Kooliaasta on ametlikult lõppenud ning edasine elutee viib lõpuklasside õpilased armsaks saanud koolimajast alatiseks välja. Ülikooli sisseastumiseksamid on vaid kiviviske kaugusel, kui mitte juba sooritatud.
Peas mõlguvad mitmed variandid ja võimalused edasi õppima asumisest ning eriala valikutest. Neljapäeval, 13. juunil tulid medalistid kokku, et võtta korraks aeg maha, saada tunnustatud ning nautida toredat seltskonda.
Kaasamõtlevad noored
Vastuvõtul tänati pidulikult säravaid noori, väärtustamaks haridust ja õppimist. Medalistidele anti üle hariduspreemia Viimsi vallavalitsuse poolt. Kuldmedaliste premeeriti 1000 ning hõbemedaliste 750 euroga.
Rahaline preemia jagatud, istuti laua äärde ning tehti üksteisega tutvust. Jutustati läbitud teekonnast medalini, mille käigus selgus, et gümnaasiumisse sisse astudes ei mõlkunud kellelgi peas mõte kool niivõrd auväärselt lõpetada. Arutati tulevikuplaane ning uuriti üksteise erialaeelistusi.
Kuldmedaliste premeeriti 1000 ning hõbemedaliste 750 euroga.
Vallavanem ning haridus- ja kultuuriosakonna juhataja olid avatud ka noorte ettepanekutele ja arvamustele vallas toimuva üle. Randjärv ja Mäeots kutsusid noori üles ka tulevikus julgemalt sõna võtma eriarvamuste, ettepanekute ning ka nõusolekute osas.
Vastuvõtul tõstatasid noored jututeema taaskasutusest ning selle teadlikkuse tõstmisest, bussiliinide graafikutest, prügi maha viskamisest ning kergliiklusteedest.
Järjepidevus on tunnustust väärt
Gümnaasiumi sisseastumiskatsed edukalt läbinuna tunnevad õpilased motivatsiooni õppima asumiseks juba enne koolitundide algust. Gümnaasiumitee alguses seavad gümnasistid endale sihi, milleks üht- või teistviisi on head hinded ning korrapärane tundides kohalkäimine.
Mida gümnaasiumiaeg edasi, seda väljakutsuvamaks muutub keskmise hinde kõrgel hoidmine ja kõikides õppeainetes täielik pingutamine. Kujunema hakkavad meelepärased ja mitte meelepärased ained.
Õpilased, kes saavad hakkama nii meelepäraste kui ka vähem meelepäraste õppeainetega, innustavad ka kaasõpilasi. Kui ainetest, mis õppijale meeldivad, saadakse kergemalt läbi, siis ained, milles end kindlalt ei tunta, vajavad pingutust ning absoluutset järjepidevust.
Tähelepanuvõime arendamine on mälu treenimise eelduseks. Mida rohkem suudetakse koondada oma tähelepanu õpitavale ainele, seda kiiremini ja kergemini jääb see meelde. Ebahuvitavale ainele on tähelepanu raskem koondada, sest see vajab tahtejõudu. Tahtejõudu aga saab tugevdada näiteks juba alustatud tööde ja ettevõtmiste lõpuleviimisega, isegi siis, kui see sulle ei meeldi, ning just seda on medalistid meile tõestanud.
Julgus, rõõmsameelsus, uudishimu, pühendumine
Mida aga medalistid ise oma teekonnast medalini arvavad ning millise õpetuslausega saadaksid nad sügisel gümnaasiumiteele uued gümnasistid?
Andriin Tori (kuldmedalist)
„KohaLolu tundides – just see on gümnaasiumi edukalt lõpetamise saladus.“
Minu teekond medalini oli õige rännaku vääriline. Suurema osa teekonnast paistis päike, kuid mõnikord tuli rinda pista ka tormituulte ja vihmahoogudega. Kuid nagu taimed, nii üritasin ka mina hankida endale pähesadavast veest vajalikud elemendid, sest just nii on võimalik kasvamine ja arenemine. Seetõttu soovitan ka sügisel gümnaasiumisse astuvatel noortel mitte karta raskemaid aegu, vaid võtta neist enda jaoks parim. Kindlasti tuleks hoida oma eesmärgid kõrgel ja mitte kaotada usku endasse ning oma unistustesse. Siinkohal avaldan ka gümnaasiumi edukalt lõpetamise saladuse, mida saab võtta kokku vaid ühe sõnaga – kohalolu. Kohalolu tundides nii füüsiliselt kui ka vaimselt garanteerib head tulemused koolis ja ka meie limiteeritud ressursi – aja – otstarbeka ja mõistliku kasutamise.
