Selle suve tippsündmus Baltimaade gaididele ja sakutidele oli 24.–31. juulini Leedus Naisiais toimunud Baltic Jambore „Back to the Balts“. Jamboreel ehk väga suures telklaagris osalesid ka Viimsi gaidid. Osalejaid on olnud erinevatel aastatel 600–700 ringis. Süsteem on lihtne, iga nelja aasta järel saab korraldamisõiguse uus Balti riik. Järgmised korraldajad on 2026. aastal Eesti gaidid ja skaudid.

Kaheksa päeva kestva laagri päevaplaan oli hästi läbi mõeldud ja arusaadav. Pasuna saatel toimus äratus kell 8, kohe tuli riidesse panna, pesta hambad, hommikusöögiks haarati kaasa lusikas ning kell 8.15 pidi olema juba hiiglasuurel Balti areenal, kus toimus hommikuvõimlemine leedukate, lätlaste või eestlaste stiilis. Kohe virgutamise lõpus läksid kõik 600 osalejat korraga sööma kõrval asuvasse „jääkuubikusse“, mis oli väljastpoolt helesinist värvi suur spordisaal.

Siis algasid iga päev uued tegevused. Toimusid matkad, läbi sai käia mitukümmend tegevuspunkti, kus näiteks disainiti omale õlakott, tehti käepaelasid, meisterdati vasetraadist traditsioonilisi Balti hõimude ehteid, õpiti orienteerumist, ehitati sildasid, rakette, telefone ja taskulampe, küpsetati ja mängiti Balti hõimude mänge. Toimus suur laat ning käia sai Šiauliai linnas, kus olid erinevad tegevused, sealhulgas draakonipaatidel aerutamine Talkša järvel. Õhtuti kell 21 kogunes terve laagri rahvas jälle areenal, kus iga riik tegi enda maa populaarseid ja vahvaid mänge, mida said kaasa mängida kõik 600 osalejat. See oli suur katsumus kõik korraga mängima saada.

Leedulastel on kombeks kell 22 veel õhtusnäkki teha, seega iga õhtu lõppes lõkkel või priimusel tee või kakao tegemisega ja küpsiste või pirukate nosimisega. Aga jao kaupa ikka, kaks küpsist näo peale. Kell 23 oli öörahu, kuid esimeste päevade nurina peale liigutati öörahu südaöö peale ja viimasel ööl pidi üldse vaikus olema kell kaheni öösel. Leiti, et kui nii pika maa peale on kõik üheks nädalaks kokku tulnud, siis tuleb anda omavaheliseks suhtlemiseks unetutele rohkem aega.

Laagris osalesid ka Viimsi gaidid

Viimsi gaidid Eve, Teele ja Marta meenutavad laagrist meelejäävamaid hetki. Evele meeldis laagris üks väga tähtis sündmus. Nimelt korraldasid Viimsi gaidid ise gaidiks „ristimise” tseremoonia gaidi eani jõudnud Ruubenile. Koos teiste gaidide ja juhtidega sai välja mõelda, kus toimub tseremoonia, kellega, millised valgustused ja muid pisiasju juurde. Tseremoonia toimuski väga toredal Jänesesaarel. Veel meeldisid Evele õhtused diskod, sest peale pikka looduspäeva oli suurepärane koos paljude sõprade, gaidide, skautide ja juhtidega puhata ja tantsida. Evele meeldis, et enamus päeva lõppudes sai lihtsalt minna ja osta laagriplatsi kõrval olevast kioskist imemaitsvaid friikartuleid.

Samuti meeldis Martale avamispidu, kus esines Leedu kohalik skaudibänd. Väga meeldisid ka esimese päeva tegevused, kus alguses tehti puuokstest silda, punuti sokkidest mustvalgeid lappe ja ehitati raketti. Päeva lõpus sai mängida huvitavat mängu, millest täpselt aru ei saadudki, aga Viimsi gaidid olid vangivalvurid ja pidid kinni hoidma teiste poolt kinni püütud raamatuvargaid.

Martale meeldis veel väga kolossi suurusel Balti arenal korraldatud laat. Kõik laagrilised pidid seal midagi müüma või pakkuma teenuseid, et teenida spetsiaalset laadaraha – baltse. Viimsi gaidid korraldasid laadal talendishow. Osales kokku 10 talendikat gaidid ja skauti.

Ka Teele tõi välja esimese päeva tegevused, kus õpiti Baltimaade ajaloost ja mängiti päeva lõpus toredat mängu. Teelele meeldis ka Šiauliai linnapäev, mil sai koos skautidega orienteeruda ja linnast üles otsida kõik tähtsad vaatamisväärsused, külastada Balti hõimude interaktiivset muuseumit, meisterdada endale päriselt töötava taskulambi ja teha draakonipaadiga sõitu suurel järvel. Tore oli muidugi 17-kilomeetrine, osaliselt paduvima käes kulgenud jalgsimatk kuulsale ristimäele.

Laager keset loodust

Laagriala koht Naisiai vabaõhumuuseumis oli imeline, kuna järv ja mets olid kohe Viimsi gaidide telgi kõrval. Laagriala oli küll suur, ent ülesseehitus oli loogiline ja lihtne. Telkla kõrval oli väike järv ja seal keskel oli väike Jänesesaar, kus koobastes elasid päris jänesed. Saarele viis sild, mille ümber oli ehitatud eraldi jalgrada ja selle ääres oli kümneid sorte õitsvaid vesiroose. Ümber saare sai ka supitada, mis Viimsi gaididel eriti hästi välja tuli.

Viimsi gaidid soovitavad ühest suust, et suurtes laagrites tasub osaleda juba sellespärast, et tuttavaks saadakse uute inimestega teistest riikidest. Nimelt osales laagris veel gaide ja skaute Rootsist, Austriast, Ukrainast ja Iisrealist. Laagris saavad kokku erinevad kultuurid ja kombed ning teiste kohta õpib palju uut. Omandatakse uusi teadmisi ja oskusi ning nähakse selliseid asju, mida võib-olla mujal ja kodus ei kogeks ja näeks. Üksteiselt sai küsida kultuuri, kommete ja salga kaelarättide kohta. Loomulikult tasub laagrites käia ka sellepärast, et toimusid õpetlikud, lõbusad ja seltskondlikud tegevused. Mainima peab, et elades nädala aega ühes telgis koos teistega õlg õla kõrval, õpib korralikult üksteisega arvestamist ja suhtlemisoskust. Nii tekib tunne, et see oleks nagu teine kodu, kuna kõigil on midagi ühist, milleks kohale tuldi – selleks on üheskoos jamboree pidamine.