Käimas on Viimsi haridusaasta, mis andis põhjust uurida, miks võiks õpetajaks hakata. Küsisin valla üldhariduskoolide ja Viimsi gümnaasiumi õpetajatelt erinevaid küsimusi nende ameti kohta ning panin 75 õpetaja poolt antud vastuste põhjal kokku järgneva loo. Küsimustikule vastajatel oli võimalus jääda anonüümseks, et saaks võimalikult ausalt arvamust avaldada.
Oli ootuspäraseid vastuseid, aga ka uusi ja huvitavaid mõtteid, mis paistsid eredalt teiste seast silma. Õpetajaameti on enamik valinud kutsumuse tõttu. Mitmed tõid välja, et just see ongi ühe koolmeistri juures oluline – tal on kutsumus õpetada. Õpetajaametil on mitmeid positiivseid külgi, alustades kahekuise suvepuhkusega ja lõpetades ahhaa-elamusega tunnis, kui õpilane saab teemast aru. Üha enam noori võiks ametivalikut langetades valida õpetajaameti.
Kõige enam kõlama jäänud seisukohad
Õpetaja tagab koolis noortele ettevalmistuse täiskasvanueluks. Noored on need, kes tagavad Eesti ühiskonna arengu. Seega võib öelda, et õpetajad aitavad luua homset Eestit. Nende tööl on suur mõju ja tähendus. Teadmiste jagamine annab tunde, et sa tõesti muudad maailmas midagi. Saad anda oma panuse noorte kujunemisesse ja tuleviku loomisesse.
Õpetajaamet tagab pideva õppimise ja arengu. Õpetajad saavad töötada inspireerivate laste ja noortega, samuti olla igapäevaselt ümbritsetud siira ja vahetu tähelepanuga, mis kosutab hinge. Tegemist on ametiga, kus on iga päev võimalus õppida midagi uut. Tänu oma ametile saavad õpetajad kohtuda ja teha koostööd paljude erinevate inimestega, kes arendavad ka õpetajat ennast. Neil on võimalus iseenda tundmaõppimiseks, suhtlus- ja analüüsioskuse arendamiseks.
Koolis on väga suur otsustusõigus oma töö sisu ja teostamise viisi üle. Ehkki haridussüsteem loob õpetajale tööks võimalikud tingimused ja ootused, on töö sisu paljuski tegija enda kujundada. Õppekavas on riigi poolt ette antud õpitulemused, kuid õpetaja saab ise valida meetodid ja vahendid, mille abil teema õpilasteni viib. Üks õpetaja on öelnud: “Isegi kui õpetada igal aastal samale kooliastmele sama asja, siis õpilaste iseloomud teevad selle alati eriliseks.” Kindlasti ei ole tegemist igava tööga – hoolimata ettekirjutatud õppekavast saab oma töö selle järgi planeerides ja eri meetodeid valides teha vaheldusrikkaks. Kui on soov, saab rakendada hästi palju loovust, luues uusi õppematerjale ning viies läbi kursuseid.
Õpetajaamet on kindel töö. Koroonaaeg näitab, et õpetajad töökaotust kartma ei pea ning saavad olla kindlad, et amet toob leiva lauale – alati on tööd ja palk on stabiilne. Tuli välja, et mõni õpetaja tegeleb töö kõrvalt ka ettevõtlusega, nii et miks mitte ka seda proovida.
Tänu ühiskonnas tehtud kampaaniatele ja meediale on õpetajaametit üha enam väärtustama hakatud. Iga õpetaja võib oma ameti üle suurt uhkust tunda. Positiivne tagasiside õpilastelt teeb iga õpetaja päeva paremaks. Õpilased hindavad õpetajat ja julgevad seda ka välja öelda. Vähem oluline ei ole ka see, et koolides on olemas toetav kollektiiv. Distantsõppekogemuse põhjal võib öelda, et pedagooge hakati rohkem väärtustama, neid oluliseks pidama. Neid ümbritsevad kolleegid ja perekonnad, kellega on hea ja meeldiv koos töötada- Õpetajad tunnevad, et nende töö on inspireeriv ning neil on rõõm iga päev tööle minna. Väga olulisel kohal on see, et selle ameti esindajad ise enda tööd väärtustavad ja on uhked selle üle, mida nad teevad, ning teevad seda pühendunult.
Vaatamata paljudele headele külgedele, mis õpetajaametiga kaasnevad, on sel ka negatiivseid aspekte. Toodi välja, et palk ei ole vastavuses nõutud haridustaseme ja töökoormusega. Palju jäi kõlama ka see, et tihtipeale ei mõista vanemad, kui palju õpetaja oma töösse aega ja vaeva panustab. Nad töötavad ka tunnivälisel ajal, valmistades ette tunde või parandades hiliste õhtutundideni kontrolltöid. Sageli nähakse ainult koolitunde, kuid nendele eelnev töö, mis võtab tihti palju suurema aja kui kontakttunnid, toimub n-ö eesriide taga.
Pahatihti ei usu lapsevanemad, et vastavat haridust omavad õpetajad soovivad oma õpilastele parimat, ning arvatakse, et nii pedagoogilisi võtteid kui ka õppeainete sisu teatakse spetsialistidest paremini. Lapsevanemate poolt on palju usaldamatust, kuid õpetajad on õppinud 5+ aastat ning teavad ka päriselt, miks nad koolis on ja mida ning mis põhjustel nad teevad.
Nagu kõik inimesed on ka vanemad erinevad ja õnneks on palju ka neid, kes mõistavad õpetajatöö erinevaid tahke ning on aktiivsed positiivset tagasisidet andma ja eksimuste korral mõistma. Tsiteerin siinkohal ühe õpetaja mõtet: „Alati saab nuriseda ja leida vigu, aga siis sobib lugeda Silvia Rannamaa noorsoojutustust „Kadri“, kus on öeldud: „Üks on kindel juba praegu: kurbuse ja häda vastu võib hakata. Neist saab jagu, kui ainult küllalt tahtmist ja arusaamist on. Õieti on vaja hästi vaadata ja õigesti näha. Tuleb ainult vaadata inimesi ja esemeid nii kaua ja põhjalikult, kuni leiame üles nende headuse ja ilu.““
Kokkuvõtteks
Kõigist vastustest jäi lõpuks sõelale, et kuigi õpetajaametil on omad miinused, kaaluvad head küljed need siiski üles. Töö on põnev, loovust arendav, väljakutseid pakkuv ning mitmekesine. Saab ise otsustada tundides kasutatava metoodika üle ning näha õpilaste eduelamust. Saab töötada koos inspireerivate noortega, kes on siirad ja enamasti soovivad uut omandada, olla hästi juhendatud. Iga päev on õpetaja selja taga intelligentsed, toetavad ja oma tööd südamega tegevad kolleegid ning vaatamata mõningatele halbadele kogemustele lapsevanematega on enamik õpilasi ja vanemaid siiski toredad ja koostöövalmid. Iga päev on erinev, olenemata sellest, et koolisüsteem võiks justkui soosida vastupidist, on võimalus midagi muuta, ise muutuda, areneda, luua. Õpetajal on võimalus kujundada heatahtlikku kooli ja selle kaudu ka paremat ühiskonda.
Fotol on Viimsi gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Kristiine Kurema tundi andmas. Foto: Kaidi Kolsar
