Autor: Andres Jaanus, EELK Randvere koguduse juhatuse liige
Kirikuläve ületades köidab sisseastuja pilku esimesena altar, kõige püham paik. Randvere kabelis seisab kirikulise ees altarimaalil pikas valges rüüs Kristus ja teenimisvalmilt tema poole vaatav Peetrus, taustaks hele suvine Geneetsareti järv. Taamal on kalavõrkude tõmbamisega ametis paaditäis kalureid.
Altarimaali 1872. aastal Randvere kirikule kinkinud Tammneeme küla Mihkli talu peremehele oli sellel kujutatu kindlasti tuttav ja kodune – sai ju suurem osa ümberkaudsete külade elanikest põhielatise just kalapüügist. Maali olustik on helge, ka väikse pühakoja paksud peakivimüürid ei rõhu. Pärastlõunaste jumalateenistuste ajal võib Randvere kirikus jälgida värvidemängu, kus päike pühakoja akende värviliste klaaside varje altarile ja otsaseinale heidab.
1852. aastal pühitsetud Randvere kabel on lihtne ühelööviline kõrge laega hoone, mis seisab tugeval alusel. Püsivaks ei tee kirikut aga pelgalt müüre kandev paari meetri sügavune vundament. Kirik tähendab ka inimesi, kes Jumalat teenivad, paluvad ja kiidavad. Kinnitame ju igal pühapäeval apostlikus usutunnistuses: „Mina usun üht püha kristlikku kirikut“. Kiriku alusepanijaks on Jeesus Kristus ise ja see hõlmab tervet maailma. Ka Viimsis jagub Kristuse järgijaid mitmesse kogudusse ja pühakotta. Randvere on nende seas üks väärikamaid, jäädes vanuselt õige pisut maha Pranglist.
Kiriku ehitamine
Nii Prangli kui ka Randvere kabeli ehituse algatajaks olnud tolleaegset Ida-Harju praosti ja Jõelähtme koguduse õpetajat Gustav Heinrich Schüdlöffelit (1798–1859) teatakse vaimulikutöö kõrval eesti mütoloogia uurija ja kirjakeele uuendajana. Samas oli tal ka annet majandusmehena. Kirikute ehituseks kohe peale Jõelähtmesse ametisse seadmist aastal 1829 väljakuulutatud korjandustest kasvas vajalik summa vähehaaval, kuid suure osa sellest moodustasid ligi paarikümne aastaga kogunenud intressid. Omalt poolt toetas Randvere kiriku ehitust puitmaterjaliga ja rahaliselt Maardu mõisnik Christoph von Brevern. Kui Prangli kabel valmis 1848. aasta suvel palkehitisena paari kuuga lauritsapäevaks ehk 10. augustiks, siis sama aasta juulis alanud ehitustööd Randveres kestsid pühakoja sisseõnnistamiseni neli aastat. Täpset kiriku pühitsemise ehk Jumala teenimiseks eraldamise kuupäeva pole teada. Praeguse väljanägemise sai Randvere kirik aastal 1882. Veel 30 aastat hiljem valmis August Terkmanni käe all lihtsa prospektiga, kuid puhtakõlaline, praegugi kasutusel olev orel.
Kabelit kasutati pikk aega Jõelähtme koguduse abikirikuna, kuni 15. jaanuaril 1923. aastal kinnitas kirikuvalitsus ehk konsistoorium Randvere koguduse iseseisvaks. Seega on Randveres üsna pea tulemas oluline tähtpäev, mis väärib põhjalikumat käsitlust, kui siinne leheruum seda võimaldab. Koguduse kõrgajaks võib pidada 1930ndate teist poolt, mil valmis kogudusemaja praegusel Kaevuaia teel ja liikmete arv kasvas 375-ni. Lühikest aega (1937–1944) hõlmas Randvere koguduse teenimispiirkond kogu Viimsi poolsaare, kuni Rohuneeme abikogudus Randvere-Viimsi kogudusest eraldati ja Tallinna Jaani kogudusega liideti.
