Kultuurimälu loob meile identiteedi. Identiteet on nii enesetaju ehk enda ainulaadsuse tunnetamine kui ka kellegi hulka kuulumise tajumine. Kui identiteeti pole, on inimene frustreerunud, manipuleeritav, nõrk ja õnnetu.
Eestlaste ühise identiteedi üle on arutatud pikalt. Meil on püsiväärtused nagu rahvusriik, oma keel ja kultuur. Neisse püüame vahest leebemalt, vahest resoluutsemalt sulatada ka meie iseolemist siin koos meiega nautivaid mujalt tulnud kaasmaalasi. Kuid jagada saame ju ikka seda, mis meil endil kindlalt olemas. Vabadus ja iseolemine on meie identiteedi olulisim osa. Isikusamasus tähendab, et inimene on see, keda ta väidab ennast olevat. Eestlaseks olemine on sügava tähendusega ja ajalooliselt sidus seisund.
Priiuse põlistumist on Eestis tähistatud kaks korda – esimest korda 27. märtsil 2013, kui taasiseseisvunud Eestit sai päeva jagu rohkem, kui kestis esimene iseseisvusaeg 1918–1940. 30. novembril 2021 aga tähistati priiuse põlistumist teist korda. Selle tähisega kaotati esimese ja teise Eesti Vabariigi eristamine – vaba Eestit (nii esimest kui ka teist vabadust) oli sellest päevast olnud rohkem päevi, kui vene okupatsiooni all elatud aega. Oleme põliselt vabad!
Meie identiteet ja sümbolid
Inimest eristab loomast üks oluline asi. Mitte pöial, mitte keel, vaid võime luua, kogeda ja jagada sümboleid. Sümbolid on lipud ja vapid, kuid ka tähtpäevad. Ka inimestest endist võivad saada sümbolid nagu näiteks meie esimese iseseisva riigi ühest rajajast Johan Laidonerist, kes elas siinsamas Viimsis. See teeb Viimsist erilise paiga, see annab võimaluse siinsamas avaldada austust, mäletada ja meenutada meie riigimeest. Laidoneridele püstitatud monument kannab meie ühist identiteeti. See on nii tugev sümbol, et sellega saab muuta ka Viimsisse äsja tallele toodud okupantide aastaid soojendatud sümboli vildakat tähendust. Kindral Johan Laidoneri ja tema naise Maria Laidoneri mälestusmärk on see koht, kuhu peab meie riigile olulistel päevadel asetama lilli ja meenutama meie põlisväärtusi. Ja seda igal aastal, sest vaid nii saame üksteisele oma identiteeti näidata, et seda siis üheskoos alles hoida.
Sel aastal toimus Viimsis taasiseseisvumist tähistav isamaaline piknikupäev juba seitsmendat korda. Laidoneride ausamba juures asetasid lilli ja meenutasid selle päeva tähendust taasiseseisvumise idee elluviijad Trivimi Velliste ja Tunne Kelam. Meenutusi jagasid Mari-Ann Kelam, volikogu esimees Lauri Hussar, abivallavanem Nikolai Bensler, Eesti Sõjamuuseumi esindaja Sandra Niinepuu, Viimsi Lumepargi esindaja Annika Vaikla ning VPÜ esindaja Raimo Tann.
Eestlastel ei ole kombeks olla ülevoolav oma tunnete väljendamises, nii ei upu ka Laidneride ausammas lillekuhilatesse, kuid mõned lilled ja pärjad peavad seda monumenti meile olulistel päevadel ehtima. See on meie sümboolne sõnum nii omadele kui ka võõrastele – osutame oma püsiväärtustele, mis ei ole mõõdetavad vaid võimu ja raha skaaladel. Igal aastal on Viimsi Ettevõtlike Daamide Assotsiatsioonil aidanud üritust läbi viia ka Naiskodukaitse Viimsi jaoskond. Nende poolt oli lisaks lilledele ka auvalve. Ja alati on kohal meie tulevik – Viimsi kodutütred. Ametlikule isamaalise piknikupäeva osale järgneb lustimine pargimurul. Sel aastal lõi rahvale meeleolu Andrus Albrecht alias Bonzo. Täname Eesti sõjamuuseumi, et nad sel tähtsal päeval alati oma uksed külastajatele avavad, Viimsi vallavalitsust ja Põhja-Harju Koostöökogu toetuse eest.
