Rein Kriis on juhtinud aastaid Eesti Pensionäride Ühenduste Liitu. Hetkel on ta liidu juhatuse liige. Samuti on ta kuulunud Viimsi Pensionäride Ühenduse juhatusse. Lisaks on ta juhtinud Eesti Soojustehnikainseneride Seltsi.
Veel on Rein Viimsis Pargi põik 4 korteriühistu juhatuse liige. Ja see pole veel kõik. Ta kuulub ka Viimsi Rannameeste klubisse. „Omavahel öeldes, vanameeste klubisse,“ muigab hallipäine, sirge rühi ja tugeva käepigistusega Rein.
Jalas on tal nooruslikud tennised. See on Reinu esimene intervjuu.
Rein, Te paistate väga aktiivne inimene olevat.
Jah, kui mu naine viis aastat tagasi siit ilmast lahkus, otsustasin, et ei jää üksi koju nelja seina vahele. Mulle meeldib kokkusaamistel arvamust avaldada. Inimesed ütlevad, et minuga on hea lihtne suhelda.
Kas olete alati Viimsis elanud?
Ei, ma sündisin 1936. aastal Virumaal Jõhvis. Isa oli mul elupõline metsa- ja jahimees, ema oli algul kodune, aga pärast sõda haiglas medõde. Jõhvi oli siis väike linnake, kus oli suur tärklisevabrik, mille energiaallikaks oli aurumasin ning veeallikaks suur allikas.
Julgelt tuleb pöörduda, vald jagab abivajajatele näiteks toidupakke, aga on ka mitmeid muid toetuse liike.
Rein Kriis
Kui 1940ndate lõpul Jõhvi kaevandused rajati, kadusid nii allikas kui ka tärklisevabrik, asemele tehti hoopis limonaaditehas. Nüüd pole seal enam ka kaevandusi. Kõik muutub.
Teie lapsepõlv möödus sõjakeerises?
No jah, aga kui palju laps sellest ikka aru saab. Mäletan, et vaatasin kuueaastase poisikesena, kuidas lennuk üle meie maja lendas ja kuidas lennukist pomm alla kukkus..
Mu kodu lähedal oli Toila rongijaam, kus hoiti suuri kahureid, millega Sinimägesid pommitati. Seal käisid ikka väga suured taplused, kus langes palju mehi.
Kuigi mu isa oli Eesti Vabariigi ajal teeninud mereväes Vambola peal, ei mobiliseeritud teda sõja ajal ei ühele ega teisele poole. Ju vast tänu sellele, et ta töötas siis politseis kirjutajana.
Isa suri 1944. aastal, kui olin 8-aastane. Viis aastat hiljem toimus täpselt minu sünnipäeval, 25. märtsil suur küüditamine, mille käigus deporteeriti Siberisse üle 20 000 inimese, enamasti naised ja lapsed.
Nägin, kuidas naabertalu juures autod ootasid, et naabreid ära viia. Ma siiamaani imestan, et mind koos ema ja vennaga ei küüditatud. Kui koolivaheaeg läbi sai ja ma kooli tagasi läksin, oli üllatus suur, kui paljud klassikaaslased olid kadunud. Küüditamisest ei olnud tol ajal kombeks rääkida. Seda nähti, aga sellest vaikiti.
Mida Te koolis õppisite?
Kõrghariduse omandasin Tallinna Polütehnilises Instituudis (TPI, praegune TalTech) soojusenergeetika alal. Pärast kooli lõpetamist suunati mind Narva, kus elasin ja töötasin kokku 17 aastat Balti soojuselektrijaamas, mis tootis põlevkivist elektrit Eestile ja kogu Venemaa loodeosale, sh Leningradile (praegune Peterburg), millel tol ajal ju oma energiaallikas puudus.
Ühendusse kuulumine annab võimaluse teistega kokku puutuda, suhelda, liikuda.
Rein Kriis
Narva-perioodil abiellusin kohaliku eestlannaga ja sündis meie ainuke laps.
