Prangli põhikool on tilluke kodune kool, kus vanas armsas koolimajas tegutsevad rõõmsalt koos edukad õpilased ja toimekad õpetajad.
Lapsi on Pranglil koolitatud juba üle 150 aasta. Kooli asutas Jõelähtme koolide isaks nimetatud pastor Paul Loppenowe 1869. aastal. Esimesed koolmeistrid olid Prangli saarelt pärit mehed, kes lugesid ka kirikus jumalasõna, mängisid orelit, olid kõvad kalamehed ning hülgekütid – lastel pruukis vaid mainida, et kuskil on hüljest nähtud, ja tunnid jäeti ära.
1881. aastaks lagunes koolimaja nii, et Jaan Krönström oli sunnitud lapsi õpetama oma kodus Mäe talus. 19. sajandi lõpul kestis koolikohustus kolm talve, õppekavas oli lugemine, katekismus ja kirikulaul, piiblilugu, arvutamine, geograafia ja vene keel. Kooli võeti vastu 10-aastased lapsed katsetega. Kui laps läbi kukkus, maksis vanem trahvi ja laps jäi veel üheks talveks koju õppima.
Uued tuuled sajandivahetusest
Praegune Prangli koolimaja õnnistati sisse 9. juulil 1900. Algul asusid siin vaid üks klassituba ja koolmeistri eluruumid. Praegu on koolis neli klassiruumi ja tuba õpetajatele. Kuna majal on silmapaistvad kultuuri- ja hariduslooline väärtus, siis on see tunnistatud riigi kaitse all olevaks kinnismälestiseks. Tänavuse õppeaasta alguseks saab koolihoone värskendust uue veranda näol, mis on projekteeritud vana eeskujul, et säiliks ajalooline ilme. Kolmest küljest avatud ehitis loob hea võimaluse õppetundide korraldamiseks värskes õhus.
Viimased 35 aastat tegutseb Pranglil põhikool, kus aja jooksul on õpilaste arv kord vähenenud kord suurenenud, kuid järjepidevus pole katkenud. Kui 1984. aastal Prangli saarele elama asusin, õppis koolis üheksa õpilast, aga aasta pärast olin klassijuhatajaks kaheksa õpilasega liitklassis, kus nii esimeses kui ka teises klassis käis neli ja koolis kokku 15 õpilast. Järgnevatel aastatel ulatus õppurite arv korraks üle kahekümne, kuid möödunud õppeaastal oli kooli nimekirjas õpilasi viis. Rõõmustame, et septembris suureneb koolipere taas märgatavalt, sest tööd alustab kolme lapsega eelkool.
Väikese koha eelised
Laste arengu seisukohalt on Prangli keskkond ideaalne. Paljudel on lisaks vanematele käeulatuses ka vanavanemad. Tööd jätkub küllaga, eriti suvel, sest oma tarbeks kasvatatakse kartulit ja aedvilja. Koos vanematega tehakse jõudumööda koduseid töid ja käiakse kalavõrgul. Lastele pole võõras ka laarikul käik, st et pärast suurt tormi otsitakse mere äär läbi, et iga vähegi väärtuslik puunott või muu leid koju tuua.
Väikekooli plussiks on õpetajate ja õpilaste omavaheline vahetu suhtlemine ja asjaolu, et igaüht saab arendada individuaalselt. Paratamatult peavad õpilased teadmisi omandama liitklassis, mis nõuab head keskendumisvõimet ja hulga iseseisvat tööd, aga vajalikku tähelepanu jagub siiski kõigile. Oluline on õpilaskeskne õhkkond, kus toimub sihikindel motiveerimine eesmärgiga, et iga laps kogeks eduelamust ja õpiks oma võimete kohaselt. Üha enam on õpetajad kohandanud õppetegevusi paindlikult, lähtuvalt laste vajadustest ja teadmiste omandamise kiirusest, andes pidevalt tagasisidet ja arvestades igaühe eripära.
