Seda lugu võiks alustada lausa oskarlutsulikult. Kui maad kattis suur ja valge koroonapilv, oli suur Jussika avamispidu juba peetud. Värskelt renoveeritud ruumides jõuti 2020. aasta alguses tähistada veel sõbrapäeva, võtta vastu vabariigi aastapäev ning nautida pidulikus õhkkonnas naistepäeva. Kuidas aga kõik kunagi alguse sai ning kuhu on tänaseks jõutud?
Kui tulla Merivälja kaudu Viimsi poolsaarele, paistab armas puitmaja üle raudtee paremat kätt kohe silma ning nii juba 97 aastat järjest. Johannes Ehasoo (1892–1979) ehk rahvakeeli Juss pani elumaja püsti 1925. aastal. Elumaja ruumidesse tehti ka pood, mis tollal oli ainus terves Viimsis. Poes toimetasid peremehe tublid tütred ning sealt sai osta nii kala kui ka seepi. Kohalikele külameestele meeldis seal väikese õlle ja suupiste kõrvale jalga puhata ja maailmaasju arutada. Piirituse vedajad ostsid poest oma hämarate tegude organiseerimiseks massiliselt soola kokku. Väikeses kõrvalhoones asus pagarikoda, kus valmisid maitsvad pirukad ja suussulavad saiakesed.
Nõukogude okupatsiooni ajal kupatati rahvasuus leviva legendi järgi vana Juss aias asuvasse kuuri elama ning nagu siis kombeks, paigutati eluruumidesse keegi vene ohvitser. Vana armsa Jussika poe asemele tekkis ETKVL-i pood. Kes mäletab toonast aega, siis defitsiitseid asju müüdi just Tallinnast väljaspool asuvates poodides, kus inimesi elas vähem. Siinkirjutaja teab oma ema juttude põhjal rääkida, et just sellest poest käidi ostmas tõmblukke ja sukkpükse, mida Tallinnas oli raske hankida.
Veel enne 1980ndaid võttis majast välja kolinud vene okupant piltlikult öeldes elutoa seinalt ka tapeedi kaasa ning vanale Johannesele jäi imekombel vaid üks seinakell. Mõned aastad pärast peremehe surma seisis maja mõnda aega tühjana, kuni 1990ndate alguses avati seal tolle ajastu hitttoode valuutapoe näol ja väikene kohvik. 1995. aastal avas vana Johanesse lapselaps Kaido Jussi Õlletoa, mis muutus koheselt väga populaarseks.
Mõned asjad aga ajas ei muutu. Nii nagu Pätsu ajal armastasid Jussikas käia Viimsi vallavolikogu tegelased, mille liige ka Johannes oli, käisid seal taasiseseisvumise ajal nii Lennart Meri kui ka Mart Laar. Viimaste kohalike valimiste ajal võis seal samuti kohata mõne erakonna Viimsi rakukest.
Õllepubist pererestoraniks
Alo Ehasoo, kes on vana Jussi lapselapselaps, otsustas natuke üle kahe aasta tagasi anda väärikale majale uue hingamise. „Õlletuba oli muidugi legendaarne ja siiamaani käivad mõned inimesed küsimas kuulsat Jussika šintslit. Kuuldes, et seda enam pole, on mõni lausa pahaselt lahkunud ja öelnud, et ah siin pole siis midagi süüa. Meie väikese meeskonna soov oli muuta pubi mõnusaks ja hubaseks pererestoraniks, kus kvaliteedis järgi ei anta, kõigile pereliikmetele oleks midagi menüüs ning hinnad oleksid mõistlikud,“ räägib mees sissejuhatuseks.
Kahe nädala jooksul 2020. aasta alguses toimusid nii päeval kui öösel renoveerimistööd. Kui täna Jussikasse sisse astuda, siis esimese asjana on tunda ja näha seda, et ruumid on saanud värske hingamise. Astudes tahapoole, kõige tagumisse tuppa, tekib äratundmisrõõm, sest just see ruum oma vanade ümmarguste laudadega tuletab meelde möödunud aegu.