Kuidas Te Viimsisse elama sattusite?
Sellest on nüüd 42 aastat. Viimsisse tulime elama 1977. aastal, kui poeg otsustas TPI-sse õppima minna ja meie naisega kolisime järgi, et ta ühikas elama ei peaks.
Ja et Eestis ei ole paremat randa Narva-Jõesuu rannast, siis valisime uueks elukohaks võimalikult sarnase mereäärse koha.
Elukoha vahetamine ei olnud tol ajal lihtne, selleks oli vaja töökohta, mille leidmiseks omakorda oli vaja tutvusi. Kuna mu vend oli Eesti Põllumajandustehnika Tootmiskoondises (EPT) heal kohal tööl, siis tema soovitas mind Aianduse Peavalitsuse Konstrueerimise ja Tehnoloogia Büroosse (KTB) tööle.
Tänu töökohale sain kohe ka korteri, milles tänaseni elan. Kunagi oli mul sealt miljonivaade merele, millele nüüdseks on puud ette kasvanud. Aga seinal on tolleaegne vaade maalile jäädvustatuna alles.
Kus Viimsi inimesed nõukogude ajal töötasid?
Viimsis oli tol ajal kolm suurt ja väga edukat asutust – S. Kirovi nimeline näidiskalurikolhoos, Pirita Lillekasvatuse Näidissovhoos (mille peakontor asus praeguses vallamajas) ja KTB, mis tegeles kasvuhoonete, aga ka kaarhallide tootmisega, mida eksporditi üle kogu Nõukogude Liidu kuni Sahhalini saareni välja.
Nõudlus oli nii suur, et vaevalt jõuti toota. Kaarhallidesse ehitati töökodasid, ladusid ja spordisaale. Mina olin katlamajade, kasvuhoonete ja hoidlate projekteerimise peal. KTB-s ehitati valmis ka porgandivõtmise kombain.
Kirovi kalurikolhoos oli väga heal järjel tänu oma esimehele Oskar Kuulile, kes oskas äri teha ja parteiladvikuga läbi saada. Kui mu mälu mind ei peta, maksis üks kilo kilu tol ajal laevalt maale tuues viis kopikat, aga 200-grammine kilukarp poes viiskümmend kopikat.
Arvutage ise! Kirovi kolhoos teenis nii hästi, et oleks võinud oma töötajatele ENSV kõrgeimat palka maksta, aga seda ei tohtinud teha, see oleks nõukogude inimese ära rikkunud. Nii nad siis kulutasid seda raha mujale – ehitasid uhke staadioni, haigla, kooli, lasteaia jne.
Ka Pirita lillekasvatussovhoos oli Leo Tedremäe poolt hästi juhitud ja eeskujuks teistele.
Kuidas üks asutus tol ajal edukaks sai?
Kõige suuremat rolli mängis see, kes olid juhid ja millised olid nende sidemed. Kirovi kolhoosi esimehel olid head suhted Nõukogude Liidu tippnomenklatuuriga kuni nende liidri Juri Andropovini välja. Leo Tedremäe kuulus Harju rajooni kompartei ladvikusse.
Tol ajal ei saanud karjääri teha, kui sa parteisse ei kuulunud. Iga vähegi tähtsam ametikoht lausa nõudis seda.
Kas ka Teie kuulusite komparteisse?
Jah. Ma küll algul ei tahtnud, aga lõpuks räägiti mind Balti soojuselektrijaamas ikkagi pehmeks. Ka soojuselektrijaama direktor, kel oli õnnestunud pikalt parteiga liitumist vältida, pidi sinna lõpuks astuma, sest muidu oleks ta otsustajate ringist välja jäänud. Tähtsad otsused tehti ju kõik partei koosolekutel.