Koolis on huvitav
Sõltuvalt ainekavast ja õpieesmärkidest kaasatakse lapsed võimalusel õpitegevuse kavandamise protsessi. Õpetajad valivad sageli koos õpilastega õppimiseks sobivad meetodid, hindamismudeli ning planeerivad ajakava. Kui lapsed saavad siit kaasa hea analüüsi- ja otsustusvõime, õiged elu- ja väärtushoiakud, ei tohiks haridustee jätkamine märksa suuremas kollektiivis ületamatult raske olla. Rõõm on märkida, et meie kooli kaks viimast lõpetajat jätkavad õpinguid Viimsi gümnaasiumis.
Tuginedes kooli arengukava põhisuundadele, on meil tagatud infotehnoloogiliselt kaasaegne õpikeskkond. Möödunud õppeaastal toimusid näiteks 6. klassi õpilastele ühiskonnaõpetuse tunnid koos Viimsi kooli õpilastega digikooli vahendusel – kindlasti huvitav kogemus nii õpilastele kui ka õpetajale.
Olulisel kohal on võõrkeeled. A võõrkeele õpetamist alustame hiljemalt teises klassis ja B võõrkeelega teeme algust viiendas. Tugev keelte baasoskus tagab edaspidise edukogemuse vanemates klassides. Seitsmendast klassist on võimalik võtta valikaineks informaatika, teised kultuurid või koduloo uurimine. Kuna Prangli on Soome lahe ainus säilinud püsiasustusega saar, peame väga oluliseks paikkonna rahvuskultuuri järjepidevuse toetamist. Põhjalikum saare ajalooga tutvumine aitab kaasa õpilaste väärtuspädevuse kujunemisele tähtsustades ümbritsevat keskkonda ja kultuuri. Koduloo uurimisega tegelemine loob võimaluse enam väärtustada ning toetada kohalike traditsioonide järjepidevust ja kogukonna eripära.
Toredaks traditsiooniks on saanud saarte laste pärimuspäevadel osalemine. Oleme käinud külas nii Kihnus, Ruhnus, Muhus kui ka Saaremaal. Kui ürituse korraldamise järg meieni jõudis, asutasime Prangli haridusseltsi ja kaasasime kogukonda ning möödunud aasta septembris toimuski Pranglil kolmepäevane mitmekülgne pärimuskultuuri väärtustav üritus.
Vahva laagrisuvi
Vahvaid sündmusi on peetud teisigi. Sel suvel korraldas haridusselts haridus- ja teadusministeeriumilt saadud õpihuvilaagri projekti toetuse abil sisukaid õppelaagreid, kus osales õpilasi kõigist Viimsi valla koolidest. Rõõm oli lisaks uutele teadmistele jagada meie kodusaare suvist ilu ja võlu.
„Prangli saarel korraldatud õpilaagri peamine eesmärk oli toetada laste sotsiaalsust ja õpioskusi läbi erinevate ühistegevuste, et korvata koroonapiirangutest tingitud puudujääke,“ selgitab õpetaja Siiri Piirisaar. Ta toob välja, et korraldamisele aitasid kaasa mitmed kohalikud asutused. Kiirabi tutvustas oma igapäevast tööd ja viis läbi esmaabikoolitusi. Talurahvamuuseumis räägiti saare eripärast ja traditsioonidest. Lapsed kuulasid suure huviga lugu hülgepojast, kelle Aksi saare mehed kunagi ammu päästsid ja kodus üles kasvatasid. Teadmisi saadi erinevatest saartel elavatest linnu- ja taimeliikidest. Külastati ka koolimaja, kus toimus matemaatika õppimine saare moodi: lapsed said kogeda, kuidas käib õppetöö pisikeses koolis. Rahvamajas vaadati Prangli kooli õpilaste tehtud filmi, mis jutustas kooliskäimisest erinevatel aegadel. Puukojas õpiti villa kraasimist ja viltimist, valmisid imeilusad hülgepojad ja pardikesed. Peamine kunstitegevus toimus aga Praaga talu õuel, kus erinevad juhendajad laste loovust arendasid.
