Suvi on kokkutulekute korraldamise aeg. Kokku saavad kunagised koolikaaslased, endised ning praegused kolleegid, muusikud, mootorratturid ja suguvõsad.
Paljudel suguvõsadel on tugev ühtekuuluvustunne. Sugulasi teatakse ja tuntakse ning üheskoos rõõmustatakse õnnestumiste üle, keerulistel päevadel ollakse üksteisele toeks ja abiks.
Suguvõsaliikmeid võib siduda mingi isikuomadus või väline tunnus, näiteks väljapaistvad sportlikud saavutused, erakordne musikaalsus või keskmisest pikem kasv.
Sellised suguvõsad korraldavad ka kokkutulekuid. Nii kogunesid 6. augustil juba neljandat korda Leppneeme külas Lännemäel elanud Aliine ja Kalle-Voldemar Raja järeltulijad. Kohtutakse iga viie aasta tagant ning seekord oli kokkutulnuid umbes poolsada. Suguvõsa kaugemad esivanemad on Leppneemes elanud juba üle 230 aasta. Veel varasemad elasid praeguses Jõelähtme vallas Muuga sadama lähistel asuvas Uuskülas. Kõige vanem teadaolev esiisa Sepa Klaus on sündinud 1661. aastal ning tema sugupuus on hinnanguliselt 33 000 järeltulijat ja nende paarilist. Arvatavasti selle mehe nimest ongi tulnud talukoha nimi Klaukse, kus tema järglased hiljem elasid. Sepa Klausi üks järeltulijate haru siirdus 18. sajandi lõpupoole elama Leppneeme küla Jaani tallu, kus nad said endale 1834. aastal Raja perekonnanime.
Uuskülas ja Leppneemes
Kokkusaamine algas Uuskülas põlise Klaukse talu kunagises asukohas. Külalisi tervitas külavanem Tõnis Tuuder, kes kõneles siitkandi inimeste tänastest muredest ja rõõmudest. Edasi andsin Jõelähtme kihelkonna ajaloo uurijana kokkutulnuile põgusa pildi Sepa Klausi ja tema järglaste elust Uuskülas.
Leppneeme poole sõites tehti vahepeatus Randvere kalmistul, kus on Aliine ja Kalle-Voldemari viimne puhkepaik. Lännemäel heisati kõigepealt hümni saatel Eesti lipp. Seejärel lasti hea maitsta perenaiste keedetud supil ning sellel, mida igaüks lauale panemiseks kaasa oli toonud. Varsti koguneti kuulama ülevaadet 1783. aastal Uuskülas sündinud ja Leppneemes perekonnanime saanud Klaus Raja (jälle Klaus) ning tema pere tegemistest.
Seltskondlikku tegevust jagus igaühele. Kes otsis üles mõne sugulase, et tema käest uurida, mis on vahepeal juhtunud. Teised katsusid jõudu sportmängudes. Väiksematel oli tore omavahel tuttavaks saada ja samuti midagi põnevat koos teha.
Osalejate arvamus oli, et selline sugulasi liitev kokkusaamine on hästi tore. Kindlasti ei piisa ainult inimeste kokkukutsumisest, vaid oluline on kogu päevakava hoolikalt varem läbi mõelda, et tegevust oleks nii lastel, noortel kui ka eakamatel. Ainult üks inimene ei suuda kokkutulekut ette valmistada ja korraldada, vaid selleks on vaja toimkonda, kes omavahel erinevad ülesanded ära jaotab. Seekord nii oligi.
