Püünsi koolijuht Jekaterina Tšerepannikova osales haridusjuhtide praktikaprogrammis, mis viis teda uusi kogemusi omandama SEB panka. Ta rääkis Viimsi Teatajale lähemalt, mis projektiga tegu oli, mida selle käigus õpiti ja mida tulevikku kaasa võtta.

Mis programmis Sa osalesid?

See on praktikaprogramm, kus saavad osaleda haridusjuhid. Programmi veavad Heateo Haridusfond ja Tallinna Haridusamet koostöös Fontesega. Lisaks on kaasatud kohalik omavalitsus, kes oma töötajate osalemist finantseerib, ja ettevõtted, kes pakuvad praktikakohti. Programm toimus kolmandat korda. Kui varasematel aastatel said osaleda ainult Tallinna haridusjuhid, siis seekord oli võimalus ka Harjumaa ja Tartu esindajatel.

Milline kandideerimise protsess oli?

Kandideerimine oli mitmeetapiline. Esmalt pidi kohalik omavalitsus nõusoleku andma, siis pidin kirjutama avalduse ja motivatsioonikirja ning täitma väga mahukad isiksusetestid. Teste analüüsiti ja nende põhjal kutsuti vestlustele, mille põhjal tehti lõpuks otsus.

Olen õnnelik ja tänulik, et ei pidanud ennast tööandjale tõestama, sest Viimsi vallavalitsus pakkus ise välja, et võiksin programmi kandideerida. See andis julguse proovida.

Programmi raames olid haridusjuhid praktikal erinevates ettevõtetes. Sina sattusid SEB panka. Kuidas valikuga rahule jäid?

Väiksena oli mul kaks unistust: saada õpetajaks või töötada pangas. Mu sisetunne ütles juba enne, et saan praktikakoha panka ja kui see nii läkski, olin väga õnnelik. See oli ka selles mõttes tore, et just SEB on minu kodupank. Korraks küll mõtlesin, et oleks võinud hoopis mõne start-upi juurde sattuda, aga hiljem olukorda lahti mõtestades leidsin selles praktikavõimaluses nii palju positiivset. SEB on suur ettevõte, pika ajalooga ja pisut konservatiivne, täpselt nagu kool.

Kuidas kohapealne praktika üles oli ehitatud? Kas te olite vaid vaatlejarollis või saite ka ise käed külge panna?

Ruth Ahven Tartu Veeriku koolist oli samuti praktikal SEB-s ning Jekaterinal tekkis temaga väga hea kontakt ja võimalus omavahel kogemusi jagada.

Iga ettevõte, kes praktikakohti pakkus, ehitas oma programmi ise üles. SEB-s oli korraldatud nii, et veebruaris olime seotud personaliosakonnaga ja töötajate protsesside tutvumisega, märtsis saime käia erinevates osakondades, kus anti aimu organisatsiooni struktuurist, juhtimisest ja üleüldse panga toimimisest. Pigem olime vaatleja rollis, aga osalesime ka koosolekutel ja mitmetel kohtumistel, kus peeti tõsiseid vestlusi ja diskussioone. Kogu programmi vältel kohtusime rohkem kui 55 pangatöötajaga.

SEB-s olime praktikal kahekesi – lisaks minule veel Ruth Ahven Tartu Veeriku koolist. Meil tekkis väga hea klapp, mina olen juba käinud temal Tartus koolis külas ja tema omakorda Viimsis.

Mida programm Sulle kui koolijuhile eelkõige andis?

See programm sobib hästi koolijuhile, kes on juba pikemat aega ametis olnud. Mina olen Püünsi kooli juhtinud üle seitsme aasta ja oli tekkinud teatud rutiin. Tänu programmile sain kümme nädalat töölt eemal olla ja võimaluse asju värskema pilguga vaadata.  

SEB juhtimiskultuurist on palju õppida, sest see on väga avatud. Nende jaoks on väga oluline, et igal töötajal oleks emotsionaalselt turvaline keskkond. Sõbralikkus ja soojus saatis meid igal sammul.

Inimesed rääkisid oma tööst silmade särades, igas osakonnas võeti meie jaoks aega ning ma ei näinud kordagi pilku, mis ütleks, et miks sa tuled mind töö ajal segama. On väga märkimisväärne, et niivõrd suures ettevõttes nagu pank on suudetud saavutada nii soe sisekliima.

