ME KÕIK VASTUTAME. Maria Bulak on politseis töötanud 11 aastat ja alates 2018. aasta jaanuarist tegutseb Viimsi piirkonnapolitseinikuna, lahendades kohalike elanike muresid: naabri tuulekell tiliseb, õhksoojuspump häirib, naaber on maha lõiganud heki, naabrid pargivad eramaal, naabri lapsed sõidavad ilma kiivrita sõiduteel ja naabri koer haugub öösiti. „Politseiniku poole pöördumine ei ole pealekaebamine, vaid abiotsimine,“ ütleb ta.
Maria, miks Te politseinikuks saada otsustasite?
Tahtsin tegelikult pärast gümnaasiumi minna Tartu Ülikooli kehakultuuri õppima, aga väänasin hüppeliigest ja ei saanud jooksualasid teha. Politseikool oli mul samuti mõtteis olnud, aga mind hirmutas alguses selle valiku juures tunne, et pean politseinikuna ise kindlasti 24/7 äärmiselt eeskujulikult käituma.
Siis aga võtsin südame rindu ja mõtlesin, et kui tahan elus teisi inimesi aidata, siis politsei on see koht, kus seda teha saan.
Pärast politseikooli lõpetamist teadsin kohe, et tahan hakata piirkonnapolitseinikuks, et saada võimalikult lai ülevaade politseitöö eri valdkondadest. Piirkonnapolitseinik töötab nii kabinetis kui ka tänaval, oskab lahendada süütegusid ning tegeleda liikluse ja lastega.
Võtsin südame rindu ja mõtlesin, et kui tahan elus teisi inimesi aidata, siis politsei on see koht, kus seda teha saan.
Viimsi piirkonnapolitseinik Maria Bulak
Mulle meeldib eeskätt tegeleda lastega, sest see töö on mulle südamelähedane.
Öeldakse, et politseinik saab hea ülevaate oma piirkonnast ja õpib probleemkohti ning riskiaadresse ja -isikuid tundma kahe aastaga. Minul hakkab seega Viimsis juba üsna selge pilt tekkima.
Millega igapäevaselt tegelete?
Tegelen Viimsi kogukonna turvalisena hoidmise ja kaitsmisega. Lahendan palju n-ö piiripealseid asju. Näiteks on minu tööks lähisuhtevägivalla järelkontroll. See on äärmiselt oluline, sest alati ei algatata pärast lähisuhtevägivalla kahtlustust ja politsei külaskäiku kriminaalasja.
Mõnikord on põhjuseks see, et kannataja on šokis, ta ei esita avaldust ja füüsilisi vigastusi pole silmaga näha. Tihti ohver lihtsalt ei julge vägivallatseja juuresolekul patrullpolitseinikule avaldust teha ja politsei ei näe vigastusi, sest kõikidest löökidest ei teki sinikas kohe, vaid alles järgmisel päeval.
Mina aga paar päeva hiljem olukorda kontrollima minnes näen seda. Kui kuulen, et ohver on öelnud, et „mees hoidis mind kättpidi kinni“, siis lähen ja küsin seda kätt näha. Kui käel on sinikad, on alus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kui peres on lapsed, siis kaasatakse lastekaitsetöötajad.
Kutsun siinkohal inimesi üles kindlasti alati abivajavatest inimestest politseile teatama. Mis puudutab lapsi, siis on igal kodanikul seaduse järgi kohustus informeerida politseid või lastekaitset lapsest, kes tundub olevat väärkoheldud ja abi vajavat. See ei ole ainult õpetaja või perearsti ülesanne, me kõik vastutame.
Kui palju politseinikke Viimsis korda ja turvalisust tagamas on?
Viimsi konstaablipunktis töötab kaks inimest: piirkonnapolitseinik ehk mina ja noorsoopolitseinik Eret Elen Viidakas, kes tegeleb alla 18-aastaste lastega.
Lisaks on vabatahtlikena abiks neli Viimsis elavat abipolitseinikku. Ida-Harju politseijaoskonnas on Viimsi-Pirita piirkonda teenindamas üks patrullekipaaž.
Kellele läheb kõne, kui Viimsi inimene helistab numbrile 112?
Kui helistada numbrile 112, läheb see kõne häirekeskusse, kus korrapidaja annab väljakutse Ida-Harju politseijaoskonna patrullekipaažile sündmuskohale minemiseks. Piirkonnapolitseinikuni jõuab info sündmusest siis, kui see on toimunud ja andmebaasides registreeritud.
