Raamatuid lugedes on võimalik sattuda kohtadesse ja olukordadesse, kuhu muidu mitte kunagi ei satuks. Viimsi raamatukoguhoidja Reet Kukk soovitab kolme lugemisrännakut.
Triin Lellep. Minu Pariis. Oh là là!
Petrone Print, 2020. 224 lk
„Minu…“ sarja raamatutesse suhtuvad eesti lugejad mitmeti: on neid, kellele need väga meeldivad, ja samas on ka neid, kes on selle sarja suhtes üsna kriitilised. See sari ongi vastuoluline, kirjutatud erinevate inimeste poolt, kes näevad maailma erinevalt.
Tundub, et selle sarja raamatute lugejaid köidab eelkõige võimalus osa saada võõrast kultuurist ja ühtlasi autori isiklikest läbielamistest lugejale tundmatus keskkonnas. Kui vahel võib mõnele „Minu…“ raamatule ette heita mõningast ebaühtlust, siis Triin Lellepi teost lugedes saame osa nii autori tegemistest kui ka piisavalt teavet Pariisi ja prantslaste kohta. Teos on kirjutatud ladusalt ja nauditavalt. Autor vaatleb ümbritsevat kui laps, pärani silmadega ja kordab: „Oh là là! See on küll võimalik ainult Pariisis.“ Vaatamata kõigele ebameeldivale, mida Pariisis kohtab: miljonid rotid, sajad söögikohad, mis pakuvad ülessoojendatud külmutatud valmistoite, ebaviisakad kelnerid, erakordselt kõrged majutushinnad, saastunud õhk, jääb kõlama mõte, et vähemalt korra elus peaks iga inimene Pariisis ära käima.
Raamat on olukirjeldusena küllaltki informatiivne, isegi kergelt huumoriga pikitud ning annab julgust selle sarja raames teha tutvust ka mõne teise paigaga.
Jaan Kaplinski. Piirpääsukese Euroopa. Baikalist Assoorideni
Hea Lugu, 2020. 237 lk
Praegu, kus vaid linnud võivad takistusteta kõiki piire ületada, on hea meenutada või unistada sellest, mis meist kaugemal asub. Kujutluspildi loomisel tuleb appi Jaan Kaplinski „Piirpääsukese Euroopa“, kus autori rännakud viivad meid Euroopasse, mis tema jaoks ulatub Assoori saartest Baikali järveni. Vaatamata Kaplinski mööndusele, et reisimine talle ei meeldi, reisib ta siiski ja on kahtlemata väga hea reisikirjanik. Autori tähelepanekud algavad lähinaabrite juurest ja viivad lõpuks linnulennul läbi Euroopa. Kaplinski kirjeldab teoses kogetud maid, kaugel kohatud inimesi ning mõtteid ja meeleolusid, mida erinevad paigad temas tekitanud on. Reisidele lisab väärtust ajaloo tundmine, samuti kohaliku omapära ning olustiku märkamine ja hindamine. Vaatamata paljudele positiivsetele seikadele väljendab Jaan Kaplinski oma suhtumist Õhtumaa vastu järgmiselt: „Ma ei armasta Euroopat, see tähendab, et mul ei ole temaga niisugust erilist aukartusega põimunud emotsionaalset suhet nagu paljudel Eesti või Soome intellektuaalidel.“ Siiski täiendab ta ennast: „Võib-olla sellepärast, et kasvasin euroopalikus peres, Euroopa oli ja on mulle midagi harilikku, argipäevast.“ Kas meil üldse saabki olla radikaalselt erinevat vaimsust? Meie individuaalsus ja identiteet on sügavuti tihedalt kokku kasvanud. Samas Kaplinski mõistab kultuuride erinevusi ja hindab iga üksiku kultuuri väärtust.
Teosele lisavad sügavust autori mõtterännakud, kus tema vaim piirpääsukese kombel lendleb ja näeb kõrgustest neid detaile, mida maapinna läheduses ei märkagi. Piirpääsuke on ka tema hingelind: „Ka minul pole päris kodu, olen kodus paljudes paikades taeva all, nagu tema. Ja võibolla kunagi saab mu ihust vabanenud hing tõesti linnuks ja saab lennata sinna, kuhu nii väga igatses.“
Zane Zusta, Diāna Zande. Prussakad minu peas. Lood naistest
Helios, 2020. 239 lk
Läti ajakirjanik Zane Zusta ja psühhoterapeut Diāna Zande on kirja pannud teose erinevate naiste lugudest, kellel on siiski ka midagi ühist. Need on sügaval alateadvuses paiknevad käitumismustrid, n-ö prussakad, mis segavad edukat igapäevaelu ning toovad kaasa probleeme sotsiaalsetes suhetes, tekitavad muret inimese igapäevaelus.
Ajakirjanik on kirja pannud tuttavad ja inimlikud lood, millega lugejal on võimalik samastuda, nendest lugudest õppida ja omagi elu muuta. Prussakateks meie peas võivad olla negatiivsed mõtted, eelarvamused, solvangud, etteheited, viha, kapriisid jne. Teose lihtsate lugude kangelannadel on igaühel oma probleem: oskamatus aega planeerida, muremõtted laste pärast, arusaamatused emaga, tahtmine kõigi jaoks hea olla, armukadedus, maailma nägemine ainult enda seisukohast. Universaalset, kõiki probleeme olematuks tegevat lahendust pole lugude tegelastele pakutud. Küll on iga konkreeetse loo lõpus psühhoterapeudi kiri, milles ta püüab igale naisele ulatada abistavat kätt.
„Muidugi on kõige parem õppida oma vigadest, kuid sageli on abiks ka teiste inimeste kogemused.“ Küllap on igaüks meist tabanud aeg-ajalt mõtlemast n-ö mõttetuid mõtteid, teatud olukordi vääriti mõistnud, inimestele ülekohtuseid hinnanguid andnud ja seejuures iseennast süüdistanud. Käesolev raamat on lugejale mõneti äratundmiseks, et tema probleemid polegi nii erakordsed ja ainulaadsed. Need lood aitavad otsida lahendust võimalikele valedele käitumisviisidele ja julgustavad analüüsima erinevaid elusituatsioone.
