Elisa Tamm oli üks esseekonkurssi võitja. Foto: Erik Peinar, riigikogu.

Elis Tamm

Viimsi gümnaasiumi õpilane

August Rei on tänapäeva noorele pigem tundmatu nimi. Koolist ja kodust olen küll kuulnud sõnu ajutine valitsus, riigivanem ja Eesti Vabariigi valitsus eksiilis, kuid inimestest on tuntuim ikka Konstantin Päts. Rei on jäänud tahaplaanile ehk selle tõttu, et ta veetis ligi kolmandiku oma elust Rootsis, või sellepärast, et üldiselt ei olnud ta ühel ametipostil pikemalt kui aasta. Tähelepanelikumalt uurides selgub aga, et mehel oli oluline roll Eesti Vabariigi tekkes, säilimises ja praeguses olekus.

August Reid uurides jääb kõlama tema radikaalne suhtumine. Äärmuslikkus pidi kaasa tulema kodust, sest juba koolieas toimunud sündmustes väljendub tema meelsus ja rahvuslus. Seda esiteks Tartu Aleksandri koolis, kust ta oleks välja visatud, sest esindas õpilasi, kes soovisid saada haridust emakeeles. Täpselt nii nagu algsed plaanid Aleksandri kooliga ka olid. Ühtlasi näitab see tema julgust, milleta poleks ta läinud lapsevanemate juurde allkirju koguma või Postimehe ajalehte Jaan Tõnissoni juurde tulemusi näitama. Teine aspekt, kus tema meelsus väljendus, oli koolinoorte rahvusrevolutsioonilises ühingus ,,Külvaja”, kus ta oli üks peamisi sõnavõtjaid.

Oma meelsuse väljendamiseks ja poolehoidjate saamiseks kasutas Rei ära oma imelist kirjaoskust ning oli mitmete ajalehtede toimetaja. Sealhulgas andes oma esimest lehte, Sotsiaaldemokraat, välja salaja. 20-aastaselt seitungi väljaandmine oli ilmselt kasuks talle endale, saamaks selge arusaam oma väärtustest ja sellest, kuidas on võimalik rahvast mõjutada. Mõtete kogumiseks olid kasulikud ka ajalehe väljaandmisele eelnenud vanglas veedetud viis kuud.

Radikaalsus oli üks August Rei trumpe Eesti vabariigi juhtimise protsessis. Jääb ainult oletada, milline ajalugu olnuks Eestil, kui oleks käitutud konservatiivsemalt. Ilmselt kõnetas paadi nina täiesti teises suunas pööramine ka rahvast, sest Asutava Kogu valimised 1919. aastal võitis üllatuslikult ülekaalukalt Eesti Sotsiaaldemokraatiline Tööliste Partei, mille liige ja üks juhte oli Rei, mitte Konstantin Pätsi juhitud Maaliit, mida peeti favoriidiks.   

August Rei üks suuremaid edusamme oli kindlasti tema juhtimisel tehtud töö Asutavas Kogus. Ülesanne oli raske – luua uuele riigile põhiseadus, mis on mõistlik, piisavalt kaitstud võõrjõudude eest ja mis toob esile riigi erilisuse, aga ei tekita võõrandumist selle alustalast, rahvast. Inimesed ei pidanud enda valitutes pettuma. Reile kohaselt oli 1920. aasta esimene põhiseadus revolutsiooniline. Selles sätestati, et naistel on meestega võrdsed õigused, sealhulgas valimisõigus. Seadusetäht, mis oli ka tollastele lääneriikidele alles uus. Selle lükkega kõnetas Rei kogu rahvast ja võitis lääneriikide heakskiidu. Selle sama paragrahviga väljendub ka Rei uuenduslik meel, sest isegi tänapäeval, sada aastat hiljem, ei kohelda riikides nagu Saudi Araabia, Iraak või Egiptus, naisi ja mehi võrdselt.

Loodi ka sotsiaaldemokraatlikule võimule omane tasuta hariduse nõue, mis oli hea talurahva poolehoiu saamiseks. Seni tundus, et haridust, mis on pikem kui kolmeklassiline algkool, saavad ainult saksa juurtega mõisnikud või edukad talupojad, kes mõistavad vene keelt. Nüüd see muutus ja haridust hakkasid saama kõik emakeeles ja neli aastat. Osalt oli see kasulik rahvusliku tunde tekitamiseks eestlaste seas. Teisalt oli see kasulik, sest haritud rahvale on raskem liiga teha ja katteta lubadusi anda. 

Lisaks oli eriline vähemusrahvuste kultuurautonoomia. Ka selle punktiga olid eestlased ülejäänud maailmast ees. Sellega vähendati võimalikku võõraviha, mis võis tekkida nende inimeste suhtes, kes olid muust rahvusest. Eriti hästi töötas see venelaste osas, sest just nendelt oli oodata suurimat vastupanu uue vabariigi osas. Kui aga kehtib seadus, mis on kohati isegi parem kui eelnenud riigi oma, ja ei piira eksisteerimast, siis pole vastuhakku karta.

Veel üheks edusammuks oli töötajate õiguste kaitse, mis samuti kõnetas töölisklassi. Reil oli sellega ka isiklik kogemus, sest oli selle nõudmist tundnud ja näinud Tsaari-Venemaal. Lisaks jäid tema õpingud ülikoolis selle tõttu katki ja ta istus verisel pühapäeval osalemise eest vangis. Talupoegadelt võideti sellega poolehoid, sest ebavõrdset kohtlemist oli kogu maailm täis, kuid see tegi noore Eesti eriliseks. 

