„Keri saarel pole ju külmkappi, seetõttu pole kohvikumenüü veel liiga mitmekesine,“ ütleb Mari ja ulatab mulle sissejuhatuseks tänavuse kohviku värskelt trükist saabunud menüü, kust leiab nii heeringa kui ka Keri rahvustoidu ehk pannkoogid moosiga.
„Õigemini meil on seal küll külmkapp olemas, aga see pole sisse lülitatud, sest saarel ei ole pidevalt elektrit. Meie külmkapp on kaev, kuhu asjad ämbriga veepiirini lastakse,” täpsustab ta.
Keri kohvik toimub juba teist aastat järjest. Kuidas eelmine kord läks?
Eelmine kord läks ses mõttes halvasti, et ilmaga ei vedanud üldse. Päike küll paistis, aga tuul oli nii kõva, et inimesed ei pääsenud saarele, ei saanud Pranglist edasi. Kohvikusse jõudis ainult kuus inimest – kaks meest jetidega ja üks neljane seltskond mootorpaadiga. Nemad kõik said väga sooja vastuvõtu osaliseks.
Kuidas Keri saarele saab?
Kõige kindlam on tulla oma alusega, kodulehel www.keri.ee on randumisinfo üleval. Sel aastal teeme saarele tuleku võimalikuks ka neile, kel oma paati pole, nimelt saab liinipaadiga Pranglile sõita ja sealt edasi iga kahe tunni tagant meie oma paadiga Kerile. Meretransporti korraldab MTÜ Keri Selts juht Peep Rada, temaga saab suhelda telefonil 504 6214 või e-posti peep@keri.ee teel. Kindlasti tulevad piletid ka Piletilevisse müüki – seda infot jagame nii oma Facebooki lehel kui ka Facebooki ürituse lehel.
Kas Kerile saab ka ööbima jääda?
Jaa, telkimine on Keril tasuta ja kohvikupäeva õhtul paneme telkijatele ka sauna küdema.
Saarel on ka kaks hotellituba, ühes kolm voodit ja teises kahene voodi, aga need on kohvikupäevaks juba broneeritud.
Kas saar on suvel rahvast täis?
Kohvikupäeva nädalal on saarel külas Sõmeru noortelaager, kus osalevad lapsed ongi kohvikus, uhked kostüümid seljas, ettekandjateks. Meie kinosaalis saab samal ajal aga akvarellilaagri näitust vaadata.
Keril on hotell, saun ja kinosaal?!
Jaa, üks Prangli naine toimetab meil hotelliga. Booking.comist ega Airbnb-st seda ei leia, aga Peebu kaudu saab tuba broneerida.
Kinomajaks on üks vana, 1950ndatel ehitatud generaatorimaja, kus oli nõuka-ajal akude happeladu. Seal kinosaalis on tugevad pingid, mida vanasti happepurkide hoidmiseks kasutati. Praegu on see kõik muuseumimaterjal, nüüd teeme elektrit päikesepaneelide abil.
Lisaks on meil 300-aastane tuletorn. Alguses oli see lihtsalt koht, kus elavat tuld üleval hoiti, siis ehitati puidust ja lõpuks kivist majakas, mille parandamise trummi me praegu kõvasti taome, et see korda tehtud saaks. Majakas töötab ja näitab endiselt meremeestele teed, aga seal käia ja turnida ei tohi, sest see on varisemisohtlik. Praegu on ainult aja küsimus, millal ta ümber kukub ja kas tükkhaaval või ühekorraga. Keri tuletorn on muuseas ainuke tuletorn maailmas, mis on gaasiga töötanud, sest kunagi leidus saarel maagaasi.
Saun on meil suur ja uhke, sinna mahub korraga 8 inimest lavale istuma.
Lisaks on meil oma ilmajaam, paadikuur ja puukuur.
Ja kaevumaja on meil. Mind kutsutakse Kaevu-Mariks, sest ma ronisin ise kaevu, kui seda puhastada oli vaja.
Meil on isegi helikopteri maandumise plats. Ja see pole veel kõik – sel suvel vedasime saarele ka klaveri!
Kas keegi elab saarel aastaringi?
Ei, see on püsielanikest tühi saar. Aprillist kuni novembri keskpaigani on saarel saarevahid. Meid on mitu, käime vaheldumisi. Keegi peab kohapeal olema, kes inimesi vastu võtab või merehädalisi aitab. Eelmisel aastal meremessil tuli meid üks naine meid tänama, et saarevaht neile teed oli keetnud ja nende riideid kuivatanud, kui nad merehätta olid jäänud.