„Eks õllekates tehti ikka ja tehakse edasi päris rasvaseid toite. Sellepärast oli seda puhastamist ikka omajagu. Suur muudatus oli see, et fritüüre ei kasuta me enam peaaegu üldse, nende asemele tulid grill ja ahjud, mis muudavad oluliselt toidu kvaliteeti. Renoveerimise ajal mõtlesime korraks ka nimevahetuse peale, aga Jussika nimi on ikkagi legendaarne. Püüame vanu ja ka uusi kliente uue kvaliteediga kohale meelitada,“ pajatab Alo murdepunktist.
Lihtsuses peitub võlu
2021. aasta suvel liitus meeskonnaga Eesti tippkokk Jaanus Koho, kes tänasel päeval on ka üks restorani omanikke. Jaanus on olnud nii Bocca, La Bottega kui ka Ruhe restoranide sünni juures. Lisaks Jussikale peab ta Telliskivi linnakus omanimelist restorani KOHO.
„Selgituseks ütlen kohe, et Jussika köögis kamandab peakokana Jürgen ning n-ö vana Jussika ajast on alles veel üks naiskokk. Minu visioon on selline, et vanast õllepubist peame liikuma rohkem perekeskse restorani poole. Mõned populaarsemad toidud võivad jääda, aga üldpildis tuleb muuta kõik toidud kergemaks ja tervislikumaks, piltlikult kraapida sealt rasva vähemaks ja liikuda lähemale sellisele menüüvalikule, mida saaks kõik pereliikmed tarbida. Soovime ka seda, et inimesed käiksid siin igapäevaselt, mitte vaid korra aastas. Sellepärast on ka hinnad mõistlikud,“ ütleb Jaanus sissejuhatuseks.
Tema mõte on liikuda söögi osas Vahemere poole, mis tähendab kergemaid ja vaheldusrikkamaid valikuid, mille juurde kuuluksid ka lihtsamalt tarbitavad veinid, õlled ja kokteilid. „Kindlasti ei taha me Jussikast teha spetsiaalset Eesti või ka a la Prantsuse või mis iganes teise riigi söögikohta, sellist määratlust ei tule,“ lubab ta.
Hooajaline menüü
Koroonaaeg on sundinud kõvasti püksirihma pingutama ning mitmed planeeritud investeeringud jäävad loodetavasti lähemasse tulevikku, kuid suvel on kindlasti oodata muudatusi menüüs. Õueala muutub suuremaks ja värvilisemaks. „Suvel jääkski põhirõhk terrassile, pakutavates toitudes on vähem kaloreid ning talvel tuleme jälle tuppa tagasi,“ ütleb Jaanus.
Lähemast tulevikust rääkides jääb mees mõõdukalt optimistlikuks. „Edaspidi soovime võimendada just terrassi osa, kuna Jussikal on see nii ilus ja suur. Kui see suvi tuleb korralik ja saame aasta läbi uksed avatuna hoida, siis järgmistel aastatel võiks juba mõelda õue uute grillide soetamisele, et pakkuda suvel erinevas variatsioonis liha ja kala,“ räägib ta plaanidest.
Menüüs troonivad angerjasupp, maisitibu ja sealiha ribi
Kui omanike käest uurida klientide lemmikute kohta, jäävad kõlama maisikana tibu, searibi ning eriretsepti järgi valmistatud vürtsikad kanatiivad. Tühipaljad sõnad kõlavad õõnsalt, seega kutsutakse mind ja minu paari sõbrannat proovisöömisele.
Eelroana on Alo ettepanekul valikus teravad tomatised krevetid, Buffalo kanatiivad, praetud veisemaks hapuleival praesibulate ja seentega ning mõnusaks täienduseks selleri- ja porgandiribad dipikastmega.
