Randvere kooli ülesehitaja ning Viimsi haridusellu erakordse panuse andnud Leelo Tiisveltile leiti suvel väärikas mantlipärija. Sellest õppeaastast juhib kooli Stanislav Nemeržitski.
Stansilav on omandanud Tallinna Ülikoolis magistrikraadi psühholoogias ja doktorikraadi kasvatusteadustes. Koolijuhtimise kogemus on mehel Virtsust, kus ta viimased viis aastat tegutses kohaliku kooli direktorina.
Mitmel korral vestluse ajal rõhutab ta Randvere kooli head mainet ja eeskujuks olemist terves Eestis. „Leelo Tiisvelti kingad on minu jaoks liiga suured, hea meelega asetan need klaasriiulile aukohale. Tallan sisse oma kingad, kuhu jätan kindlasti ka kasvuruumi,“ ütleb värske koolijuht lõbusalt.
Kadunud matemaatikaõpetaja
„Pärast spordigümnaasiumi lõpetamist 2000. aastal oli mul mitu valikut. Mu vanemad on tehnilise kõrgharidusega ning minagi mõtlesin nii matemaatika kui ka mõne tehnilise ala peale. See tundus loogiline,“ teeb Stanislav sissejuhatuse oma haridusteesse.
Tallinna Ülikooli andiski Stanislav paberid sisse matemaatika, aga ka psühholoogia erialale. „Matemaatika oli märgitud esimeseks valikuks, aga mulle helistati psühholoogia osakonnast ja öeldi hästi viisakalt, et sooviksime teid väga näha oma ridades, kuigi teie esimene valik oli matemaatika. Kas teeksite oma otsuse ära? Selline kõne soojendas südant. Ju see siis oli märk tulevikuks ja ma langetasin valiku psühholoogia kasuks,” räägib ta. Stanislavi sõnul imponeeris talle psühholoogia inimlik mõõde ja asjadele teistmoodi lähenemine. Pärast magistrikraadi psühholoogias, jätkas noormees õpinguid hoopis kasvatusteaduste valdkonnas. Doktorikraadiga lõpetamise ajal oli ta järjepanu õppinud tervelt 14 aastat.
Pikkade õpinguaastate ajal on Stanislav olnud õppejõuks ka ülikoolis. „Täiskasvanute ja laste õpe on muidugi erinev, kuid mõlemad sihtrühmad on andnud mulle võimaluse olla seotud inimeste arenguga ning ideaalis saan õpetada neile maailmast arusaamise mehhanisme,“ seletab ta.
Siiamaani pole ta oma otsust ehk valikut psühholoogia kasuks kahetsenud ning usub, et inimese käitumise mõistmine ja motivatsioonist arusaamine teha asju just nii nagu tehakse, on väga huvitav ja paeluv.
Räägib kolmes keeles
Stanislav räägib vabalt eesti, vene ja inglise keeles ning kui temalt selle kohta küsida, vastab mees lõbusalt, et tal on lihtsalt keelte peale annet. „Tõde on seegi, et kuna vanemad panid mind eesti õppekeelega lasteaeda ja gümnaasiumisse, siis kasvas eesti keel kiiresti külge,” ütleb mees. Keelte õppimist suures plaanis peab Stanislav väga oluliseks just noorte mõttemalli kujundamise ning aju arengu seisukohalt.
Randvere kooli hea maine tõmbas
„Randvere koolist olin palju head kuulnud, seda just enda erialaga seotud ringkonnas. Kui räägime kaasava hariduse eeskujust, sellest, kuidas see peaks olema korraldatud ning kuidas peaks ühte kooli olema integreeritud nii tava- kui ka erivajadustega lapsed, siis eemalt vaadates on tundunud, et Randvere kooli võiks pidada Eestis teerajajaks,” iseloomustab Stanislav kooli head mainet.