Siim Troost (kuldmedalist)
“Tee tööd, viska nalja ja kõik läheb hästi.”
Minu teekond medalini oli kohati proovile panev, kuid tehtav. Lõpetasin põhikooli Tallinna Reaalkoolis ja läksin Audentese Spordigümnaasiumisse, et õpinguid ja treeninguid (tennis) paremini sobitada. Põhikooli lõpu poole tekkis plaan Ameerika ülikooli õppursportlasena õppima minna ja Audentes tundus minu jaoks parim valik olevat. Seda valikut ma ei kahetse, sest klappisin klassikaaslastega hästi ning treenida sain paindlikuma süsteemi tõttu efektiivsemalt. Koolis läks ka hästi, olin põhikoolist hea põhja saanud ning mingi hetk võtsin medalisaamise ka eesmärgiks. Eks ikka oli vahel raske pärast mitut treeningut või pikka võistlust välismaal kooliasju vaadata, aga mis tegemata jäi, sai nädalavahetusel järgi vaadatud. Õpetajad olid ka alati väga vastutulelikud.
Sander Raieste (kuldmedalist)
„Kui oled oma võimete piirini pingutanud, tuleks ka endaga rahul olla.“
Minu teekond medalini oli väga omamoodi. Gümnaasiumis veetsin ma tegelikult kokku neli aastat. Gümnaasiumitee algas mul Audentese Spordigümnaasiumis, kus lõpetasin 10. klassi. Järgmised kolm aastat jätkus minu koolitee Audentese E-gümnaasiumis, kuhu läksin, kuna sporditegemine viis mu Hispaaniasse elama. Medaliga lõpetamine polnud mul tegelikult kunagi eesmärgiks, vaid see juhtus pigem iseenesest. Eesmärk oli hoopis gümnaasiumi lõpetamine viisakate hinnetega ja sellepärast ma arvangi, et head õpitulemused tulid loomulikult ja ma ei pannud endale kunagi pingeid peale. Siiski on medaliga lõpetamine minu jaoks väga tore üllatus, kuna ma ei uskunud, et iseseisvalt e-gümnaasiumis õppides suudaksin ma õpitulemusi nii heal tasemel hoida.
Ramona Mägi (kuldmedalist)
„Tee tööd ja näe vaeva – armastus võib-olla ei tule, aga medal küll. (Magamist ei tohi tegelikult ka ära unustada).“
Minu teekond medalini oli üsna loomulik, iseeneslik. Ma ei seadnud seda elu eesmärgiks ega mõelnud igal ööl enne uinumist, et medal peab ikka ära tulema. Pigem oli see järelmõte mõnel eriti pikal hommikutundidesse veninud õhtul, kui analüüsisin juba neljandat Tuglase novelli või meisterdasin kärbitud tetraeedrit, ise üleni liimine. Tüütu küll, magada tahaks ju ka, aga lohutasin end mõttega, et tegelikult on see kõik mingist otsast kasulik ja arendav. Kui mitte muudmoodi, siis vähemalt tööharjumuse osas. Tahe ja motivatsioon medali poole püüelda ei peaks tulema lihtsalt sportlikust huvist, vaid pigem soovist kujundada endast võimalikult mitmekülgne, laiade teadmistega ja maailmale avatud inimene. Usun, et see eesmärk teeb kogu teekonna gümnasistile kergemaks ja ka väärtuslikumaks.
Peeter Aleksander Paju (kuldmedalist)
„Pinguta maksimaalselt igal hetkel.“
Minu teekond medalini algas esimeses klassis, kui mõtlesin, et tahan lõpetada parimana. Hiljem selgus, et üheksandas klassis medaleid ei jagata, mistõttu seadsin sihi saada kuldmedal gümnaasiumi lõpus. Parim soovitus, mida annan medali saamiseks, on pingutada maksimaalselt igal hetkel. Kõigist õppeainetest on võimalik õppida midagi ning neid teadmisi saab siduda teiste ainetega. Seoste loomise oskus on keskhariduse aluseks. Minu jaoks raskeimaks ja enim pingutust nõudvamaks proovikiviks sai vene keel. Tagasi vaadates oleksin pidanud üheteistkümnendas klassis rohkem pingutama ja seda mitte nii kergekäeliselt võtma.
Usun, et iga õpilane võib saada medali või saavutada seda, mille sihiks seab, kui on valmis pingutama ka hetkedel, mil olukord on raske.