Peab kohe ütlema, et õnneks krevetid ei olnudki väga tomatised, vaid üsna samasugused nagu oleme Hispaanias söönud. Suured ja mahlased krevetid praetakse grillil õlis, kuhu on lisatud küüslauku ja tšillit. Juurviljade kõrvale valmistatud dipikaste oli tehtud sinihallitusjuustuga, kuhu oli jäetud ka juustutükke. Kanatiivad olid väga mahlakad, aga üllatavalt vürtsikad. Nendega peab ettevaatlik olema, kui harjutud mahedama maitsega.
Veisemaks hapuleival oli tõeliselt hõrk ja pehme ning neid süües mõtlesin kohe sellele, et Eestis pakutakse eelroana väga palju itaalipäraseid bruschettasid, mis on väga maitsvad. Kuid tegelikult suudame me ise pakkuda vägagi originaalseid kooslusi. Isiklikust maitsest lähtudes valiksin iga kell Jussikese krevetid ja veisemaksa hapuleival.
Supid jätsime vahele, et jätkuks ruumi pearoogadele. Mõlemad menüüs olevad supid on külastajate seas muidu väga populaarsed. Nii selge angerjasupp, aga ka aasiapärane nuudlisupp shiitake seente ja veiselihaga.
Proovisime ära krõbekana salati röstitud kapsa ja tšilli majoneesiga, kalakotleid röstkartuli ja lillkapsaga ning searibi röstkartuli ja hapukurgiga. Suitsune searibi on klassika, mis on väga mahlane ja üldsegi mitte pekine. Retsepti töötas Jaanus välja esmalt endanimelises restoranis. „Ribi on korralikult külmsuitsu saanud ning küpsenud lausa 12 tundi madalal temperatuuril. Enne lauda serveerimist käib ahjust läbi ning määritakse mustsõstramaitselise glasuuriga üle, mis serveeritakse soolakurgi ja coleslaw salatiga. Soolakurki teeme samuti kohapeal ning selleks varusime suvel mustsõstralehti,“ täiendab peakokk Jürgen.
Jaanuse lemmikuks on krõbekana salat. „Igal pool on see Caesari salat, aga see on juba igav. Krõbekana salatis on röstitud Eesti peakapsas, vürtsine kaste ja krõbedad kanapalad ning paneeritud sibul. Kapsas, mis kõrval on, tuleb grilli peale lihtsalt unustada, siis see maitseb kõige paremini. Pealmised kõrbenud kihid koorime pärast maha,“ avaldab ta saladuse. See maitses tõesti väga hästi.
Minu lemmikuks ja väga heaks üllatuseks osutusid kalakotletid. Ma ei tea, kas see on nõukaaegne pärand, aga millegipärast just kalakotletid tundusid alati „kahtlased“. Nende serveerimise ajal tuli uuesti lauda peakokk Jürgen, kes seletas, et maitseelamuse saladus seisneb selles, et nendes kotlettides kasutatakse korraga nii valget kui ka punast kala, mis muudab maitse oluliselt mahlasemaks. Tõepoolest, kotletid olid seest pehmed ja õhulised ning n-ö kalamass ei olnud kotleti sees kinni sulanud.
Hõissa, vastlad!
Vastlapäev on sel aastal 1. märtsil ning kuklisöömisest on saanud juba ammu kuu aega kestev traditsioon. Kuigi kõht on heast-paremast täis, proovime ära ka värskelt köögis valmistatud kukli. Väga pehme ja lõhnav kardemonisai, mille tipus ei ole koonerdatud ei kirsimoosi ega ka kohapeal valmistatud ehtsa vahukoorega. Muide, vastlakuklite tellimine on juba alanud!
Lisaks õnnestus proovida uudistoodet, mis ei ole isegi veel menüüsse jõudnud. Hõrgud kohupiimapontšikud veidi hapuka ananassigeeli ja vaarikatega. Kui mõnikord võib kohupiim tõesti jääda paneeringu sees kitiseks, siis nendes pallides oli tunda kohupiimamassi struktuuri ning boonusena tõeliselt balansis magusate ja hapukate maitsete kombinatsiooni. Menüüst leiab ka traditsioonilisi kooke, mida on letist võimalik kaasa osta.