„Samas ei saa salata: kõige enam paelus lapsi siiski võrratud loodus ja koduloomad, keda sai näha erinevates taludes. Matkarajal käies silmati nii mõndagi: vikerkaart, tormist merd, päikeseloojanguid, rändrahne, kivilabürinti, põlevat maagaasi. Muidugi sai süüa palju mustikaid ja vaarikaid. Kolm päeva laagris möödusid ruttu ja nii mõnelgi lapsel oli kahju saarelt lahkuda. Uusi sõpru leidsid nii Pranglil elavad noored kui ka mandrilapsed. Kui avaneb taas võimalus, siis Prangli haridusselts on kindlasti ka edaspidi õppelaagrite korraldamiseks valmis,“ lisab Siiri Piirisaar.
Nüüd aga, mil tegus suvi selja taha jäämas, ootame põnevusega uue kooliaasta algust. Tarkusepäeva plaanime tähistada nagu meile juba traditsiooniks saanud – ühise piknikuga mere ääres.
Kasutatud kirjandus: „Prangli, ajaoaas Soome lahes“, autorid Külvi Kuusk, Maivi Kärginen-Kivi
Prangli kooli endised õpilased meenutavad
Prangli kooli endised õpilased meenutavad kooliaastaid hea sõnaga, sest väikeses õppeasutuses jagus tähelepanu kõigile ning lisaks tavalistele koolitundidele sai osaleda põnevates huvitegevustes.
Kai Simson, Prangli kooli õpilane 1984–1986
Minu koolitee algas koos esimese õpetaja Tiina Piirisaarega. Klassid olid väga väikesed ning mitu astet õppis ühes ruumis. Minuga koos käis esimeses klassis neli last, teises ei olnud ühtegi, kolmandas oli üks. Väikese klassi võlu ja valu oli see, et kõik tegemised ja mittetegemised jäid õpetajatele alati silma. Teisalt said õpilased oluliselt suuremat tähelepanu, kui saanuks tavaklassis.
Mulle meeldis väike, armas koolimaja, kus oli sel ajal kokku kolm klassiruumi, seega viibis koolipere pidevalt koos. Linna kooli minnes oligi kõige ehmatavam klassi ja kooli suurus, millega tuli harjuda.
Meelde jäid sellest ajast koolis õpetanud koolidirektor Heino Kahro, Helju Pärnamaa ja Kaarin Tagam.
Marek Vilipuu, Prangli kooli õpilane 1984–1993
Koolist sain kindlasti palju teadmisi ja tarkust. Kuna õpilasi oli vähe, tuli igal õhtul korralikult koolitükid ära teha, sest lootus, et õpetaja sind vastama ei kutsu, oli väga väike.
Õpilaste vähesuse tõttu olid klassid komplekteeritud nii, et mitu klassi asus ühes ruumis. Tunnis ülesandeid lahendades sain seetõttu kuulda ka seda, mida vanema klassi õpilased omandasid.
Üheksa aasta jooksul puutusin kokku väga paljude õpetajatega. Märgiks ära Tiina Piirisaare, Anne Põldsaare ja Kalev Põldsaare, kelle tundides oli alati hea olla. Meeldisid reaalained, kuid samas on mulle alati imponeerinud ka näitlemine ning seoses sellega meenutan hea tundega, et sain mängida kooliteatris. Väga meeldis olla mustkunstnik. Eriti tänulik olen muusikaõpetajale Priit Kuusele, kelle käe all sain õppida klaverit ja kannelt. Seda kahjuks siiski lühikest aega, kuna põhikooliaastad hakkasid otsa saama.
Kodus vabal ajal mängisime vennaga tihti kooli. Ei tea, kas see oli märk või saatus, aga olen nüüd füüsika õppejõud Tallinna Tehnikaülikoolis ja füüsikaõpetaja Nõmme Erakoolis.