Henri Erke Kaup (kuldmedalist)
„Ole usin ja töökas, kuid samas ka julge ja uudishimulik.“
Minu teekond medalini oli täis tõuse ja mõõne ning palju üllatusi, kuid lõppude lõpuks osutus heaks stardipakuks, millelt end tõugata järgnevasse ellu. Alguses ma ei sihtinud medalit, pigem tahtsin anda endast parima ning ennast arendada, sest mina endast medalisti küll ei oodanud – ma arvan, et selle mõttega on tuttav nii mõnigi gümnaasiumisse astuja. Alguses tundus ikka hirmuäratav. Üleminekueksamid, kurikuulus uurimistöö, gümnaasiumi lõpueksamid ning ülikooli sisseastumine. Leiduski omajagu raskeid momente, mis panid proovile nii arukust kui ka tahtejõudu. Peab tõdema, et protsessi käigus olid takistused palju leebemad kui esmamulje lubas ning kõik kohustuslikud ülesanded ja rohkemgi veel sai tehtud naerusuil ja mõnuga. Nende tulemusena jõudsingi medalini.
Marianne Liisa Ojang (hõbemedalist)
„Panusta õppimisse maksimaalselt, kuid ära unusta gümnaasiumiaega ka nautida.“
Minu teekond medalini oli mittetahtlik. Gümnaasiumisse astudes ei võtnud maoma eesmärgiks iga hinna eest medaliga lõpetada, kuna teadsin, et ees ootavad niigi töised ja stressirohked aastad. Pigem tahtsin lihtsalt õppida huviäratavaid aineid, luua uusi tutvusi, gümnaasiumiaega nautida ning ka oma hobidega tegeleda.
Loomulikult andsin kõikides ainetes oma parima ja üritasin gümnaasiumi jooksul oma hinded korras hoida, sest nii oli lihtsam kooliasjadega järje peal püsida. Medaliga lõpetada on küll väga uhke tunne, kuid see on kõigest väike boonus kõige muu toreda ja õpetliku kõrval, mis ma keskkooliajast sain.
Meeli-Mari Napp (hõbemedalist)
,,Ela päev korraga.“
Minu teekond medalini oli omapärane. Medalistiks saamine polnud absoluutselt mu eesmärgiks, võib öelda, et nii lihtsalt juhtus. Ma tegin kõike nii hästi kui oskasin ning ei lasknud takistustel ennast segada – viibisin nii füüsiliselt kui ka vaimselt tundides, kuulasin ja vajadusel natukene pingutasin. Muidugi, üle pole ka mõtet õppida, sest kool peaks olema meeldiv koht, mitte stressitekitaja. Kümnendasse klassi minnes tundub gümnaasium pikk ja raske. Tegelikult mööduvad need kolm aastat väga kiiresti ja tegusalt. Mulle jäävad terveks eluks meelde meie klassi ühised ettevõtmised ja kõik see positiivsus, mis nendega kaasnes. Soovitan ka kõikidel uutel gümnasistidel kindlasti osa võtta koolis toimuvatest toredatest üritustest ning nautida neid kolme aastat täiel rinnal.
Teet Simson (hõbemedalist)
„Ära kuhja liialt kohustusi, läbipõlemine pole raske.”
Minu teekond medalini oli käänuline, kuid teostatav. Minu nõrkusteks olid üldiselt vene keel ja ka eesti keel. Alguses olin õnnelik, et sain Gustav Adolfi Gümnaasiumi üldse sisse, aga ajapikku nägin, et ka minul on väike medali võimalus. Seega planeerisin täpselt, kus aines pingutama peaks, et koondhinne oleks väga hea. Kuna õpetajad on ka inimesed, siis peamine nipp oli nendega mitte tülli minna halva hinde pärast ja heatahtlikult küsida, kuidas hinnet tõsta saaks. Võib-olla oli üks tähtsat rolli mängiv faktor ka see, et üle kolmandiku klassist lõpetas medaliga ja selletõttu pingutasin ka mina rohkem. Nüüd on igatahes gümnaasiumiga ühelpool, kaasa arvatud muusikakooliga, ning võin uhkelt jätkata oma teekonda ülikoolis, kus saan keskenduda sellele, mis sobib mulle just isiklikult.
