Väikesed saared Prangli, Keri ja Aksi on mandrile küll väga lähedal, aga elurütm on neil hoopis teine. Ajavoolu ei saa saartel peatada, aga veidikene aeglasemalt saab selle tiksuma panna küll. Tõdesime seda koos vallavanema Illar Lemettiga, kui ühel juunikuu päeval saarte eluga tutvumas käisime.
Prangli valdusi tutvustavad saarevanema kohusetäitja Terje Lilleoks ja sadamavaht Tae Laurand. Nagu tegusate inimeste puhul ikka, pole nimetatud sugugi nende ainsad ametid. Terje on ametis Prangli saare kiirabipunktis ja Tae tegutseb päästjana, lisaks peab ta oma hoovi peal talurahvamuuseumit ja loodusmaja. Samuti on mõlemal oma suveniiri- ja käsitööpood. Tae väike kauplus asub Kelnase sadamas ning seal on müügil kohalike käsitoomeistrite toodang, alustades pehmetest ja kirevatest villastest sokkidest ja lõpetades põnevate õlakottidega. Terje pood paikneb Prangli „peatänava“ ääres tema koduhoovis ja seal pakutakse müügiks peamiselt kohapeal valmistatud puidust suveniire, olgu kas silmailuks (küünlajalad, ehted) või tarbeasjadeks (lõikelauad, võinoad, seinakellad). Kindel on aga see, et mujalt sarnast kaupa naljalt ei leia.
Pika ajalooga kirik
Prangli saar on nii väike (6,44 km²), et kes soovib, saab sellele ka jalgsi tiiru peale teha, aga kes ihkab midagi põnevamat, võib tellida kohalikelt ringsõidu džiibiga. Meie valime selle teise võimaluse, sest kui tihti siis ikka õnnestub Eestimaa pinnal lahtises autokastis sõitu nautida. Sadamavaht Tae istub rooli ja viib meid kõigepealt Prangli Laurentsiuse kirikusse.
Kirik on väike ja armas valge puitehitis, mis asub külast eemal kadakate vahel ning ehitati siia 1848. aastal Soomest kohale toodud palkidest. Kirikutorni ehitamist rahastas tolleaegne mõisnik, kelle tarbeks rajati kirikusse koguni oma loož ning see kõrgub seal senini. Pühakoda igapäevaselt avatud ei ole, aga vahel toimub seal mõni väiksem kontsert ning kirikupühade ajal peetakse mandrilt tulnud õpetaja juhatusel jumalateenistusi. „Talvel toome kirkusse jõulupuu, aga mitte kuuse, vaid männi, sest kuuski meil saarel praktiliselt enam ei kasva. Üksikud, mis on, on elanike enda istutatud. Kuusemets on siin olnud küll, aga see põletati umbes 300 aastat tagasi Rootsi riigi poolt maha, et saarel elanud ja paksu pahandust tekitanud piraadid välja suitsetada,“ toob Tae välja ühe huvitava seiga.
Terje näitab oma abikaasa valmistatud kiriku seina ääres asuvat vitriini, kuhu on paigutatud mõned ajaloolised esemed. Tähtsaimal kohal asub tukukott. Tae selgitab, et tegemist on pika kepi osta riputatud sametist kotiga. „Mehed istusid kirikus ühel pool ja naised teisel pool ning ikka juhtus, et kui tugevam sugupool oli päeva edenedes juba õlut rüübanud, vajus silm papi jutlust kuulates kinni. Siis torgati tukukott tukkujale nina alla ning kõlistati sellega. Unimüts pidi siis ühe mündi selle eest kotti panema, et magama jäi,“ räägib ta.
Pildikesi Prangli minevikust
Kiriku kõrval tasub Pranglit väisates kindlasti käia talurahvamuuseumis, mille peremees on Tae. Muuseumis on hoiul palju esemeid, mis aastate jooksul saarelt või selle ümbrusest on leitud. „Kui kuskil kaevad ja labidas kolksatab, siis võib arvata, et oled jälle midagi leidnud,“ naerab Tae. Tal on iga asja juurde rääkida oma väike lugu ning nii puhub ta igale esemele kuulajate jaoks elu sisse.