Marianne Leppmets, Prangli kooli õpilane 1990–1999
Meenuvad vaid toredad sündmused. Tarkuse omandamine tuli justkui iseenesest. Õppimisperiood jäi tegelikult ka põnevale ajale, sest sellel aja tulid kooli esimesed arvutid. Õpetajad olid oma ala entusiastid tehes kõike hingega. Kooliväline programm oli tihe, kõik võimalused olid olemas – soovisid, õppisid mingit pilli, käisid trennis, osalesid näiteringi tegevuses, osalesid programmeerimiskursusel. Mina võtsin vist kõigest osa.
Eredalt on meeles peaosa meie endi õpetajate poolt seebiooperi „Metsik Roos” ainetel kirjutatud näidendis „Retsik Moos“. Etendusega käisime ka sõpruskoolis Viljandis. Õpiperioodi jäi veel saare ajalehe väljaandmine, kus mul oli au pidada peatoimetaja ametit.
Suurt uhkust tunnen meie väikese kooli haridustaseme üle, mis on võimalik vast tänu liitklassisüsteemile. Matemaatika 9. klassi materjal oli meil juba 8. klassis põhimõtteliselt läbitud ning viimasel aastal saime keskenduda eksamimaterjalide läbi töötamisele.
Marit Piirisaar, Prangli kooli õpilane 1992–2001
Kõige soojemad mälestused koolidest, kus õppinud olen, pärinevad Prangli koolist. Ühelt poolt on see mõistetav, sest sealt on saanud alguse minu koolitee. Teisalt on see võrreldes teiste koolidega nii eriline just oma väiksuse, asukoha ja toimeka koolipere tõttu.
Esimesena meenub mitmekülgne huvitegevus igapäevase koolitöö kõrval. Näiteks tähtpäevadeks lavastatud näidendid, milles osalesime ja muusikalised etteasted, vastlapäeva karnevalid, Prangli Lehe toimetamine, spordipäevad, peastarvutamine, mida hiljem hakati nimetama pranglimiseks ja ekskursioonid suvevaheajal Eestimaa erinevatesse paikadesse.
Prangli koolis õppimine on arendanud eeskätt kohusetunnet ja järjekindlust. Iga päev oli potentsiaalne võimalus, et tuleb hinde peale vastata, mistõttu tuli alati korralikult õppida.
Tunnen siirast heameelt, et mul on olnud võimalus käia väikeses ja armsas koolis oma kodusaarel ning olen ääretult tänulik kõikidele õpetajatele, kes on andud parima meie vilistlaste ja praeguste õpilaste õpetamisel.
Soovin kooliperele palju jõudu ja jaksu ning tulevastele vilistlastele, et nad Prangli põhikooli lippu ikka kõrgel hoiaks ja sihikindluses endale teed sillutaks!
Piia Põldsaar, Prangli kooli õpilane 1997–2003
Koolist on mul meeles väga varajane arvutite tundmaõppimine ja seda nii tarkvara kui ka riistvara poolelt. Mäletan tänaseni arvutite füüsilist lahti võtmist ja uuesti kokku panemist. Arvutiklassides sai veedetud tunde, kas mängides, pranglides või Prangli Lehte tehes.
Koolist sain tänu liitklassis õppimisele iseseisva õppimise ja töötamise oskuse. Tundides toimus koosõppimine, kus aitasime üksteist. Meeles on toetav keskkond ja õpetajad, kes keskendusid iga õpilase arengule. Kõigest sellest on palju kasu olnud õppides järgnevatel haridusastmetel erinevates riikides.