Kui ruttu politsei Viimsis kohale tuleb?
Olenevalt patrulli asukohast 5–30 minutiga.
Milliste probleemidega Viimsis rinda pistate? Millised on kõige levinumad kaebused?
Esiteks, liiklusrikkujad – kiiruseületajad, joobes juhid ja juhtimisõiguseta sõitvad isikud.
Teiseks, lähisuhtevägivalla juhtumid. Kolmandaks, narkootilisi aineid tarvitavad ja vahendavad noored. Tihti tegeleme ka naabritevaheliste vaidluste lahendamisega.
Inimesed on siin väga õigusteadlikud, aga tihti tõlgendatakse seadusepügalaid nii, nagu endale kasulikum on. Vähe kasutatakse empaatiat, ei panda ennast teise olukorda.
Lemmiklooma pidamise ja parkimiseeskirjade rikkumistega piirkonnapolitsei õigupoolest ei tegele, nende lahendamiseks töötab Viimsi vallas järelevalveametnik Raido Kübarsepp.
Kuidas on täna olukord varguste ja sissemurdmistega? 1990ndatel oli neid siinkandis palju.
See probleem on tänaseks peaaegu ära kadunud. Sel aastal on Viimsis varastatud kolm jalgratast, üks mootorpaat, paadimootor ja haagis. Mõnelt ehitusobjektilt on varastatud tööriistu. Juhtumite arv jääb alla kümne ja arvestades, et siin elab üle 20 000 inimese, on seda väga vähe.
Nii et relva pole enam enesekaitseks vaja kodus hoida?
Ei ole tõesti enam vaja. Seda räägivad ka kohalikud relvaomanikud, kes 1990ndatel vara kaitseks relva soetasid.
Kui suur on Viimsis probleem narkootikumidega?
Viimsi noored tarvitavad kanepit, aga liigub ka LSD-d, amfetamiini ja ecstasyt. Müüvad neid aineid Viimsi enda kooliõpilased. Seda küll ei saa kahjuks öelda, et narkootikumide tarvitamine vaibumismärke näitaks.
Kanep tuli tõeliselt moodi 3–4 aastat tagasi. Vanemad peavad olema teadlikud, et nende lapsele võidakse narkootilisi aineid pakkuda ja kui selline kahtlus tekib, tuleks noorsoopolitseinikule teada anda ja arutada, mida edasi teha.
Meil on alaealiste puhul abiks mittekaristuslikud meetmed. Noor saadetakse osalema 6-kuulises programmis „Puhas tulevik“, kus tuleb kord kuus teha uriiniproovil põhinev narkotest. Viimsis osaleb hetkel selles programmis 10 noort vanuses 14–18.
Samas on tavalise sigareti suitsetamine langustrendis, seda asendabki kanep, aga ka e-sigaretid ja mokatubakas. Ka alkoholi tarvitatakse vähem. Esimene meelemürk, millega laps oma elus kokku puutub, ongi tänapäeval tihti kanep.
Maailm on muutunud, alkohol ja sigaret jäetakse lihtsalt vahele! Alaealisel on poest alkoholi ja tubakat raskem kätte saada kui tänavalt kanepit.
On oluline meeles pidada, et politseil on õigus alustada menetlust juba 14-aastase lapse suhtes. Esimene meede on alati mittekaristuslik. Alkoholitarvitamisega vahele jäänud noor kirjutab essee alkoholi kahjulikest mõjudest ja külastab tervishoiumuuseumi.
Kanepitarvitaja liitub vabatahtliku „Puhas tulevik“ programmiga. Kui aga sellega nõus ei olda, tuleb noorele rahatrahv. Kui trahv jääb maksmata ja vanem ei ole nõus seda tegema, nõuab kohtutäitur need trahvid sisse lapselt, kui see 18-aastaseks saab.
Sellised trahvid võivad saada takistuseks, kui laps tahab peale gümnaasiumi minna õppima või näiteks töötama Austraaliasse või Uus-Meremaale – seal nõutakse väljavõtet karistusregistrist ja see peab olema laitmatu.
Lapsevanematel soovitan pöörduda sellise murega noorsoopolitseiniku poole – see ei ole pealekaebamine, vaid abiotsimine. Samuti võib sõltuvuse kahtlusega pöörduda perearsti poole.
Viimasel ajal meedias ilmunud uudised ja artiklid pere- ja seksuaalvägivallast Eestis võtavad sõnatuks. Kui levinud on lähisuhtevägivald Viimsis?