Aga linde ja loomi elab saarel küll. Näiteks hülgeid on mõnikord näha. Kajakad ja tiirud pesitsevad saarel, pidades omavahel tõsist olelusvõitlust. Tiirudest maksab eemale hoida, nad on pesitsemise ajal kurjad, võivad nokaga pähe lüüa. Erinevaid linnuliike on Keril täheldatud üle 70, mis on imeline number nii väikese saare kohta.
Kas Keril kasvab ka midagi?
Jah, meil on siin väga erilised õunapuud, mis kasvavad täiesti maadligi, lausa roomavad mööda maad. Puud on end tuulise kliimaga kohandanud, õunu saab maast korjata. Meil on ka mõned kirsipuud ja hulganisti sireleid. Kõik see on endistest saarevahtidest, kes siin elanud on, päranduseks jäänud. Viimane kohapeal elav majakavaht oli Astrid Kannel, kes veetis siin 1994-1995 suved. Lisaks kasvatame peenramaal kartulit ja ürte.
Kas ujuda saab?
Saab ikka! Põhi on küll kivine, aga meil on sillake, kust vette saab minna. Sillakesel on uhke nimi: C-Terminal. Ujumas käiakse ka sääre tipust, kus on vee põhjas peenike kiviklibu.
Kas Kerile saab ka talvel tulla?
Jah, siis on siin küll külm ja vastik, aga see-eest saab täitsa üksi olla. Üks talisupleja tüdruk veetis meil siin talvel terve nädala üksi. Kunagi elas üks teine tüdruk terve talve oma kassiga saarel. Saarel on ka wifi, mõned külastajad kolivad aeg-ajalt oma kodukontori siia. Keri on selline äge nutisaar, et meid on siin 24/7 võimalik veebikaamera vahendusel vaadata. Kaks veebikaamerat näitavad otse, mis saarel toimub, mine keri.ee avalehele ja klikka seal kaamerapildile.
Kuidas sinust saarevaht sai? Kas see on su hobi või töö?
See on ikka hobi, valvan saart vabatahtlikuna. Nägin kunagi „Pealtnägijast“, kuidas Roald Johansson siin käis ja siis tekkis tunne, et tahan ka. Kirjutasingi kohe Peebule, aga talle muljet avaldada pole lihtne, ühest meilist või telefonikõnest ei piisa. 11 kuud ootasin järjekorras, ei andnud alla, lõpuks saingi. Kõik, kes saarevahiks tahavad, peavad tõestama, kuidas nad saarele kasulikud saavad olla. Kuna põhitööna tegutsen ärikingituste firmas Stillabunt, olen seal müügiinimene ja üks omanikest, siis on turundus mulle südamelähedane teema. Nüüd tegelengi ka saare tuntuse tõstmisega.
Aga suurim kasu, mis ma saarele toonud olen, oli akende vahetamise kampaania. Sealt ka mu hüüdnimi Akna-Mari. Nimelt lasin saare elumajal kõik 26 akent ära vahetada, kogusime Hooandja abiga selleks kõigepealt raha, sõprade abiga vedasime aknad kohale ja paigaldasime need. Lõpuks organiseerisin ka prügi äraveo saarelt.
Kas oled tormiga Keril olnud?
Jaa, see on eriti vinge! Siis tunned, kui võimas on loodus… Laine õnneks saarest üle ei löö, aga pritsmeid tunned küll kogu aeg.
Tutvusta palun tänavust kohvikut ka pisut.
Kuna noortelaagril on oma kokk kaasas, siis tema hoolitsebki söögi valmistamise eest. Pakume heeringat kartuli, muna ja hapukoorega. Sprotivõileibu. Ja pannkooki moosiga, mis on Keri rahvustoit! Kui Kerile külla tulla, on mõtet alati pannkoogijahu ja moosi kaasa tuua, selle eest oleme tänulikud! Meil on isegi eraldi pannkoogipann ja uus gaasipliit olemas.
Kohvikusse mahub korraga umbes 15 inimest, aga eks laudu ja toole annab juurde tekitada. Neid jagub.
Millega peaks Kerile tulles arvestama?
Riieta end soojalt ja kihiliselt. Minul on isegi suvel siia sõites talvejope seljas ja suusapüksid jalas, villane müts peas ja kileriided veel kõige peal. Paat sõidab kiiresti, laine pritsib ja temperatuur merel on jahedam kui mandril. Ning kindlasti päevituskreem näkku! Öösiti on siin väga pime, valgusreostust pole üldse, see meeldib väga tähti pildistavatele fotograafidele.
Jälgi Keri saare tegemisi!
Fotod ja videod: Siim West