Mattias Linholm, Prangli kooli õpilane 2010–2019
Sain koolist tugevad baasteadmised edasiõppimiseks, suhtlemis- ja koostööoskuse ning toreda ja unikaalse lapsepõlve, mis jääb kindlasti kogu eluks meelde. Eriti meeldis mulle, et õpilastele oli võimalik pöörata väga palju tähelepanu, kuna meid oli vähe. Kuigi tollel ajal ei osanud seda näha, olen gümnaasiumis käies aru saanud, kui suure eelise see on mulle andnud. Samuti meeldisid mulle väga koolikokk Mareti tehtud toidud, need olid alati nii toitvad kui ka maitsvad.
Õpetajad meenutavad
Anne Põldsaar, Prangli kooli õpetaja 1992–2003
Prangli lapsed tahavad õppida ja peavad haridust oluliseks. Kui 1992. aastal abikaasaga Pranglile tulime, näidati maja, kust oli pärit selle ajani ainuke kõrghariduse saanud Prangli kooli lõpetanu. Võtsime eesmärgiks leida saare laste arenguks erinevaid võimalusi, et edaspidi oleks neid maju rohkem. Ja noored olid altid kõiki võimalusi kasutama. Nüüdseks on neid maju juba üsna mitu ning neist pärit kõrgharidusega noori veelgi rohkem.
Prangli kool on innovatiivne, kus programmeerimist õpiti algklassides juba siis, kui ülejäänud Eestis sellest alles räägiti; kus õpilastest koosnev toimetus andis aastaid välja saare ajalehte; kus matemaatikavõistlustelt (pranglimine, nutisport) on toodud koju nii vabariigi kui ka maailmameistri tiitleid; kus on õpitud ja mängitud erinevaid pille ning löödud kaasa Prangli laulude heliplaadi väljaandmisel; kus on võidetud auhinnalisi kohti erinevatel kunstikonkurssidel
jne.
Riigi haridusstrateegia 2035 üheks tegevussuunaks on hariduse kättesaadavuse tagamine eri sihtrühmadele ja nüüdisaegset õpikäsitust toetava õppekeskkonna loomine. Kohalik omavalitsus peab tagama kodulähedase õppe vähemalt põhikooli esimeses ja teises kooliastmes. Saare tingimustes on kodulähedane õpe oluline ka kolmandas kooliastmes, et elu Pranglil kestaks, praegused noored püsiksid ja nn kodukontorite ajastul ehk ka uusi juurde tuleks.
Ivi Tigane, Prangli kooli õpetaja ja sotsiaalpedagoog 2012–2014
Kõik algas sellest, kui leidsin end sirvimas töökuulutusi ajal, mil tütreke hakkas peagi aastaseks saama ning tõsist töölemineku plaani veel ei olnud. Prangli põhikool otsis veerand koormusega ametikohale sotsiaalpedagoogi ning paar korda nädalas saarel tööl käia tundus väga huvitav väljakutse. Mäletan esimest paadireisi hästi. Juba kapten laeval ja mehed sadamas teadsid oodata uut „õpetajapreilit“.
Praksuvate puudega kümnekonna õpilasega koolimaja tervitas oma soojuse ja hubasusega. Nii töötasin saarel, kuniks kolisin Lõuna-Eestisse.
Sisse seadsin ennast väikesesse majakesse, sest üsna pea sai selgeks, et kui oled andnud näpu, siis… Teiste õpetajate vahetuse tõttu selgus, et lisaks sotsiaalpedagoogi tööle oleks vaja õpetada inglise keelt, ühiskonnaõpetust ja geograafiat ning minu värvikaimaks ametiks Prangli koolis kujunes poiste tööõpetus. Kõik oli võimalik!
Saare elu pakkus palju külaskäike ja jutuajamisi. Teemadeks ei olnud päevapoliitika, vaid ikka see, palju naabrimees kala sai ja millal keegi linnast tuleb. Õpilased ja saareinimesed said kalliks ja hea on siiani teada, et olen ikka oodatud külaline.
Õppetöö koos oma traditsioonidega on Pranglil sama heal tasemel kui teistes Eestimaa koolides. Nüüd, kus elutee on mind viinud täiesti teistele ametiteedele, hindan väga toonast aega Pranglil.
