Tekst: Hanno Ojalo, sõjaajaloolane
Minu äsja ilmunud raamatus “Eesti väikesaared sõja jalus” on juttu ka mõnevõrra kummalisest sündmusest, mis toimus 1941. aasta augusti lõpupäevil Prangli ja Aksi saare lähistel.
24. augustil 1941 jooksis Prangli saare juures randa kinni tuntud laev Eestirand koos tuhandete eestlastest mobiliseeritutega. 28. augustil 1941 lahkus Tallinnast Leningradi suunas kahest ja poolesajast sõja- ja transpordilaevast koosnev Vene Balti laevastiku konvoi. Siinkohal põrkame ühele vastuolule – nimelt 30. augustil, kui olevat alanud Eestiranna meeste vedu saarelt mandrile, toimus väidetavalt lausa Prangli ja Aksi saare vahelises väinas (või kuskil sealkandis) väiksemat sorti „merelahing” ehk täpsemalt vastastikune tulistamine.
Kas oli see kaugemal või mõnel teisel kuupäeval – igal juhul Eestiranna mehed ja Erna pataljoni mehed, kes abistasid neid üleveol mandrile, ei näi sellest midagi teadvat.
Aga mis siis ikkagi toimus? Ütleme kohe ette ära, et lahing ei olnud ei pranglilaste ega aksilaste ettevõtmine, kuigi pealiskaudsel tutvumisel võib selline mulje jääda. Nimelt ilmus ajalehes Eesti Sõna aasta hiljem surmakuulutus või täpsemalt järelehüüe kahele mehele, kes selles lahingus surma said. Need olid kaks venda – Edgar-Aleksander Pärg (sünd 1918) ja Jüri Pärg (sünd 1913) –, kes olid Jõelähtme vallast Ihasalu külast. Kuna neid mälestas Omakaitse Harju maleva Prangli rühm, siis tekkis hiljem ekslik mulje, nagu oleks tol ajal selline rühm eksisteerinud ja vennad Pärgid olnud selle rühma liikmed. Tegelikult oli üks venelaste kuulidest merel langenud vendadest, kes hukkusid Prangli lähedal 30. augustil 1941 portaali geni.com andmetel mitte Jüri, vaid hoopis Artur Heinrich Pärg.
Kuid tagasi merelahingu juurde. Ajaleht Eesti Sõna kirjutas selle kohta niimoodi, et Aksi on pisikene saar Prangli saare ja mandri vahel nagu loodest kagusse väljasirutatud kitsas keel, 3 km Pranglist ja 6 km mandrist. Saar on vaid poolt kilomeetrit suur, siin asub viis talu 30 elanikuga. Kuna saarel puudub peagu täielikult põllumaa ja leidub vaid vähe heina- ja karjamaad, siis on siinsed elanikud peagu eranditult kala- ja meremehed.
Esimene elanik asus saarele poolteistsada aastat tagasi kui ehtne Robinson. See oli Abram Aksberg Harjumaalt Anija mõisast, kust mees oli ära karanud 25-aastase sõjaväeteenistusse kutse eest. Mees võttis Prangli saarelt naise ja pärandas siis saarele ka oma nime. Vahepeal kutsuti saart ametlikult Väike-Prangli saareks. Aksi sai juba aastaid saare ametlikuks nimeks.
Kommunistid otsustasid saarelt evakueerida kõik elanikud, selleks saadeti sinna punaväelased. Kuid siis puhkes sõda ja punaväelased kutsuti kiiresti tagasi. Oldi nagu saarele vangistatud – keelatud oli sealt lahkuda eriloata. Kõik paatide mootorilukud korjati ära ja need olid rannavanema käes. Üks saare elanikest oli kommunistide võimupäevil kaduma läinud. Ta arreteeriti Tallinna sadamas, kui oli alustanud sealt koduteed. Konfiskeeriti ka tema mootorpaat.
