid enamasti korrast ka kinni. Kõik justkui toimis, kuid sära, mida Reesi oma õpilaste silmis näeb, märkas ta noorte ameeriklaste silmis harva. „Hommikuti on nad ilmselgelt väsinud ja tunnid on paraku oma ülesehituselt üsna passiivsed,“ märgib ta. Samas ei saa kuidagi väita, et õpetajad suhtuksid töösse ükskõikselt või neil puuduks kontakt õpilastega. Mitmel korral märkas Reesi, kuidas õpilased oma murede või rõõmudega õpetajate poole pöördusid ning õpetaja neid aktiivselt kuulas ja nõu andis. Vastates küsimusele, kas oli ka midagi sellist, mida sooviks nähtust üle võtta, tekib hetkeline paus ja kõlab aus arvamus: „Pigem mitte, sest raske on midagi konkreetset välja tuua. Kui midagi üle võtta, siis Ameerika õpetajate palga, mis on palju kõrgem kui meil.“

Lõpp hea, kõik hea

Programmi lõpus viis Reesi koos partnerõpetajaga kohalikele õpilastele läbi tunni nimega Cultura lesson, et tutvustada Eestit ja Viimsi gümnaasiumi. Ei kõla üllatusena, et Ameerika lapsed ei teadnud Eestist midagi, kuid samas sõna Estonia oli mõnele ikkagi ka tuttav.

Eestist rääkides tõi Viimsi õpetaja esile mõned „trumbid“, mis ka nii suures riigis nagu USA-s elavate inimeste jaoks uskumatuna kõlasid. Kuna Reesi viibis Ameerikas ajal, mil Eestis toimusid kohaliku omavalitsuse valimised, mainis ta e-valimisi. Kuid mitte ainult. Positiivsete näidetena tõi ta esile võimaluse tasuta kõrgharidusele kui ka poolteist aastat kestvat emapuhkust. Suurriigi kodanikele tuli üllatusena, et Eestis on kasutusel täiesti oma keel. „Miskipärast arvati, et meie emakeel on inglise keel,“ muigab Reesi.

Õpetaja on saadud kogemuse eest tänulik ning jaganud nähtut ja kuuldut nii oma kolleegide kui ka õpilastega. Sarnaseid suuri projekte Reesil hetkel tulemas ei ole, kuid huvitavaid pakkumisi on ta alati valmis kaaluma ning võimalusel ka vastu võtma.

Programmist lähemalt

Kuuenädalane programm on mõeldud Kesk- ja Ida-Euroopa keskkooliõpetajatele. Põhiteemaks on Media literacy ehk kuidas õpetada meedia kirjaoskust nii oma õpilastele kui ka teistele õpetajatele. Programmi võib jagada järgnevateks alateemadeks:

• propaganda, stereotüüpide ja valeinformatsiooni äratundmine;
• strateegiad õpilaste kriitilise mõtlemise, analüüsi- ja suhtlemisoskuse parandamiseks;
• kuidas meedia kirjaoskus soodustab kodanikuaktiivsust ja meedia roll ühiskonnas;
• küberohutuse ja digitaalse kodakondsuse edendamine klassiruumis;
• tehnoloogia koolitus.

Programmiga on võimalik tutvuda USA saatkonna veebilehel. Uus kandideerimine lõpeb 8. märtsil 2022.

Külaskäik amišite juurde

(Väljavõte Facebooki lehelt „Räppiv õpetaja Reesi“)

Vikipeedia andmetel on amišid peamiselt USA-s elav traditsioonilist elustiili harrastav etniline grupp ja kristlik usulahk, kelle kombed pärinevad 17. sajandi lõpust. Amišid ei kasuta moodsat tehnoloogiat nagu elekter, telefon või auto. Ohio osariigis on Ameerika suurim amišite kogukond, kus elab neid umbes 60 000. Reesil õnnestus käia külas amišite koolis, kus pildistamine polnud lubatud.

Koolimajas oli kaks klassiruumi ja kelder, kus asus katel, garderoob ja paar mängulauda – lauajalgpall ja lauatennis. Umbes 30-aastane naisõpetaja kandis helesinist traditsioonilist kleiti, valget kübarat ja oli paljajalu. Klassiruumi sisenedes nähti järgmist vaatepilti: neljas reas istusid 1.-2. ja 7.-8. klassi õpilased, keda oli kokku umbes 17. Poisid kandsid traksipükse, sinist särki ja neil oli potisoeng. Tüdrukutel oli seljas sinine, roosa või kollane kleit ja peas must kübar. Hiljem selgus, et 3.-6. klassi õpilased olid teises klassis ja nende õpetajaks oli 15-aastane neiu. Koolis töötaski vaid kaks õpetajat ja mitte ühtegi teist inimest.

Amišite kooliharidus piirdub enamasti vaid kaheksa klassiga ning traditsiooniliselt asuvad poisid, olles siis umbes 14-aastased, tööle oma isa juurde ning tüdrukud leiavad rakendust koduses majapidamises. Lapsed on kakskeelsed rääkides nii inglise kui ka amišite keelt. Riik koole ei rahasta, vaid tegu on justkui erakoolidega, mille eest lapsevanemad maksavad kuus kuni 250 dollarit.

Fotod: erakogu