Organisatsioonis on kasutusel väga hea tööriist – juhi ja töötaja üks ühele vestlused, mis toimuvad kord nädalas või kahe nädala tagant. Neid ei jäeta kunagi ilma mõjuva põhjuseta ära, sest oluline on järjepidevus. See on töötaja aeg, kus ta saab rääkida oma muredest, vajadusel ka isiklikust elust, juhi roll on vestlust suunata. Alguses olid inimesed olnud küll pisut skeptilised, sest mõtlesid, et millest me nii sageli räägime, aga kui vestlused käima läksid, hakkas tulema väga head tagasisidet. Iga inimene vajab ju tähelepanu, et ta saaks asjadest rääkida ja et teda kuulatakse ära. Need vestlused võimaldavad seda kõike. See on asi, mida plaanin ka ise rakendama hakata.

Mida Sa veel praktika käigus kogetust tahaksid kindlasti ise kasutusse võtta?

Mul on üle 30 punkti märkimikusse kirja pandud, aga ega ma kõike ei hakka kohe avaldama (naerab – toim). Üks asi, millest eeskuju võtta, puudutab kriisijuhtimist. Meie praktika ajal algas Ukraina sõda ja SEB reageeris sellele kohe. Inimestele kutsuti aktuaalsetel teemadel rääkima oma ala tipud. Näiteks psühholoog Mare Pork andis nõu, kuidas praeguses kriisis oma eluga ilma süümepiinadeta ja suurema muretsemiseta edasi minna. Ta tegi selgeks, et meie põhiülesanne ongi jätkata oma elu, jääda terveks nii füüsiliselt kui ka vaimselt, sest muidu ei saa me ise kedagi aidata. Raul Rebane rääkis sellest, kuidas meediat tarbida – mitte pidevalt uudiseid lugeda, vaid vaadata kord päevas Aktuaalset Kaamerat ja sotsiaalmeedias veeta aega väga minimaalselt. Lihtsad asjad, aga just kriisiolukorras on vaja, et keegi usaldusväärne autoriteet neid meelde tuletab.

Sooviksin oma inimestele sarnaseid asju korraldada, sest õpetajad on küll tippspetsialistid oma töös, aga kui mõne teise ala korüfee jagab kogemusi oma tööst, siis see avardab maailmapilti, aitab rutiinist välja astuda. Väga paljut erinevatest valdkondadest saab üle kanda ka õpetajatööle.

Jekaterina oli väga rahul, et tema praktikakohaks sai just SEB pank.

Sina said SEB-st kaasa palju uut ja huvitavat. Mis Sa arvad, kas pangainimesed ka praktikantidelt midagi vastu said?

Nad said meilt kindlasti tagasisidet, et liiguvad oma juhtimispõhimõtteid rakendades õigel teel. Samuti said nad ammendada uudishimu koolides toimuva kohta, sest neid väga huvitas, milline on elu koolijuhina ja õpetajana ning kuidas koolidel läheb. Pangatöötajatel on suur austus õpetajatöö vastu ning meie tegemisi väärtustatakse väga kõrgelt ja väga suur hulk inimesi on selle töö eest üdini tänulikud. Sellise suhtumise najal saan ka oma kooliperele kinnitada, et meie tööd hinnatakse.

Praktika on nüüdseks läbi. Milliste muljetega 11. aprillil tööle naasid?

Haridusprogramm oli üdini positiivne ja fantastiline kogemus. Ma olen väga tänulik, et sain selles osaleda. Alguses olin pisut kõhklev, sest ma ei kujutanud ette, et saan 10 nädalat töölt eemal olla, aga tööandja oli väga toetav. Minu asendajaks oli sel perioodil vallavalitsuse haridusosakonna üldhariduse vanemspetsialist Aet Tampuu, kelle juhtimisel pidas kogu kooli kollektiiv väga vapralt vastu.

Kui esmaspäeval taas kooli uksest sisse astusin, siis tundsin, et mul jäi selja taha justkui üks pikk unistuste reis. Oli pisut kahju, et see lõppes, aga samas oli väga hea tunne kodus tagasi olla.

Mida Sa viimsilasena oma kodu juures kõige rohkem hindad?

Ma ei ole kindlasti originaalne, aga mulle meeldib Viimsi loodus – meeldib võimalus minna mere äärde või metsa. Kusjuures, hakkasin seda võimalust praktikaprogrammi ajal sagedamini kasutama, sest koroona tõttu toimusid sealgi mitmed koosolekud Teamsis. Ma sain panna klapid pähe, väljas liikuda ja samal ajal koosolekul osaleda.

Minu jaoks on Viimsi kompakte ja kaasaegne. Kõik ootame väga Artiumi valmimist, aga meil on juba praegu palju häid asju – väga head sportimisvõimalused, kaunis promenaad rannas, Põhjakonna trepp, meie haljastajad teevad suurepärast tööd. Ka meie koolide olukord on väga hea. Minu meelest Viimsi vald teeb palju ja olen väga tänulik, et saan siin elada.

Fotod: erakogu