Muuseumis on välja pandud vanad tööriistad, pillid, mööbel, nõud, käsitöö ja palju muud. Siin on tallel ka 1941. aastal Saksa hävituslennukite poolt puruks pommitatud auriku Eestirand kraami. Eestirand sai pihta Keri lähedal, kuid kapten juhtis aluse Prangli juurde madalikule ja teadaolevalt pääses umbes 3500 sunniviisiliselt nõukogude armeesse mobiliseeritud pardalolnust 2762 meest. Saarel on hukkunute kalme koos dolomiidist samba ja puidust mälestusristiga, muuseumis leidub aga mitmeid laevalt ära toodud esemeid. „Eestirand vedas näiteks mustrilisi vineerist toolipõhjasid, mis olid kümne kaupa nööriga pakitud. Neid toodi laeva pealt pakkide viisi ära ja kasutati kohalikes majades tubade ülelöömiseks,“ räägib Tae. Terje lisab, et laevalt veeti kuivale maale ka suures koguses piiritust. „Räägitakse, et üks mees vedas piiritust oma sõudepaadiga nii palju, et istus kummikutega selle sees ja pärast polnud kodus ühtegi vaba nõud – kõik olid piiritusega täidetud.“
Pildikesi Prangli loodusest
Talurahvamuuseumiga sama hoovi peal (tegelikult Tae enda koduhoovis) asub loodusmaja, mis avati üheksa aastat tagasi. Pisikeses hubases hoones saab ülevaate kohalikest taimedest, loomadest, lindudest ja muust loodusega seonduvast.
Lauda katab jänesenahk ning Tae selgitab, et tegu on saare viimase jänesega, kelle rebane maha murdis. Rebased on siinsed ainsad kiskjad, kes on jõudnud palju pahandust teha. Esimesed reinuvaderid jõudsid Pranglile juhuse läbi 25 aastat tagasi. „Üks rebane oli Viimsis auto alla jäänud ning neli kutsikat, kel silmigi veel peas polnud, jäid ilma emata. Need toodi Pranglile, kus ühel iiri setteril olid parasjagu pojad. Koer võttis rebaselapsed oma hoole alla ning need kodunesid ära. Hiljem tuli ilmselt rebaseid ka üle jää saarele juurde ja nad on väga kiiresti paljunenud. Nad on otsa peale teinud jänestele ja siilidele,“ räägib ta. Terje lisab, et saarel korraldatakse ka rebasejahte, aga kiskjatest lahti pole saadud. „Sel aastal pidi ka jaht tulema, aga jäi lõpuks ikkagi ära, sest meri jäätus ja jahimehed ei saanudki saarele tulla.“
Tae tutvustab vahepeal muusemi eksponaate ja räägib veel ühe loo. „Vene ajal rebaseid ei olnud ning saarel oli rohkem hahke. Kuna taludes peetud kanad ei olnud alati nii tublid haudujad, kui inimesed oleksid soovinud, siis mindi haha pesa kallale, võeti ära näiteks neli muna ja pandi pliiatsiga täpiliseks joonistatud valged kanamunad asemele. Hahk tuli pesa peale tagasi, luges munad üle, jäi rahule ja haudus pojad välja. Kui hahk oli sellega ühele poole saanud ja viis oma pojad ujuma, siis kanapojad jäid pesa peale vahtima, lapsed pidid siis ruttu minema ja nad ära tooma. Selliselt said kanapidajad tibusid juurde.“
Pidu peetakse rahvamajas
Kes lähiajal Pranglile satub, võib suure tõenäosusega osa saada ka mõnest kultuuriüritusest, sest rahvamajas toimub suve jooksul mitu põnevat ettevõtmist. Kõigest räägib lähemalt Prangli rahvamaja särasilmne juhataja Külli Talmar-Kuiv, muuhulgas tutvustab ta näitust, mis maikuu keskpaigast rahvamajja üles on pandud. „Meil on väljas karismaatilise piltniku, helilooja ja ajakirjaniku August Johann Luusmanni loomingule pühendatud näitus. Luusmann on pärit Aksi saarelt. Teda on peetud ka veidrikuks, kuid ennekõike oli ta helilooja, ajaloo talletaja ja erilise tähendusega fotograaf,“ tutvustab juhataja. „Näitus on hiiglama äge, ma olen ise Aksi saare ajaloost ja Luusmannist vaimustuses,“ ütleb ta.
Väga laia silmaringi ja tegevusväljadega Luusmann oli tõesti mees nagu orkester ja tema fotod on vaatamist väärt. Huvi nende vastu võiks tekitada juba näituse pealkiri: „Ühel väikesel saarel elas geenius.“ Sama geenius on peategelane ka rahvamaja tänavusuvises suurprojektis ehk muusikalises suvelavastuses „Mis sa ilma paadita teed?“. Lavastuse on kirjutanud Külli Talmar-Kuiv ise ning see äratab ajaloo hõlmast möödunud aegade saarekultuuri. „Etendus kulgeb tujuküllases muusikalises võtmes ja kõike toimuvat nähakse Aksi ühe värvikaima elaniku August Luusmanni pilgu läbi,“ ütleb Külli.