Oma „piiripealse“ asukoha tõttu on Randvere kogudus kuulunud nii Tallinna (1935–1951), Lääne-Harju (1951–1982) kui ka Ida-Harju (kuni 1935 ja alates 1982) praostkonda. Ehkki Viimsi poolsaare luterlikud kogudused kuuluvad erinevatesse praostkondadesse (Viimsi Püha Jaakobi kogudus Tallinna praostkonda), on idakalda külade seotus emakirikuga Jõelähtmes ajalooline. Vaatamata pikematele vahemaadele on suhtlus ja sugulussidemed Muuga lahega piirnevate rannakülade vahel olnud tugevamad kui vaid mõne kilomeetri kaugusel asuva Viimsi läänekalda rahvaga. Ka praegu moodustavad üle poole Randvere koguduse aktiivsetest liikmetest Leppneeme, Tammneeme ja Randvere elanikud, umbes veerandi jagu lisandub Tallinna linnast.
Randvere kogudus
Tänane Randvere kogudus annab välja ühe väikse Eesti maakoguduse mõõdu. Oma koguduslikku kuuluvust on annetuste ja armulauaosadusega kinnitanud 50 inimese ringis. Teist samapalju on neid, kes Randveres ristitud ja konfirmeeritud, aga sideme kaotanud. Lähiümbruse külade elanike arvuga võrreldes on see peaaegu nähtamatu osa. Kirik hoonena on aga läbi igasuguste aegade olnud nähtaval kohal ja juba üle kolmekümne aasta kestab soodus aeg, mil keegi ei pea kartuses üle õla vaatama, kui sinna siseneda otsustab. Kõige kiuste hoiti kirikute uksi lahti ja hooneid vähemalt rahuldavas seisus ka eelnenud okupatsioonikümnenditel. Nagu piiskop Joel Luhamets oma aastapäevajutluses märkis, on „organid“, kes usku ja usklikke vaenasid, oma eksistentsi lõpetanud, aga kirik püsib endiselt.
Randvere kogudus on vaatamata tagasihoidlikele vahenditele suutnud toetada nii vaimulikku teenimist kui ka hoidnud korras pühakoda. Viimase jaoks on abikäe ulatanud ka maksumaksja, rahastades valla eelarve kaudu iga-aastaselt kõigi Viimsi koguduste majandustegevust. Rotatsiooni korras iga 5–6 aasta tagant eraldatavat investeeringutoetust on Randveres kasutatud nii kiriku sise- ja välisilme uuendamiseks kui ka kirikaia kivimüüri taastamiseks. Ajahammas pureb aga väärikamaidki ehitisi ja nii elas kogudus paar aastat tagasi üle paraja ehmatuse, kui pehkinud riputustalad lasksid Randvere kiriku vanimal esemel, Johan Malmbergi töökojas aastal 1802 valatud tornikellal poolde vinna kukkuda. Asja põhjalikumalt uurides selgus, et renoveerimist vajab kogu tornikiiver. Taotleme jätkuvalt rahalist toetust muinsuskaitseameti kaudu, kuid oodatud on iga annetus ka koduvalla elanikelt ja ettevõtjatelt. Ehkki 170. aastapäeva jumalateenistusest sai kohapeal osa üle 60 kirikulise, on neid igapühapäevaselt vaid pisut. Kas ülejäänud ei vajagi Jumala Sõna, mida seal kuulutatakse, või peavad nad kirikut nii endastmõistetavaks, et usaldavadki seal jagatavast õpetusest ja kombetalitustest osasaamise vähestele? Ometi otsitakse elu pöördelistel hetkedel kirikust tuge ja selle leidmise üheks eelduseks on järjepidevus, katkematu evangeeliumi ehk rõõmusõnumi kuulutamine ja selle vastuvõtmine, ka Randveres.