Tema sõnul on Randveres olemas nii teadmised kui ka piisavalt head ruumilised võimalused, samuti ühtehoidev koolipere. Värsket juhti inspireerib väga kujundava hindamise temaatika, sest selline lähenemine aitab kasvatada õppijast inimest, kes juhib ise oma elu, akadeemilist arengut ja edasijõudmist. „Millisel moel suudab õpilane ise mõjutada ja suunata oma õppimisprotsessi, millele keskenduda ning panna laps ise vastutama aine omandamise eest, on kasvatusprotsessis väga olulise tähtsusega,“ arvab Stanislav.
Stanislav on ⅛ ulatuses (või pisut vähem) poolakas, sel aastal õnnestus tal ette võtta käik oma juurte juurde. Foto on tehtud Krakowi Ülikooli juures. 
Üle 60 aasta akadeemilist tööd teinud kallis vanaema on see, kes meest alati tagant on utsitanud ja kes on tema suurimaks eeskujuks.
Esmakohtumine oli positiivne
Oma esimesel kohtumisel kolleegidega jättis omavaheline klapp ja ühtekuuluvustunne Stanislavile väga hea mulje. „Sellele toetudes saame meie lastele tõeliselt head tulevikku ehitada,” on ta siiralt rõõmus.
Temaga tuldi innuga suhtlema ning vastuvõtt oli väga soe. „Meie esimeseks suuremaks ülesandeks oli tööplaani koostamine ja selle tegemisel koorus välja, et meeskonnavaimu võiks veelgi tõsta suurema ühtsuse nimel, eelkõige professionaalse koostöö populariseerimise osas,” arvab mees.
Randveres on palju väärikaid traditsioone, kuid sellesse nimekirja soovitakse lisada uusi, millega saaks kool silma paista ning olla äratuntav.
Värske koolijuht mõistab, et töö ei saa kunagi otsa. „Ühtse vaimu kasvatamisel saaks aga nii mõnigi ülesanne või töölõik kiiremini tehtud,“ on ta veendunud.
Lisaks igapäevasele tööle algab mõne aja pärast Randvere kooli juurdeehitus, kus koolipere ei pea küll müüri laduma, küll aga nõuab see koolipoolset ajaressurssi teatud protsesside juhtimisel.
Palju on juba olemas
Siinkirjutaja on kuulnud Randvere kooli kohta ainult head. Kooli on loodud korralik tugivõrgustik, et erinevate erivajadustega lapsed saaksid enda jaoks turvaliselt ja mõtestatult kõikidesse ühistesse tegevustesse kaasatud olla. Stanislav tõdeb, et see, et laste vahele pole jooni tõmmatud, on olnud kogu õpetajaskonna ühine teene. „Siinsed õpetajad, juhid ja kindlasti ka vallavalitsus on väga palju pingutanud, et see nii oleks. Võivad olla ju väga fantastilised ruumid, aga kui ei ole piisaval määral kvalifitseeritud tööjõudu, ei tule ka tulemust. Mulle tundub, et siin on olemas nii suurepärane füüsiline keskkond kui ka oma ala vaieldamatud professionaalid,” ütleb ta.
Hea õpetaja saladus
Tartu Ülikooli kunagise ajakirjandusõppejõu Marju Lauristini kohta levib legend, et ta küsis tudengitelt, miks on tuldud just ajakirjanikuks õppima. Kui esmakursuslane vastas, et soovib inimestega suhelda, sai ta Marjult järgmise vastuse: „Kui soovid suhelda, mine polikliiniku valvelauda!“ Sama väär vastus pidi Stanislavi sõnul olema psühholoogias, kui küsitakse õppima tuleku põhjust ja sellele saadakse vastus, et tahan inimesi aidata. „Naiivsus on vahel armas, aga meie töös see edasi ei aita,” ütleb Stanislav.