Ta toob välja, et rahvamajas juhtub suve jooksul veel mõndagi. 23. juunil peetakse jaanipäeva, populaarne üritus on kaluripäeva pidu 10. juulil, mille raames tähistab muuhulgas oma 40. juubelit tantsuansambel Lee, toimumas on mitmeid kontserte ja laagreid, samuti väga populaarseks muutunud traditsiooniline Prangli spordipäev 7. augustil. „Kõik on oodatud!“ kinnitab Külli. Täpsemad sündmuste kuupäevad ja infot leiab Prangli Rahvamaja Facebooki lehelt.
Mida veel Pranglil leidub?
Prangli on küll väike, aga avastamist jätkub seal mitmeks päevaks. Keda huvitab rannapuhkus, seda ootab üks Eestimaa ilusaim liivarand Mölgil. Kindlasti tasub ära käia Prangli gaasileiukohas, jalutada loodusradadel, otsida üles 31,1 m ümbermõõduga Punane kivi ja 19 m ümbermõõduga Kotkakivi.
Ehk on lugejal hea teada, et kui pole kodust võileibu kaasa võtnud, siis tühja kõhtu kannatama ei pea. Kelnase sadamas asub kolmandat aastat avatud sadama kohvik, saare keskel teenindab külastajaid Prangli Saare-resto, aga kes tahab, saab ka kauplusest kõik esmavajaliku. Kauplust peavad alles veebruaris saarele kolinud noored, kes kinnitavad ühest suust, et saare elurütm meeldib neile väga ning poe pidamine on mõnus töö.
Turvalisuse pärast ei pea samuti muret tundma, sest juba aasta jagu on Pranglil avatud Põhja-Eesti Regionaalhaigla poolt loodud kiirabi tugipunkt. Personali hulka kuulub ka Terje Lilleoks, kelle sõnul on töö väga huvitav. Lahendada on tulnud nii lihtsamaid kui ka keerulisemaid juhtumeid ning kiirabipunkti rajamine on end igati õigustanud.
Ohutuse eest seisab hea MTÜ Prangli Saarte Selts, mis alustas tegevust 2004. aastal Valdur ja Vambola Kahro eestvedamisel. Selts tegeleb nii merepääste kui ka tuletõrjega. „Aastate jooksul oleme saarele tehnika muretsenud, vajalikud lepingud sõlminud ja mehed välja koolitanud. Meeskonnas on liikmeid nii saarelt kui ka mandrilt,“ ütleb Valdur Kahro. Kui tuletõrje peab väljakutsele sõitma õnneks keskmiselt vaid kord aastas, siis merepääste saab väljakutseid oluliselt rohkem. Merepäästes on iga mees valves põhimõtteliselt 24/7. Kui tuleb häirekeskusest kõne, siis vaadatakse, kelle kaater on kõige lähemal, et saaks võimalikult kiiresti appi minna. Vajadusel starditakse ka Rohuneemest, Leppneemest või Prangli Lõunasadamast. Valdur Kahro sõnul on Lõunasadam väga oluline just Pranglil õnnetusse sattunud või haigestunud inimeste kiireks mandrile toimetamiseks, sest sealt on mandrile on täpselt poole lühem meretee kui saare põhisadamast Kelnasest.
Kuidas Pranglile saab?
Mandri ja saare vahel sõidab parvlaev Wrangö. Suvisel ajal on iga päev mõlemas suunas kolm väljumist, v.a pühapäeval, mil Wrangö sõidab saarelt mandrile ja vastupidi koguni neljal korral. Sõit on soovitav juba pikemalt ette broneerida, sest kui alles nädalavahetuse hommikul tuleb mõte saarel käia, siis ei pruugi see võimalik olla, sest kõik laevapiletid on välja müüdud. Kelnase sadam võtab vastu ka erinevas suuruses aluseid, nii et kohale saab minna oma purjeka või kaatriga. Sellest aastast on sadamas ka uhiuus ootepaviljon ja saun, mida parvlaeva reisijad ja sadamasse saabujad kasutada saavad. Leidub ka mitmeid reisikorraldajaid, kes pakuvad transporti ja ringsõite nii mandrilt Pranglile kui ka Pranglilt Kerile ja Aksile. Tuleb ainult natukene guugeldada või kohalikelt inimestelt nõu küsida.