Parima maitseelamuse saab kohapeal
Viimasel kahel aastal, kui restoranid on lainetena avatud ja suletud olnud, ei ole saladus, et inimesed on söönud rohkem koduseinte vahel ning märgatavalt on suurenenud koju tellitava toidu kogused. Protsessi üks ebameeldiv pool on rahaline, mis tähendab seda, et Boltile, Woltile või teistele toidukulleritele makstav krõbe vahendustasu kärbib oluliselt tulu, mille arvelt saaks investeerida restorani. Kuid veelgi suurem kahju tekib toidu kvaliteediga seoses.
„Viisakalt väljendades – sushit, kiirtoitu, kebabi, burksi ning pitsat koju tellides toidu kvaliteet ei muutu ülemäära kehvaks. Aga a la carte menüüd toidukulleriga tellides võib saada pettumuse osaliseks. Hoolimata soojahoidvatest pakenditest ei ole see enam nii soe ja värske nagu otse köögist tulles, maitse võib olla veidi nätskem. Toit maksab sama palju kui restoranis st lõpptarbija saab oma raha eest nii vähem kvaliteeti kui ka emotsiooni. Medium temperatuuril küpsetatud liha ei jõua ju inimesele koju moel, mida ta saab vaid kohapeal süües nautida. See ei ole jätkusuutlik tegevus, n-ö päeva lõpuks tõmbavad head söögikohad selliselt toimetades endale lõpuks vee peale,“ ütleb Jaanus.
Argipäeviti tasub Jussikast samuti läbi astuda, sest pakutakse lõunamenüüd. Sõltuvalt päevast võivad toidud mõnikord kiiresti otsa saada, kuid kindlasti leiab igaüks midagi a la carte menüüst. Lapsi vaimustavad kohapeal valmistatud fish & chips.
Omanike sõnul on kriisist olnud suures plaanis nii palju küll kasu, et turg on kõvasti puhastunud, alles on jäänud need kohad, kes tahavad ja pingutavad. Uusi töötajaid koolitatakse samuti teistmoodi kui varem, mis tõstab üleüldise klienditeeninduse taset.
Sündmused seinast seina
Jussikas pole pelgalt söögikoht. Erinevateks üritusteks on võimalik rentida nii kogu maja kuni 100-le inimesele, aga ka teisel korrusel olevat hubast saali, mis mahutab kuni 25 inimest. Suvel, kui avatakse terrass ja aed, on ruumi veelgi rohkem.
Menüü osas ollakse väga paindlikud ning soovi korral valmistatakse ka vana head šnitslit. Tordid ja kringlid tulevad hetkel Jaanus Koho endanimelise restorani kondiitrilt, kuid kohapeal valmistatakse hetkel juba eelmainitud kukleid ja erinevaid koogikesi.
Tuleviku osas on omanikel mitmeid plaane, mida ei taheta veel kõva häälega välja hõigata. „Eks nagu kõikidel toitlustuskohtadel, tulevik ei sõltu ainult meist. Püüdleme edasi perekesksema restorani ning mitmekesise menüüvaliku poole,” sõnavad nad.
Kohalikud noored on suvel tööle oodatud!
Viimased pingelised aastad on tekitanud ka tugeva tööjõukriisi nii köögis kui ka teeninduses ning omanikud ärgitavad Viimsi noori ühendust võtma. „Töökäsi on meil tõesti puudu ning kõige ideaalsem oleks, kui me need inimesed leiaksime Viimsist, et saaksime vajadusel kiiremini reageerida, kui mõni suurem üritus või tellimus tulekul. Palgatase on meil pigem hea. Samuti julgustame alati köögis ja saalis omi ideid välja käima. Mingit mina-mina-mina mentaliteeti meil ei esine, me hindame väga just loomisprotsessi ja kokkuhoidmist,“ julgustab Jaanus noori ühendust võtma.
Menüü ning kontaktid leiab Jussika FB lehelt: www.facebook.com/Jussikas.