Ringles nali, et kui partei koosolekul küsitakse sinult, kas sul isiklik arvamus on, siis õige vastus oli: „Jah, on küll, aga ma ei ole sellega rahul!“
Ja nii oligi, isikliku arvamuse pidid maha suruma ja lähtuma „töölisklassi huvidest“. Asja mõte oli hoida ka asutuste juhte partei surve all, et nad liiga iseseisvaks ei muutuks. Seega oli parteisse kuulumine osaliselt paratamatus, aga eks see tõi muidugi kaasa inimeste erinevat suhtumist sinusse.
Nii et partei võis iga kell karjäärile kriipsu peale tõmmata?
Jah. Aga kõige tüüpilisem asi, millega vahele jäädi ja mis karjäärile kriipsu peale tõmbas, oli tööl viinajoomisega vahelejäämine. Ja tol ajal joodi ikka kõvasti rohkem kui tänapäeval.
Kui palju inimesed nõukogude ajal ajal palka said ja kuidas sellega ära elati?
Minu palk Balti soojuselektrijaamas oli 360 rubla ja see oli ikka väga kõva palk tolle aja kohta. Raamat ja jäätis maksid kümme kopikat, pooleliitrine viinapudel neli rubla.
Kõige tüüpilisem asi, millega vahele jäädi ja mis karjäärile kriipsu peale tõmbas, oli tööl viinajoomisega vahelejäämine.
Rein Kriis
Tõsi, 1970ndate alguses tõsteti viina hinda sada protsenti ja siis hakkas see maksma kaheksa rubla.
Korteri kommunaalid olid 13 kopikat ruutmeetri kohta, seega 60-ruutmeetrise korteri eest tuli tasuda seitse rubla ja 80 kopikat kuus.
Ainus kallis asi oli auto, mille soetamiseks tuli kõigepealt aastaid raha koguda ja autoostuluba hankida. Žiguli maksis näiteks 4700–5000 rubla ja see oli kalleim asi, mille nõukogude inimene oma eluajal ostis.
Üldiselt oli tol ajal majanduslikult lihtsam ära elada kui nüüd. Ka pensionäridel oli lihtsam, sest pension moodustas peaaegu poole keskmisest palgast.
Millise muutuse Eesti Vabariigi taastamine endaga kaasa tõi?
Kui 1991. aastal tuli Eesti Vabariik, lagunesid kõik Nõukogude Liidu turust sõltunud asutused, teiste seas muidugi ka KTB. Kolhooside ja sovhooside maad anti endistele omanikele tagasi, aga tänapäeval ei tasu ju 20-hektariline talumajapidamine ära.
Et midagi toota, on vaja maad sadades hektarites. Nii muutusid paljud talud turismitaludeks, et kuidagi ennast ära majandada.
Mina läksin Iru elektrijaama ning töötasin seal kuni pensionini ja kauemgi.
Kuidas Te täna pensionärina hakkama saate?
Täna moodustab pension vaid ligi 36 protsenti keskmisest palgast. Keskmine vanaduspension on umbes 460 eurot kuus. Mina saan 510 eurot pensioni.
Kuna elan üksi, on kommunaalkulud ühe inimese jaoks kallid maksta, lisaks telefon ja telekas. Pean tõsiselt pingutama, et välja tulla.
Välisreisid tuleb ära unustada. Teatrisse saan ehk paar korda aastas. Mõnikord käin Viimsi Pensionäride Ühenduse korraldatud ekskursioonidel.
Õnneks teenin pisut lisaks korteriühistu töö eest ja see teeb elu lihtsamaks, saan poes osta seda, mis mulle meeldib, mitte ainult seda, mis kõige odavam on, nagu kahjuks paljud teised tegema peavad.
Kas raha on pensionäri suurim probleem?
Jah. Pensionärid virelevad, aga nad ei lähe ka kuhugi kurtma, kui nad rahaga välja ei tule. Pensionär on ju selline frukt, kes maksab alati hoolikalt kõik kommunaalmaksud ära ja hoiab kokku toidu arvelt. Pigem nälgib, kui küsib abi. Rahateema teeb täna pensionäriks olemise alandavaks.