Ainulaadne Keri saar
Kui juba Pranglil olla, siis miks mitte ära käia ka kolm meremiili põhja pool asuval Keri saarel. Keri on tilluke saar, mis on sõltuvalt veetasemest umbes 400 meetrit pikk ja teistpidi 80 meetrit lai. See on koht, kus meri on igast küljest näha ja kuulda. Kes on vähegi sportlik, saab 20 minutiga mööda kivist rannaäärt saarele ringi peale teha, aga peab arvestama, et saare püsiasukateks on merelinnud ning nende elutegevust ei tohi häirida.
Kui talvel on saar enamasti asustamata, siis suvel toimetavad seal korralised saarevahid. Kui meie Kerile jõuame, on esimest päeva saarevahi ülesannetes Aivar Jürgenson, kes ongi saarel päris esimest korda, aga tunneb end siin juba nagu kala vees. Ta tutvustab oma ajutist kodukohta ja näitab hooneid, mida on väikesel saarel palju. Esmalt muidugi Keri kaubamärk – tuletorn kõrvalhoonega, siis kinomaja, paadikuur, puukuur, saun, kaevumaja, elumaja, uus generaatorimaja ja ilmajaam.
Keril ei käi regulaarset laevaliiklust, kuid saarele on võimalik siiski saada. Üheks võimaluseks on tulla enda alusega. On tuldud nii kajakkide kui ka skuutriga. Jahid, millel käib kiil üles, on samuti kõrgema veega suutnud end ära parkida. Suurema jahiga tuleku jaoks on vajalik kummipaadi olemasolu. Tegelikult ei peagi saarele minek olema eesmärk omaette, sest seda võib imetleda ka paadist maale minemata – muuhulgas on ju meie ülesanne kaitsta saarte kaunist loodust ja hoida see võimalikult puutumatuna.
Omalaadne Aksi
Prangli lähedal asub ka teine väikesaar Aksi. Aastatel 1797–1953 oli Aksi püsiasustusega saar, kus elas Aksbergide suguvõsa, kelle kasutuses oli kokku viis talukohta. Enamus elanikke põgenes teise maailmasõja päevil Rootsi ning viimased saarele jäänud inimesed sundasustati nõukogude võimu poolt Pranglisse.
Praegu on Aksil püsielanikeks üks abielupaar. Kui meie Aksile jõuame, siis tuleb vastu peremees Elar, sest perenaine Marianne on parasjagu ära Prangli kohvikus tööl. Elar räägib, et nad on saarel elanud viis aastat ja hoolitsenud Šoti mägiveiste ja lammaste eest. Suvisel ajal saavad loomad tegelikult täiesti omapäi hakkama, kuid talvel vajavad hoolt. Tänu loomadele pole saarel enam kübetki pilliroogu ja rannavallid on hoolikalt pügatud.
Aksil olles tasub kindlasti saarele ring peale teha ning muuhulgas ära vaadata saare kagutipu juures parajatest kividest laotud labürint ehk saareelanike järgi „türgi linn“, mille ava ees on kividest laotud tähed DW ja aastaarv 1849. Kivilabürindi ehitas Suomenlinnast 1808. aastal venelaste eest pagenud sõjaväelane David Wekman, kes pärimuste järgi elas saarel kuni oma surmani. Samuti võib pilgu peale heita 1986. aastal saare lõunaotsale rajatud tuletornile, mis kujutab endast kolme valget silindrit musta metalltorni tipus. Tuletorn töötas algul tuumajõul, täna saab see tööks vajaliku elektrijõu päikesepatareidest.
Aksi on eriline saar, kus 59 hektaril leidub nii metsa, heinamaad, soid, liivaranda, kiviklibused rannaalasid ja liivaluiteid. Siin kasvavad kadakad ja arukased ning rohkesti kirburohtu. Mõistagi pesitseb suvel Aksil palju erinevaid linde, peamiselt tiirud, kajakad ja pardid.
Tule saarele!
Viimsi külje all asuvad Prangli, Keri ja Aksi on omapärase loodusega ja pakuvad puhkamiseks ning uudistamiselt küllaldaselt võimalusi. Kõik, kes peavad lugu puhtast loodusest, oskavad seda hoida ning suhtuvad austusega kohalikesse elanikesse ja tavadesse, on oodatud!