Kõigepealt rõhutan, et abi on ühe telefonikõne kaugusel! Nii füüsilise kui ka vaimse vägivalla juhtumite jaoks on riigi poolt loodud ohvriabisüsteem, kust saab esmast kriisinõustamist 24/7. Iga inimene võib sinna helistada, nii täiskasvanu kui ka laps, ka anonüümselt. Samuti verbaalse tüli puhul, mis on toonud pisarad silma. Ohvriabi telefon on 116 006.
Laste jaoks on ka eraldi lasteabi telefon 116 111, kuhu iga laps igal ajal, ka öösel, oma murega helistada võib.
Füüsilise vägivalla puhul peaks helistama kohe numbrile 112 ja kutsuma politsei välja. Väga oluline on helistada kohe, sest siis saab politsei asitõendeid koguda. Asitõenditeks võivad olla ohvri suunas visatud pudeli klaasikillud maas või prügikastis, mida mitu päeva hiljem seal enam ei ole. Politsei kannab sellise väljakutse peale saabudes vormikaameraid, et jäädvustada osapoolte käitumine, just esimene emotsioon, mida hiljem võib olla vaja tõendamisel kasutada.
Füüsilise vägivalla alla läheb lisaks löömisele ka tõukamine, kriimustamine, kinnihoidmine, kägistamine, toast või WC-st mitte välja laskmine, käe ette panemine – kogu kehalise puutumatuse riived. Olen oma töös kogenud, et naised ei pea seda, kui mees neid juustest tirib, kätest tugevalt kinni hoiab või asjadega viskab, vägivallaks.
Oluline on mõelda sellele, et kui osapooled tülitsevad ja üks kaaslastest teeb sõnaliselt haiget, millele teisel enam sõnu vastu ei jätku, siis igasugune füüsiline vägivald konflikti lahendamiseks on keelatud.
Üldistades võin öelda, et naised on sõnades osavad, teevad meestele haiget, mehed aga ei suuda sõnadega olukorda lahendada, mille peale siis hakatakse tõukama, asjadega viskama ja kätega lööma. Erinevus on ka selles, et kui naine isegi lööb, siis see löök on teinekord nii nõrk, et mees ei saa haiget, aga kui mees lööb, siis on löök tavaliselt tugev, mille tagajärjel võib tekkida vigastus.
Kriminaalasja alustamise piir lähebki sealt – menetlus alustatakse, kui on füüsiliselt haiget saadud. Menetlusi alustatakse ka naiste suhtes, kes küünistavad või löövad meest.
Eestis tegutsevad naiste tugikeskused, kes pakuvad ohvritele koos lastega psühholoogilist ja juriidilist abi ning ajutist majutust. Ööpäevaringselt võib helistada ükskõik millisesse neist – kõik pakuvad kõigile vägivallaohvritele abi.
Seksuaalvägivalla ohvrid võivad pöörduda Tallinnas Sõle tn 23 naistekliinikus asuvasse seksuaalvägivalla kriisiabikeskusesse. Nii täiskasvanud kui ka lapsed võivad ööpäevaringselt sinna helistada telefonil 5342 4724. Kõige parem on kohe pärast juhtumit kohale minna, sest seal eriettevalmistusega arst nõustab, tehakse suguhaigustetestid, läbivaatusega kogutakse tõendeid ja aidatakse psühholoogi juurde saamisega.
Ei ole vahet, kas minna esimesena sinna ja helistada siis politseisse või vastupidi, helistada esimesena politseisse. Menetluse alustamise korral on oluline saada kiirelt tõendid. Samas võib keskusesse pöörduda ka juhul, kui ei soovita politseid teavitada.
Tuletan meelde, et seksuaalvägivald pole ainult otsene vägistamine, vaid ka sellega ähvardamine või muu seksuaalse iseloomuga tegu. Seksuaalvägivallaga on tegu ka siis, kui sa ei saanud anda oma nõusolekut vahekorraks, näiteks tundsid hirmu, olid uimastatud, joobes või magasid.
Kas politsei väljakutsete arv Viimsis suureneb või väheneb?
Väljakutsete arv suureneb. Võrreldes paari aasta taguse ajaga on see suurenenud igakuiselt ja põhjuseks on elanikkonna kasv. Samas on raskete süütegude arv õnneks langustrendis.
Kui tihti kutsutakse politsei Viimsis välja lähisuhtevägivalla tõttu?
