Õpetajaks olemine on pidev õppimine ja uute olukordadega kohanemine. See on tänuväärne töö, mis nõuab meeskonnas mängimise oskust ning mis möödunud aastal pakkus täiesti uutmoodi väljakutseid. Oma õpetajaks olemise loo avab meile Viimsi kooli õpetaja Kristin Muul, kes on muuhulgas kaasa löönud Digikooli projektis.
Töötate Viimsi koolis õpetajana. Palun tutvustage end pisut lähemalt.
2021. aastal möödub kümme aastat päevast, mil asusin esimest korda koolis õpetajana tööle. Alustasin oma karjääri 2011. aastal Tallinna Järveotsa gümnaasiumis. Viimsi kooli tulin 2018. aastal, hakates õpetama 1. klassi. Praeguseks oleme koos nende vahvate õpilastega jõudnud 3. klassi. Töö ja pere kõrvalt õpin veel Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudis magistriõppes.
Miks otsustasite hakata õpetajaks?
Minu ema töötab lasteaias ja tema eeskujul liikusid mu mõtted lastega töötamise suunas juba mõnda aega. Pärast gümnaasiumi lõpetamist sain emale lasteaias ühe lapse tugiisikuna abiks olla ning sealt tekkis suur huvi kasvatusteaduste ja õpetamise vastu, seetõttu asusingi 2009. aastal Tallinna Ülikooli pedagoogikat õppima. Sellest ajast peale on õpetamine mu silmad särama ja südame kiiremini tuksuma pannud.
Mis Teile selle töö juures meeldib?
Õpilased on siirad, ausad ja avatud. Koostöö lastega on põnev, arendav ja üllatusi täis. Isegi kui ma lähen hommikul tööle väsinuna või halva enesetundega, siis teise tunni alguseks on lapsed oma siiraste emotsioonidega mind jälle nii-öelda särama pannud. Iga koolipäev on nagu uus põnev seiklus ja iga päeva lõpuks olen oma õpilaste või iseenda kohta midagi uut õppinud.
Mis on õpetaja töös Teile seni kõige suurem väljakutse?
Üks õpetajatöö suurimaid väljakutseid on teha koostööd erinevate osapooltega, ennekõike lapsevanematega. Oluline on meeles pidada, et kui oled õpetajana lapsevanematega avatud ja püüad neid igas olukorras mõista ja toetada, on ka nemad õpetajale suureks abiks ja koostöö sujub. Minu klassi õpilaste vanemad on väga abivalmid ja toetavad, olen neile selle eest väga tänulik!
Möödunud aasta tõi meile koroonaviiruse ja sellega seoses palju uusi väljakutseid. Mismoodi koroonakriis Teie tööd kõige rohkem mõjutanud on?
Koroonakriis on mõjutanud tööd peamiselt korraldusliku poole pealt. Olen õppinud hübriid- ja distantsõppe ajal palju uut ja seda terve õppeaasta jooksul oma töös rakendanud. Mõistan nüüd üha rohkem, kui tähtis on olla uuendusmeelne ja avatud. Samas ei tohi digiõppega üle pingutada ega võtta eesmärgiks kasutada tundides võimalikult palju erinevaid programme ja äppe. Peab meeles pidama, et kõige olulisem on õpilane ja see, et ta saaks nii tava- kui ka e-tunnis kaasa mõelda, ennast väljendada ja oma arvamust avaldada.
Viimsis käivitati kevadel Digikooli projekt. Ka Teie olite selle projekti loomise juures. Mis mõtteid Digikooli idee Teis algselt tekitas ning kas ja kuidas need mõtted aasta jooksul muutusid?
Algselt tundus idee kaamerast klassiruumis hirmutav, aga aegamööda sai selgeks, et kaamera ei ole vaenlane, vaid abimees.
Mis oli täpsemalt Teie roll Digikooli projekti juures?
Projekti käigus paigaldati klassi kaamera, mikrofonid ja kõlarid. Annan alates septembrist tunde klassiruumis nii, et tihti on lisaks klassiruumis füüsiliselt viibivatele õpilastele tunniga Microsoft Teamsi kaudu liitunud ka erinevatel põhjustel koolimajast eemal olevad õpilased, kes osalevad tunnis reaalajas. Põhjuseid puudumiseks on olnud erinevaid, aga tundides osalemine on igal juhul olnud väga populaarne ja pidevalt kasutusel olev võimalus.
Missugune on õpetaja jaoks vahe n-ö tavalise tunni andmisel ja digikoolis tunni andmisel?
Vahe on kindlasti olemas. Kõik tunnid tuleb planeerida ja üles ehitada selliselt, et ka distantsilt osalev õpilane saaks tunnis päriselt osaleda, mitte ainult tundi vaadata. Tihti tuleb kogu tund varem planeerituga võrreldes täiesti ümber teha. Lisaks on vaja kogu lisamaterjal (näiteks tunnis kasutatavad töölehed) kodus viibivale õpilasele eraldi veebi üles panna.
Mis on Teie jaoks kõige paremad kogemused ja õppetunnid, mida Digikoolis õpetamine on andnud?
Õpilased on väga nutikad ja neid ei tasu alahinnata. Kolmas klass osaleb e-tunnis julgelt ning avatult, õpilased vastavad hea meelega küsimustele ja mõtlevad hoolega kaasa. Nende digipädevus on tänu e-tundidele oluliselt kasvanud.
Millised on Teie soovitused kolleegidele, kes peavad tegema nii põimõpet kui ka ainult veebitunde?
See on väga hea küsimus, aga mul ei ole kahjuks sellele head vastust – otsin seda ka ise veel.
Kuidas saaksid õpilased ise veebitunni läbiviimisel ja ettevalmistamisel kaasa lüüa?
Eeltööna tuleks enne e-tundi sisenemist õppida tundma keskkonda, kus tunnid toimuvad. Meie koolis on selleks Microsoft Teams. Kui keskkond on tuttav, on ka tunnis kergem erinevaid funktsioone kasutada.
Tundi on võimalik ette valmistada ka nii, et õpilased teevad enne tunni algust mingi eeltöö juba ära, näiteks loevad iseseisvalt läbi tunnis käsitletava lugemispala või vaatavad ära teemakohase õppevideo, mille üle tunnis koos arutleda. Õpilased saavad ka avaldada arvamust, millised ülesanded on neile enim meeldinud ja mida teinekordki teha võiks.
Mis on veebiõppe plussid?
Veebitunnid annavad hea võimaluse osaleda õppetöös ka siis, kui klassiruumis viibimine ei ole võimalik, olgu siis põhjuseks haigus, spordilaagris viibimine või välisreis.