Panen praegustele noortele südamele, et ärge võtke vastu ümbrikupalka! See tundub teile praegu võib-olla kauge teema, aga kunagi tulevikus mõjutab see teie pensioni.
Kas neil on lihtsam, kellel on lapsed?
Arvan, et mitte, sest lastel ju omad mured. Minu poeg mind otseselt ei toeta ja ega ma küsi ka.
Mida peaks üks pensionär tegema, kui tõesti häda käes?
Mina soovitan pöörduda Viimsi valla sotsiaalosakonda. Helistage ja öelge, et raske on. Julgelt tuleb pöörduda, vald jagab abivajajatele näiteks toidupakke, aga on ka mitmeid muid toetuse liike.
Tihti pensionär ei tea, et tal on õigus vallalt toetust saada. See abi ei pruugi lõpuni rahuldada, aga mingit tuge ta ikka annab.
Tegime pensionäride ühendusega uuringut, käisime läbi kolmsada pensionäri. Mulle sattus üks pere, kus naine hooldas voodihaiget meest, aga ta ei teadnudki, et tal on õigus saada vallalt kodus hooldamise eest rahalist toetust.
Kui suur mure on pensionäri jaoks üksindus?
Oleneb inimesest. Mõni murdub peale kaaslase lahkumist kapitaalselt, mõni hakkab taastuma. Mina olin pärast naise surma mitu kuud üksi kodus, aga siis tulin välja.
Millist tuge Viimsi Pensionäride Ühendus (VPÜ) pakub?
Viimsis elab 2886 vanaduspensionäri, kellest napilt alla 500 on VPÜ liikmed.
VPÜ aastamaks on ainult kolm eurot, aga ühendusse kuulumine annab võimaluse teistega kokku puutuda, suhelda, liikuda.
Samuti annab VPÜ vajadusel tasuta juriidilist abi. Näiteks mida teha siis, kui oled oma maja sugulasele kinkinud, lepingus ei ole sees tingimust, et võid ise elu lõpuni samas majas elada, aga sugulane tahab ühel hetkel, et sa välja koliksid. See on kurioosne näide elust enesest. Vanainimene ju ennem sureb ära, kui lahkub omast kodust.
Samuti korraldab VPÜ ekskursioone ja ringsõite üle Eesti. Need on üsna soodsad, tihti üle kümne euro ei kulu. Organiseerime matku valla territooriumil, aga mitte üle viie kilomeetri. Korraldame pidusid, teabepäevi, jagame infot. Meil on ka oma bowlinguklubi ja teatrihuviliste ring.
Mida pensionär soovib?
Et keegi temaga räägiks. Kas teine pensionär või keegi kolmas.
Minul teeb küll tuju heaks, kui keegi mind kõnetab. Naised on üldiselt rohkem suhtlejad, mehed aga üksikumad ja nende jaoks on see eriti oluline.
Millega Rannameeste klubis tegelete?
Sinna kuuluvad ainult vanamehed. Naistel on seevastu oma käsitööklubi.
Meid on kokku ligi 30 meest. Hiljuti käisime näiteks krematooriumis ekskursioonil, et näha, kuidas see asi seal käib.
Oleme käinud ka Tallinna vanglas ja Ämari lennujaamas ekskursioonil. Käime seal, kuhu aga ligi pääseme.
Kohtume ka erinevate prominentidega. 11. juunil korraldab Viimsi Rannameeste klubi Viimsi vabaõhumuuseumis ülevabariikliku meesteklubide kokkutuleku.
Kuidas info pensionäride seas levib?
Eks ikka e-posti teel ja suheldes. Enamusel on oma e-posti aadress olemas.
Kus üks pensionär teisega tuttavaks saab?
Peol või kontserdil.
Kuidas kaasata neid, kes ei pääse tervise tõttu liikuma?
Vot ei tea… Sellisel inimesel peaks olema arvuti, pea ja näpud peaksid töötama, et guugeldada ja skaipida.
Kas Teil on Facebooki konto ka?
Ei! (naerab)