Kui siis sõjapäevad jõudsid Aksile ning sealt mööda põgenesid punaväelaste laevad ja paadid ida poole, ei mallanud ka Aksi mehed enam pidada. Nad lõid kaasa. Ühel päeval tekkis merel aksilaste ja põgenevate venelaste vahel päris lahing. Aksilaste paadis oli ka Prangli ja mandri mehi, kokku kaheksa meest. Venelasi oli vastaspaadis 15. Vastastikusel tulistamisel, mille juures venelased avasid kuulipildujatule, sai aksilaste paadis surma kaks Jõelähtme meest ja viis kergemalt-raskemalt haavata. Ainult üks meeskonnast pääses kergemate kriimustustega peas. Ka venelaste kaotused olid tõenäoliselt suured.
Kas venelastel oli mootorpaat või mõni kaater, on lahtine. Vaevalt küll kaater, sest sellist poleks eesti mehed söandanud rünnata. Kuidas on teada, et seal oli täpselt 15 meest, on samuti segane. Igal juhul näib, et venelased sõitsid edasi Kroonlinna poole. Näib, et ka Bernhard Merja sai selles merelahingus haavata.
Ajaleht Maa Sõna, 7. november 1942:
Rõõmus õhtupoolik haavatud sõdureile
Bernhard Merja, elukutselt kalur Kolga vallast, on saanud haavata saarte puhastamisel. Venelased asunud ründama juba sakslaste kätte langenud Prangli saart. „See üritus neil nurjus. Kõik kuus ründavat paati likvideeriti,” räägib Bernh, ,,ometi ei pääsenud ka meie ohvriteta. Kaotasime kaks kamraadi surnutena – vennad Aksi saarelt – ja kuue haavatu hulgas olin ka mina. Vasak reis tulistati kuulipildujast puruks ja kaks kuuliauku on sääreski. See juhtus 30. augustil. Ja sellest ajast peale olen pidanud lebama haiglas. Täna on esimene päev, millal võisin kepi najal välja tulla.” Kutsealusena on tal tulnud end seitse nädalat metsas varjata. „Küllalt pikk aeg, et süüa läbi närvid, kui olid pealegi relvata,” meenutab möödunud aegu. „Varjasin end Kõnnu vallas Pikajärve talu lähedal. Meiega seltsis hiljem 40 lennuväe ohvitseri, kes oma venelastest valvurid kõrvaldanud, ja koos autoga, mis neid Venemaa poole pidi viima, metsa sõitsid. Hävituspataljoni haarangul langes neist viis.” Kurva kokkusattumusena märgib Bernhard, et samal päeval, mil ta haavata sai, sõitnud ta vend paadiga miini otsa ja saanud surma. Paranedes lubab ta kohe rindele minna. „Ei saa jätta kätte maksmata” lisab käsi rusikasse pigistades.
On veel neljaski teade ühelt anonüümseks jääda soovivalt mobiliseeritult nimetatud relvakokkupõrke kohta. „Meie saarele hakkas pikkamööda lähenema üksikuid küll suuri, küll väikeseid paate. Neile sõitsid omakaitselased paatidega vastu. Lähenevad paadid olid eranditult täis venelasi. Osa neist avas eemalt tule meie sõdurite paatidele ja suundus tagasi merele. Osas tõstsid punased käed allaandmise märgiks. Mõni paaditäis toodi kaldale vangidena, aga vangide võtmine lõpetati, kui üks venelaste paat laskis eestlased oma külje alla ja siis viskasid käsigranaadi omakaitselaste paati. Õnneks põrkas granaat vastu ühe eestlase käsivart ja sealt üle paadi serva vette, kus lõhkes. Teine paaditäis venelasi laskis eestlased endile üsna ligi ja siis kerkis paadist üks mees kuulipildujaga ja tappis eestlaste paadis kaks rannaküla noort venda. Venelaste reetlik ebaausus maksis nende endi elud.”
Seega jääb paraku sündmusest väga segane pilt. Tõenäoliselt oli tulevahetus paatide vahel siiski 28. augustil, mitte 30. kuupäeval. Erinevate versioonide järgi peeti tulevahetust Tallinnast põgenevate punastega, Juminda merelahingus pääsenutega või koguni nendega, kes üritanud Pranglit tagasi vallutada. Ajad olid segased ja jutte liikus kõige kummalisemaid. Mis ja kus täpselt toimus, jääb hilisemate uurijate välja selgitada.