Janar Velleste (hõbemedalist)
„Käi tunnis kohal ning tee ära tunni- ja kodutööd.“
Minu teekond medalini oli üsna valutu. Gümnaasiumi vältel ma ei mõelnud eriti medali saamisele, kuni selle aasta kevadeni ma isegi ei teadnud täpselt medalite nõudmisi. Medali saamiseks piisas mulle enamiku ainete puhul lihtsalt igas tunnis käimisest. Ainult paar õppeainet olid sellised, kus mul oli vaja tõsiselt vaeva näha õppimisega. Kõige raskemaks osutus minu jaoks gümnaasiumis piisavalt pika teksti kirjutamine. Iga kirjandi, arutluse ja muu kirjutise puhul pidin ma alati lugema kokku sõnade arvu ning tihtipeale paar lauset juurde lisama. Põhimõtteliselt võib siiski öelda, et ma lihtsalt puudusin võimalikult vähe ja tegin ära kõik tunni- ja kodutööd. Gümnaasium ei ole käkitegu, kuid see ei ole ka midagi liiga rasket.
Jaroslava Romanova (hõbemedalist)
„Elus tuleks seada endale kindel siht.“
Minu teekond medalini oli minu jaoks tähtis. Mis on edu saavutamiseks vajalik? Eesmärk, eeskuju ning koht, kus puhata ja jõudu koguda. Mul on kindlasti vedanud, sest kõik need eeldused on olemas olnud varajasest lapsepõlvest saati. Ma kasvasin üles väga soodsatel tingimustel, olles alati ümbritsetud armastuse, stabiilsuse ning rahulikkusega, mille eest olen südamest tänulik enda emale ja isale. Elus tuleks seada endale kindel siht. Minul on olnud selleks sihiks edu saavutamine ja tunnustuse teenimine ning ma mõistan, et hea haridus mängib selles tähtsat rolli. Tähtis on ka end ümbritseda inimestega, kes sind motiveerivad ning kellele üles vaadata. Minu eeskujuks on olnud ja alati jääb minu vanem õde Maria-Luisa. Ta elab Inglismaal, kus ta tegutseb edukalt advokaadina, ja ma olen alati vaimustuses, kuuldes nii temast endast kui ka tema tegudest ja edusammudest.
Robin Marten Leppik (hõbemedalist)
„Oluline on see, mis kogemuste pagasiga sa gümnaasiumi lõpetad – kuidas sa oma tulevasele elule vastu lähed.“
Minu teekond medalini oli üsna sündmusterohke. Istudes esimese septembri aktusel kolm aastat tagasi, ei osanud ma ette näha kõike seda vaeva, aga samas ka seiklusi, mida tulevik ette puistab. Ei osanud ette näha lõputuid tunde koolimajas talvevaheajal, üritades leida veel viimseidki teibijuppe, millega koolimaja viimane tühi sein täis ehtida. Oodata ei osanud öist õpilasfirma lõpparuande kirjutamist, mil tähtaeg oli kolme minuti pärast. Oodata ei osanud ka kõiki neid imelisi klassikaaslasi, kes iga koolipäeva veidi talutavamaks tegid. Kõik erinevate unistuste ja ambitsioonidega, aga kõik, veel viimast korda, ühiselt bioloogia topelttunnis, unistades vabadusest. Kõik need loendamatud tantsuproovid, korraldatud üritused ja hindamatud inimesed vormisid häbelikust poisist, kellel tahvli ees kogu aeg käed värisesid, enesekindla mehe, kes on valmis uutele väljakutsetele vastu tormama.
Kertu Saul (hõbemedalist)
„Ära ennast ohverda, kuid anna endast parim.“
Minu teekond medalini oli täis katsumusi. Kogu gümnaasiumiaja vältel oli mul nõrk tervis ja see hoidis mind oluliselt tagasi. Vahel ma tõesti tundsin, et kool sööb mu elusalt ära, aga see tunne ei kestnud igavesti. Kõigele vaatamata ületasin ma oma raskused, sain kõik vajaliku suurepäraselt tehtud ja saavutasin esikoha mitmel õpilasvõistlusel. Teadmishimu ja kohusetunne hoidsid minu motivatsiooni üleval, aga mitte mingil juhul ei ole akadeemiline edukus väärt oma tervise ohverdamist – tuleb jätta ka aega endale. Medali saamine oli pigem rõõmus üllatus. Ma ei pürginud selle poole, vaid see lihtsalt juhtus iseenesest õpingute käigus. Medal ei tohiks olla eesmärk, vaid lihtsalt preemia. Õppida tuleks enda jaoks, et oma uudishimu rahuldada, mitte heade hinnete või teiste heakskiidu nimel.