Praktikas pidi olema palju juhtumeid, kus inimene on lõpetanud eriala, mis käsitleb erivajadustega laste kasvatamist ja õpetamist, kuid reaalses elus on töö osutunud kordades keerulisemaks. Doktorikraadiga direktor arvab selle kohta, et gümnaasiumi viimases astmes võiksid valikuvõimaluste hulgas olla lisaks IT, majanduse ja tehnoloogia kallakule ka näiteks sotsiaalvaldkonna erialad, sest viimased on ülikoolides väga popid. Samuti soovitab ta luua ülikoolis rohkem praktikume, kus noored saavad terve kursuse vältel omal nahal seda tööd proovida. „Üks kord klassi ees on muidugi tore, aga terve semester on hoopis teine kogemus, realistlikum ja omamoodi filtreeriv. Koolis võiks olla korraga proovimas mitu noort, et omavahel suhelda, arutada ja kogemusi vahetada,“ teeb mees ettepaneku.
Stanislav peab enda tugevuseks praktilist kogemust viimati Virtsu koolis. Ta on kindel, et tänu psühholoogi haridusele on tal juba eos võimalus olla tundlikum ja vastuvõtlikum erinevatele inimtüüpidele. „Kuigi mulle meeldib ka omaette nokitseda, usun, et ma ei ole kehv meeskonnamängija. Seda kogemust ootan uuelt ametikohalt väga,” avab ta oma isiksust.
Pikamaajooks on Randvere uue koolijuhi jaoks sama, mis paljudele meditatsioon või jooga – võimalus olla üksi oma mõtete, tunnete ja päevasündmustega, laadida end uuesti. 
Suvel kaitses Stanislav doktoritööd, mille üks juhendajatest on tema vaimne ema Eda Heinla.
Lastevanemate tugi on oluline
Korraliku tugivõrgustiku hulka kuuluvad lisaks kooliperele ja vallale ka lapsevanemad, kes heameelega panustavad ja aitavad. „Emad-isad on väga olulised ja mulle tundub, et nende kaasamist võiks olla veelgi enam, selle eest peaksime neid rohkem tunnustama. Mitte lihtsalt, et tubli ja aitäh, aga tooma konkreetselt välja selle, millise teo eest tänu avaldatakse,“ paneb Stanislav ette.
Tema sõnul peaksid vanemad olema rohkem haaratud intellektuaalsetesse aruteludesse, kus koolipere muidugi juhib protsesse, aga kaasatud on rohkem osapooli. Protsess muutub ju seda rikkamaks, mida rohkem osapooli on kaasatud. „Küll aga sellega peaks kaasnema suurem vastutuse võtmine oma ettepanekute, algatuste või ideede eest. Eks see ole ju lastele eeskujuks – kui kõik täiskasvanud, nii õpetajad kui ka emmed-issid, oma sõnade ja mõtete eest vastutavad ja reaalselt ellu viivad, siis on see suurepärane rollimudel,“ leiab ta.
„Minu jaoks on see väga selge märk, kui vanemad on oma lapsed meile usaldanud. Neil on õigus muretseda ja küsida, kas minu lapse jaoks ikka jätkub aega. Täna võime südamerahuga öelda, et iga lapse jaoks jätkub aega ja spetsialiste. Randveres saavad lapsed väga laiaulatusliku toe, millega kõik osapooled ära harjuvad. Ma väga loodan, et Eesti ühiskond areneb selles suunas aina rohkem, et kõik leiavad endale elus koha. Meie Randveres anname endast kõik,“ on ta lootusrikas.
Mida toob tulevik?
Arengukava näeb ette, et Randvere kool peab muutuma põhikooliks, sellepärast alustatakse sügisel kooli juurdeehituse ja kaasaegse ujula rajamist.
„Vallavalitsusel on mulle väga selged ootused – kool ei tohi muutuda halvemaks ei mainelt ega ka laste arvult, kui demograafiapildis midagi ei muutu, ning vald on sellel kursil püsimiseks koolile igati toeks. See kõik võtab küll aega, higi ja pisaraid, verd loodetavasti mitte,” on tal sihid selged.
Eelmine koolijuht oli talle soovinud jõudu ja jaksu, aga eelkõige kannatlikku meelt, seda soovime uuele Randvere kooli direktorile meiegi.
Fotod: Erakogu