Kõik need punktid põhiseaduses peegeldasid seda, mis oli Reile kõige olulisem – õiglus. Ta tunnistas seda juba enda ülikooliõpingute aegu Peterburis. Ta uskus, et õiglust saab vereta ja rahulikult, kuid ühtlasi uskus, et kommuniste ja leniniste ei tohi võimu juurde lasta. Siiski naasis ta esimesel võimalusel Peterburgi, et õpinguid jätkata, sest haridus oli tingimata vajalik selleks, et võidelda ,,rahva vabaduse ja sotsiaalse õigluse eest”, millest oli saanud tema ülim eesmärk. Tema iseloom, iseäranis just seesama võrdsuse printsiip, peegeldus tema juhitud Asutavas Kogus. 

Kõige suurem ja mõjuvõimsam seadus oli aga progressiivne maaseadus, mis oli just tänu Reile nii radikaalne. Selle äärmuslikkusest annab märku ka see, et tollane opositsionäär Jaan Tõnisson ei nõustunud nii suurte muutustega lõpuni välja. Siiski jäi Rei endale kindlaks. Ta oli veendunud, et eestlastel, kes võitlesid vabadussõjas, on see motiveeriv, ning tal oli õigus. Kõik need eestlased, keda ta aitas Tsaari-Venemaa sõjaväest relvadega tagasi kutsuda ja kellest Johan Laidoner moodustas rahvaväe, oli võitluses kasu. Oma maa omamine selles samas riigis, mille eest võitled, pidi olema suureks motivaatoriks, sest Eesti võitis vabadussõja.

August Rei panuse kaalukust Eesti vabariiki saab üles loetleda nii ametinimetuste kui ka allkirjastatud paberitega, kuid kõige olulisem on Eesti kuvandi loomine. 20. sajandi alguses, mil riik oli alles lapseeas, tuli ehitada tugev vundament, mis kestaks läbi aastate. 1919. aastal vastu võetud maaseadus ja 1920. aastal vastu võetud põhiseadus on olnud ja on siiani tugevad Eesti riigi suuna ja iseloomu näitajad, millele üle saab uhke olla ja millele tuginedes on võimalik tulevikku luua.

Esseekonkurss tõi võidu Viimsi gümnaasiumi õpilasele

Hanno Matto

Riigivanem August Rei SA juhataja

Toompea lossis kuulutati välja Eesti riigi looja August Rei ning Eesti esimese parlamendi Asutava Kogu ajaloolist rolli mõtestava koolinoorte esseekonkursi võitjad. Parimateks valiti Elisa Tamm Viimsi gümnaasiumist, keda juhendas sama kooli ajalooõpetaja Kristiina Noormets, ning Artur Skatškov Kohila gümnaasiumist, juhendaja sama kooli ajalooõpetaja Nele Aus.

Konkursil osalemiseks sai valida kolme teema vahel: „Meelsus, millega rajati oma riik: August Rei juhitud Asutav Kogu”, „Riigimeheks kasvamine: mis mind inspireerib August Rei eluloos” või „August Rei valikud rahvusväeosade looja ja riigimehena. Paralleelid ja õppetunnid tänasesse julgeolekuolukorda“. Võitjad ja nende juhendajad sõidavad suve pikendama Brüsselisse, et tutvuda sealse ajaloolise vanalinna ja võimukoridoridega.

„Heameel on tõdeda, et mitmed esseed laekusid vene emakeelega noortelt ning need on väga hästi kirjutatud. Positiivselt üllatas seekord loominguline lähenemine, üks töö saabus joonistusena,” ütles žüriisse kuulunud  Eesti NATO Ühingu esinaine Krista Mulenok.

Samuti konkursi žüriisse kuulunud riigikogu liikmest ajaloopopulariseerija Jaak Juske selgitas: „Rõõm on näha, et noored avastanud August Rei rolli Eesti ajaloos – rahvusväeosade ühe loojana seisis Rei selle eest, et Eestimaa inimesed oleksid I maailmasõja lõpukeerises kaitstud. Hiljem teenis Rei Eestit riigivanema, Tallinna linnavolikogu esimehe ja diplomaadina. Aga paraku oli ta sunnitud ka nägema, kuidas II maailmasõjas võõras võim vallutas kodumaa ja meie inimesed olid sunnitud põgenema terrori eest välismaale. Ta ei kaotanud usku iseseisvasse Eestisse ning koos aatekaaslastega hoidis pikki aastaid Eesti omariiklust eksiilvalitsuse juhina – peaministrina presidendi ülesannetes.“

Esseekonkurssi korraldas Riigivanem August Rei SA koostöös Eesti NATO Ühingu ning Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Seltsiga ning see oli suunatud 9.–12. klassi õpilastele.

Saa teada!

August Rei oli Eesti esimese parlamendi Asutava Kogu esimees 1919–20, riigivanem aastatel 1928–29, kõigi riigikogu koosseisude liige ning omariikluse järjepidevuse hoidja, Eesti eksiilvalitsuse juht, peaminister presidendi ülesannetes alates 1945. aastast kuni oma surmani 1963. aastal.