Viimsis registreeritakse umbes kaks lähisuhtevägivalla teadet nädalas. Nädalapäev ja kellaaeg ei mängi siin rolli. Jah, paljudel juhtudel mängib rolli alkoholitarvitamine, aga samuti on palju tülisid kaine peaga. Pooltel juhtudel on peres lapsed, kes kasvavad vägivalla sees üles.
On olnud juhtumeid, kus noorsoopolitseinikud ja lastekaitse on pidanud sekkuma, sest pealtnäha viisaka pere vanemate vahel on erimeelsused ja nende teismelised lapsed on selle tulemusel hakanud ennast lõikuma ning sattunud psühhiaatriahaiglasse.
Selliste teadete arv õnneks tasapisi väheneb, kuid on jäänud siiski enam-vähem samale tasemele. Kindlasti ei ole ühiskond vägivaldsemaks muutunud, vaid inimesed on teadlikumad lähisuhtevägivalla olemusest ja liikidest ning võimalustest vägivaldsest suhtest väljuda.
Kas vägivallana läheb kirja ainult füüsiline vägivald või ka vaimne – hirmutamine, ähvardamine?
Politsei reageerib igasugusele vägivallale. Suurem osa lähisuhtevägivallast, mis registreeritakse, ongi vaimne vägivald. Iga ähvardamise puhul ei ole aga süüteokoosseisu tunnuseid, mis oleksid aluseks kriminaalasja alustamiseks. Koosseis nõuab, et ähvardamine peab olema reaalne, ka kolmandale isikule mõistetav.
Näiteks kui inimene ähvardab teise ära tappa ja juba liigub, klaasist veinipudel ähvardavalt käes, teise poole, aga viimasel hetkel peatub, mõtleb ümber, siis see on juba reaalne vägivald ja politsei alustab selle peale menetlust.
Oluline on tunda ära majanduslik vägivald, mis näiteks on Viimsis üks peapõhjuseid, miks tülid kasvavad edasi füüsiliseks vägivallaks. Igal ühel on oma rahakott ja kontroll selle üle. Keegi ei tohi võtta enda nimele laenusid kaaslase survel. Ei tohi jagada oma pangakonto, sotsiaalmeedia kontode ja telefoni paroole.
Inimene peab oskama ära tunda vägivalla märke ja olema oma õigustest teadlik. Inimese keha on puutumatu ja mitte keegi ei tohi teist inimest alavääristada. Ei tohi elada koos alavääristajaga, sest siis lased halbadel asjadel enda (ja tihti ka oma lastega) samm-sammult juhtuda.
Aga ikkagi – mida teha vaimse vägivalla puhul, mida on ju väga raske tõestada?
Ise saab tõendamiseks palju teha – salvestada kõnesid, kirjavahetusi, filmida kaaslase ebaadekvaatset käitumist.
Väga oluline on oma vigastused dokumenteerida – tee neist kasvõi ise foto. Või näita usaldusväärsele isikule. Käi traumapunktis. Või helista mulle telefonil 5780 8682 ja tule kokkulepitud ajal Nelgi tee 1 asuvasse Viimsi konstaablipunkti kohale. Räägime koos läbi, mida edasi teha, ja paneme paika turvaplaani.
Mõnikord aitab lihtsalt avalikustamine kolmandatele isikutele. See, et kannataja hakkab vägivallast rääkima. Perevägivald ei ole ainult pere siseasi. Teadmine, et naine võib iga hetk politseisse helistada, et on olemas inimesed, kes aitavad – see distsiplineerib vägivallatsejat.
Inimesed on siin väga õigusteadlikud, aga tihti tõlgendatakse seadusepügalaid nii, nagu endale kasulikum on.
Viimsi piirkonnapolitseinik Maria Bulak
Sageli on aga kõige parem lahendus ikkagi minna lahku. Kui on karta, et teine pool lahkumineku jutu peale vägivaldseks muutub, vali rääkimiseks avalik koht, näiteks kohvik, sest avalik keskkond distsiplineerib.
Soovitan vägivalla all kannatajal mõelda endale välja turvaplaan. Igaks juhuks võiks olla pakitud kott esmatarbeasjadega, kus sees laetud akuga telefon ja varulaadija. Mõelda välja inimesed, kelle juurde minna, või otsida juba eos valmis naiste tugikeskuste kontaktid.
Need juhtumid, kus politsei ei alusta menetlust, ei tähenda, et vägivalda pole. Oma õiguste kaitseks saab pöörduda lähenemiskeelu taotluseks tsiviilkohtusse, kus saab kiiresti hirmutajatele, ähvardajatele ja ahistajatele ajutise lähenemiskeelu.
Mida teha, kui kahtlustad naabri peres vägivalda?
Kui oled julge ega tunneta ohtu endale, mine koputa uksele ja räägi naabriga. Räägi talle, mida kuuled või näed ning ütle, et vajadusel on abi olemas. Või helista 112. Kui soovid, võid ka anonüümseks jäädes teatada piirkonnapolitseinikule.
Miks ei taha tihti ohver ise avaldust teha?
Ta on hirmul, et äkki läheb edaspidi kodune elu veelgi hullemaks. Tegelikult on pigem praktika see, et kui juba politsei või lastekaitse on sekkunud, siis sealt edasi enam hullemaks ei lähe.
Kui on olemas turvaplaan ja sellest kinni pidada, siis vägivallatseja taandub. Politsei kohus on vägivallatsejale selgeks teha, et igasuguse vägivalla kasutamine on keelatud ja millised on selle tagajärjed, samuti tehakse selgeks, kust läheb kriminaalasja piir.
Kuidas suhtud kurjategija karistamisse? Kas see paneb inimest mõistma oma teo tagajärgi, kahetsema ja muutuma?
Uuringud näitavad, et karistus ei muuda kurjategijat. Vangla ei kasvata ümber, aga distsiplineerib. Aitab psühholoogiline tugi, teraapia, oma emotsioonide kontrollima õppimine.
Korduvalt politseisse sattuvatel isikutel on tihti psüühikahäired, neil on vähene empaatiavõime, nad ei suuda end teise inimese olukorda panna. Õnneks saame õige toe ja proportsionaalse meetmega rikkujate käitumist paremuse poole muuta.
Kuhu peaks pöörduma vägivallatseja ise, kes soovib ennast aidata?
Tema võib samuti küsida ohvriabist nõu. Võib pöörduda perearsti poole, kes aitab stressiga toimetulemiseks õiged spetsialistid leida. Võib otsida endale sobiva psühholoogi.
Seejärel selgub, kas on vaja viharavi, psühhiaatri sekkumist, ravimeid või
teraapiat. Kui inimesel on füüsiliselt midagi katki, siis minnakse traumapunkti,
aga kui hing on katki, siis tuleb minna psühholoogi juurde.
Mida soovid Viimsi inimestele südamele
panna?
Anna alati kuriteost teada, ka siis, kui näed pealt või kuuled, et keegi läheb kellelegi kallale. See on su kodanikukohustus. Mida rohkem politsei teada saab, seda turvalisemaks meie ühiskond muutub.
Ja ärge tülitsege oma laste ees, sest see tekitab neile vaimseid kahjustusi. Tihti arvavad vanemad, et lapsed magavad teises toas ega kuule, aga hiljem lapsi küsitledes saame teada, et nad näevad ja kuulevad kõike. Ka raseda naise peale ei tohi karjuda, sest see mõjutab lisaks naisele ka sündimata last. Ükski ema ei tohiks hirmus elada.
Kellegagi kohtamas käies tehke korralik taustauuring – guugeldage, lugege riigiteataja.ee lehelt kohtulahendeid ja tutvuge rik.ee lehel karistusregistriga.
Tahan siinkohal tunnustada kõiki neid sõidukijuhte, kes ei ületa kiirust ja on sellega eeskujuks teistele, tõmmates alla keskmist kiirust!
Kes politseinikule psühholoogilist tuge pakub?
Kahjuks politseis peale kaplani teisi hingehoidjaid-spetsialiste pole. Peame murede korral samuti perearsti poole pöörduma.
Ainult väga räigete, lastega seotud juhtumite puhul saame sotsiaalkindlustusametilt supervisiooni. Fakt on see, et sa ei saa aidata teisi, kui oled ise läbipõlemise äärel.
Mina balansseerin ennast vabatahtliku töö abil – olen juba 23 aastat olnud gaidijuht. Asutasime sõpradega heategevusfondi „Naeratuse eest“, et toetada vähekindlustatud inimeste hambaravi. Mängin võrkpalli. Need tegevused viivad tööprobleemidelt mõtted mujale.
Kas Viimsis on üldiselt turvaline elada?
Jah, väga turvaline. Üleüldse on Eestis turvaline elada. Ja mis puutub õigusrikkujasse, kes korduvalt seadust rikub, siis varem või hiljem jõuab ta politseisse. Ükskord julgeb keegi talle vastu hakata. Või kui joobes juhtimine või kiiruseületamine on ta elustiiliks, siis ükskord jääb ta vahele niikuinii.
